Sellist asja pole ma ammu näinud - seda, kuidas lastel on soorollid nii selgelt paigas, et nad nendes vaid mõelda suudavad. Sellises vanuses lapsed ei peaks nii soorollikeskselt ju ometi mõtlema. Või olen mina oma arusaamadega jälle ajast maha jäänud.
Kui teismeline poiss mulle minu karjatuse peale ütleb: "See küll väga naiselik ei olnud," siis ikka kukub suu lahti küll. Mida ma oskan sellise asja peale öelda? Karm tõelisus, aga kuulda seda teismelise noormehe suust on sootuks iseasi.
Ja minu mõtted lähevad uitama hoopis teistele radadele. Sest kui mulle selline lause ette visatakse, siis ma otsin ju selle algeid - kust tulevad need arusaamad, kust tulevad need raamid. Seda kummalisem tundub mulle see, kuidas üks nende arusaamade alge hetkekski pole märganud minus naiselikkuse puudujääke, pigem vastupidine on olnud tema suhtumine. Samas on ta oma suhtumises muidugi teinud sootuks vastupidiseid käike, heites soorollid kõrvale ja rääkides sellest, kuidas poiste alla liigitab ta ka oma tütre.
Vaatan ja imestan, jälle kord võimalus oma maailmapilti rikastada, areneda ja edasi minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar