Esmaspäev, 2. juuli 2012

Kõik muinasjutud...

... ja need teised sõnad. Peavad ju hästi lõppema, oli vist edasi, ega ma ka täpselt ei tea.

Kuidas siis on lugu selle muinasjutuga? Kas see lõpeb ka hästi? Kes saab teha nii, et see hästi lõpeks? Kes saab mõjutada tulemust just selles suunas?

Ma ei taha hukka mõista, ma tahan mõista, ma tahan aru saada. See ongi praegu minu arengutee - vaadata, kas ma oskan ja suudan, mõista ja aru saada, hoiduda hukkamõistust. See enesearendamine aga ei tühista neid mõtteid mu peas: kui on olemas kõik trumbid, et olla õnnelik, siis miks on lipulauluks siiski see:



Ja kas tõesti ei ole sellel, kellel on igapäevaselt võimalus tähelepanekuid teha, aega märgata, mis toimub otse tema kõrval? Kus on see, kes paneks tähele ja saaks aru? Sest minu kõrvus kumiseb vaid üks lause: "Ma ei ole kunagi õnnelik!" Ja selle juurde teadmine, et ma olen endale eesmärgiks võtnud võimatu ülesande.

Vigadest...

Me kordame omaenese vigu, käis tal peast läbi, kui ta piki tänavat allamäge ruttas. Lõputult. Säärasel viisil, mis kõneleb nii ilmekalt meie sügavaimatest sisemistest tungidest (Alexander McCall Smith)

Pühapäev, 1. juuli 2012

...

Igaüks valib ise oma vangitorni...

Reliikvia

Viimasel ajal olen sattunud olukordadesse, kus mind on hakatud hoolega valvama. Sellist olukorda pole enne tekkinud, aga nüüd siis lühikese aja jooksul suisa kahel erineval korral. Valvatud ja vaadatud. Ilma mingi minupoolse võimaluseta midagi teha. Oh, reliikviaks olen saanud, võiksin ju mõelda. Tegelikult on iroonia selles, et valvatakse minu järele, et ma ula peale ei läheks, pahandust ei teeks.

Elu keerdkäigud on ikka kummalised ja ootamatuid pöördeid teevad nad sisse. Ei tea, kas peaks kellegagi sellel teemal arutlema? Mõne oma valvuriga ehk? Küsima otse, et milleks selline tegevus ette võetud on ja mis arvatakse juhtuvat...

Soorollidega raamistatud

Sellist asja pole ma ammu näinud - seda, kuidas lastel on soorollid nii selgelt paigas, et nad nendes vaid mõelda suudavad. Sellises vanuses lapsed ei peaks nii soorollikeskselt ju ometi mõtlema. Või olen mina oma arusaamadega jälle ajast maha jäänud.

Kui teismeline poiss mulle minu karjatuse peale ütleb: "See küll väga naiselik ei olnud," siis ikka kukub suu lahti küll. Mida ma oskan sellise asja peale öelda? Karm tõelisus, aga kuulda seda teismelise noormehe suust on sootuks iseasi.

Ja minu mõtted lähevad uitama hoopis teistele radadele. Sest kui mulle selline lause ette visatakse, siis ma otsin ju selle algeid - kust tulevad need arusaamad, kust tulevad need raamid. Seda kummalisem tundub mulle see, kuidas üks nende arusaamade alge hetkekski pole märganud minus naiselikkuse puudujääke, pigem vastupidine on olnud tema suhtumine. Samas on ta oma suhtumises muidugi teinud sootuks vastupidiseid käike, heites soorollid kõrvale ja rääkides sellest, kuidas poiste alla liigitab ta ka oma tütre.

Vaatan ja imestan, jälle kord võimalus oma maailmapilti rikastada, areneda ja edasi minna. 

Mõnda asja osata...

Mõnda asja ma ikka oskan. Mõeldes olukordade peale tagasi, saan ma aru, et ma olen niigi keerulise olukorra oma hoolimatu suuvärgiga veelgi keerulisemaks teinud. Repliigid "See on hoki riietusruumi huumor" ja "Ma olen juba kuu aega vaba olnud ja pagana kiire on kogu aeg, aega pole üldse niisama olla" teevad asja veel hullemaks. Kontekstist välja rebituna võivad suisa katastroofi põhjustada.

Ja mina muudkui vatran, sest mul pole midagi häbeneda, pole midagi varjata, pole midagi karta. Mõttevõimalusi annavad sellised repliigid aga veelgi enam. Ja eks ma näen usaldamatust, seal, kus peaks olema usaldus. Kahju, väga kahju.

Muidugi võib oma osa olla ka kolmandatel osapooltel ja nendelt kuuldud juttudel. Ega ma pole ka ühtegi võimalust kasutamata jätnud, et olukordi veelgi keerulisemaks teha.

Vaat mina küll ei oska

"Ma ei saa neid vaatama minna, äkki nad häbenevad. Sind nad jah ei häbene, Sinuga on nad harjunud, aga minuga võib-olla häbenevad."

Vaat selline on ühe naisterahva vaade sellele, et ta võiks minna meesterahvaid vaatama ja nende ponnistustele kaasa elada. Kuulasin ja imestasin. Ja sain aru, et mina küll ei oska, sellist vaadet omada. Samas sain ka väga hästi aru, kust selline asi tuli - eks see ikka edevus oli, naiselik edevus, mis paneb sellised raamid, et kõik käib edvistamise pealt. Ise ju hindad teisi enda mõõdupuu järgi ja siis polegi imestada, et see koht, kus mina võtsin asju loomulikult ja valehäbita, tekitati korraga mingi (võlts)häbelikkus. Inimene ei olnud piisavalt osav oma väljamõeldud valet lõpuni välja mängima - selline on minu hinnang kogu olukorrale.

Siia juurde tuleb üks teine repliik: "Mind see teie hoki ei huvita!" Väljaöeldud sõnad, millele vastupidist käitumist õnnestus mul korduvalt näha - kuna kogu maailm keerleb minu ümber, siis julgen arvata, et eks see huvi ikka minust põhjustatud on. Ja kui aus olla, siis on ka põhjust, muretsemiseks, kartmiseks, huvitundmiseks.

Lühema keti otsa...

Ma ei saa sinna midagi parata, et ma leian oma peas sellise analoogia. Jah, tsiteerides Eesti filmiklassikat - pange see loom lühema keti otsa. Kes küll lasi selle looma nii kaugele ula peale? Kes küll oli see, kes ei taibanud teda õigel ajal aheldada? Kui selline aps on juba sisse tulnud, siis tuleb ohelikke pidi ikka päris kaelarihma manu minna ja sealt kinni haarata. Ei ole siin mingit vabadust, kett peab kaelas olema, soovitavalt võimalikult lühike, parem veel kui suisa olematu.

Oh, elu-elukest, kõlab mu kõrvus Viive hääl. Tema oskab seda õigesti öelda ja õige emotsiooni sinna sisse panna. Selline lõbus lugu siis.