Tee peale jäi koht, kus ma ei ole oma 25 aastat käinud. Mõtlesin, et lähen vaatan üle - et kuidas see maailm siis praegu välja näeb. Kurb nägi välja - mahajäetud ja lagunenud, kuigi oli inimesi, kes toimetasid. Aga siiski, räämas olid need vanad majad, räämas ja osaliselt lagunenudki. Kuid siiski oli tunda seda lummust - seda, mis oli tookord olemas. Seda looduslikku ilu, seda loomulikku ilu.
Mõelda vaid, aastasadade jooksul on midagi korras hoitud ja siis saab jaks otsa ning midagi omapärast ja ilusat leiab oma lõpu. Tegelikult võiks ju olla lootust, et lõpp pole veel käes, aga kahjuks on näha, et sinnapoole on kõik teel küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar