Esmaspäev, 27. aprill 2009

Simbel

Tavaliselt lähen ma tänavamuusikutest suhteliselt suure kaarega mööda. Ei tea, kas peletab mind eemale nende näiline enda pealesurumine või on põhjuseks miski muu, igal juhul kuulen ma neid siin-seal ikka vahel mängimas ja silmanurgast ehk fikseerin nende eksistentsigi ära, aga lähemale minna või koguni seisma jääda ei tihka.

Seekord oli aga erakordne. Põhjuseks huvi pilli vastu, mida mängiti. Olen simblist laule kuulnud, videoklippides mängu näinud ning simblihelisid ka plaadilt tuvastanud. Aga elavas esituses oli see minu jaoks esmakordne võimalus ja otse loomulikult pidin selle kohe ära kasutama. Arvan, et naisterahva, kelle pilliga tänavalt leidsin, simblimängu polnud keegi veel kunagi nii lähedalt ja tähelepanelikult vaadanud ega kuulanud. Igal juhul saatis iga tema liigutust minu ergas silm ning püüdis igat tekitatud heli tabada mu valvas kõrv. Peale sellist tähelepanu koondamist rändasid naisterahva ees olevasse kaabusse kõik mu taskupõhjas leidunud mündid.

Häid inimesi...

...on ikka ilmas palju.

Ühed head inimesed kinkisid mulle bussipileti, mis neil endil üle jäi.

Ühed head inimesed võtsid toita karja näljaseid välismaalasi, kuigi sulgemisaeg oli kohe kätte jõudmas ja oleks saanud imelihtsalt keelduda.

Üks hea inimene hoolitses selle eest, et mul ikka oleks midagi, mida väikese nälja peletamiseks põske pista.

Need on vaid mõned väikesed näited. Eks seetõttu püüan ka ise hea olla.

Omas elemendis

Ühel hetkel, igal rännakul või reisil, tekib minu sees see tunne. See tunne, et just see on minu keskkond, see on element, kus tunnen ennast hästi. Mis see SEE siis on? Ja millest saab alguse äratundmine?

SEE on liikumine, teelolemine, vahel sihitult hulkumine, vahel jälle täiesti selge sihi poole kulgemine. Ikka seljakott seljas, püksisääred üles keeratud ja välimus veidi räsitud. Need on hetked, millal tunnen ära, et olen omas elemendis. Ikka midagi uut avastamas, järjekordseid vahemaid kindlal sammul mõõtmas.

Kummaline on selle juures vaid see, et kui pikemaks ajaks saab ühe koha peale jäädud, kipub oma element ära ununema ning meeldetuletamiseks on vaja taaskord rännutee jalge alla võtta.

Kunsti nimel

Sain võimaluse vaadata eesriide taha, garderoobidesse, proovi ja etenduse ettevalmistamisse. Milline erakordne võimalus! Kuigi see maailm paistab seestpoolt hoopis teistsugune, kui väljastpoolt, on siiski hea teada, milline on asja sisu.

Ühest küljest sain teada, et kõik need, kes laval muutuvad "suurteks", on vaid inimesed, väljaspool oma rolle samasugused, kui igaüks meist. Kuid teisest küljest sisendas köögipoole nägemine minusse veel suuremat austust nende vastu, kes selleks, et publikule hingelist naudingut pakkuda, unustavad oma mured, probleemid, vaevad ja valud ning suudavad luua illusiooni, millesse pealtvaatajad ennast hea meelega kaasa tõmmata lasevad. Millised on need ohvrid, mida kunsti nimel tuuakse, on vaid tegijate endi teada. Ja vahel harva satub mõni valitud kõrvaline inimene neid nägema - seekord juhtusin see mina olema.

Järgmine kord, kui selle maailmaga kokku puutun, vaatan neid kunsti nimel endast kõike andvaid inimesi veelgi suurema sügavalt südamest tuleva lugupidamisega.

Imelihtne

Maailm on ikka nii väikeseks muutunud. Ja lihtne on selles kõik. Kui tahad kuhugi minna, siis piisab peaaegu alati vaid otsusest, piletiostmisest ja leiadki ennast juba mõne aja pärast sellisest paigast, kuhu arvasid, et niipea ei satu. Kõik tundub olevat vaid kättevõtmise asi. Suurimaks takistuseks inimese enda tahtmatus, mugavus või lihtsalt soovimatus.

Mañana

Kui viibid mõned päevad sellises paigas, kus on põhimõtteks, et kõige jaoks on piisavalt aega ja mitte millegagi ei pea kiirustama, siis leiad ennastki peagi täiesti mañana lainel.

Kuigi oled lasknud kõik meeled vabaks, oma kehale vastuastumisega Sa hakkama ei saa. Kui Su kõht on tühi ja nälg tahab silmanägemist ära võtta, siis ei saa kehale kuidagi selgeks teha, et aega on ja oodata võib lõputult.

Hetke nimel

Istusin rannaliival ja nautisin olemist. Olin ennast mõnulema seadnud ning võtsin kõike seda, mida sel paigal pakkuda oli - suurepärane vaade ja rahustav merekohin.

Lainetes kahlasid surfarid. Vaatasin neid ja minus tekkis imetlus - selleks, et vaid hetkeks saada laineharjale, tuleb näha pikalt vaeva, et tabada just õige hetk. Ja kui see õige moment siis viimaks leitud on, saab laine harjal sõita vaid loetud hetked. Milline peab olema see meelekindlus, millega asutakse sellisele raskele retkele? Milline peab olema see üürike nauding, et selle nimel nii palju vaeva ollakse valmis nägema?

Pühapäev, 26. aprill 2009

Seosed

Kummaline on elu - iga uue kogemusega hakkavad ikka toimima mingid seosed. Ise ei pane Sa vahest seda tähelegi, aga tuttavlikku kohta või asja märgates kerkib ajusopist esile mõni mälestus. Enamasti on see hea ja mõnus tunne. Iseäranis sel juhul, kui satud paika, kus varem käinud ei ole, on selline mälestusekild hea vahend uue paiga omaksvõtmisel.

Head sidumust - oleviku, tuleviku ja mineviku, tuttava ja tundmatu.

Pühapäev, 19. aprill 2009

Kuulata

See mõjus nagu sosin,
mis lausa imeväel
Sind sunnib kuulama,
et midagi ei jääks
Sul aru saamata.
See mõjus nagu sosin,
mis sunnib vaikima
ja igat silpi kiivalt
kinni püüdma,
et kogu mõtet tabada.
See mõjus nagu sosin,
südamepõhjani liigutas,
kõik Sinus kaasa haaras,
pisarad pani langema,
hingekeeled värelema.

Tuul ulub

"Tuul ulub korstnas" - oli vist fraas ühest multifilmist. Täna ei ulunud tuul korstnas, sest ta sai uluda vaid aknapragudes. Ja kui tuul võimaluse leiab, siis ta kasutab selle ka kohe ära - nii leidsingi ennast kuulamas tuule aknapragudel ettekantud soolot. Võimsat, vastuvaidlematut, kaasahaaravat.

Pilk taevas kinni

Jälle leidsin ennast nagu naelutatult taevasse vahtimas...

Heitsin vaid korraks pilgu, nagu aeg-ajalt ikka teen. Taevas hõljuvad pilved püüdsid mu pilgu kinni ega tahtnud kuidagi lahti lasta. Millised kunstiteosed! Millised suurepärased lained!

Olekski jäänud pilguga taeva külge, kuid pidin minema. Ka minnes eksis mu pilk taaskord neile imelistele kujunditele ja pidin ennast väevõimuga sundima vaatama teed, mis mu ees laius.

Vahva on, kui loodus pakub selliseid imelisi vaatepilte, mille külge ennast hea meelega unustada saad ning kõige selle ilu juures tundub täiesti loomulik olevat lasta suul lahti vajuda.

Kerge meel

Kevadega käib minu arusaamade järgi alati kaasas kerge meel. Ei, mitte kergemeelsus, vaid justnimelt kerge meel. Minu arvates tähendab see seda, et kõik on kevadel kerge, mitte miski ei vaeva südant. Täna sai mu meel kergeks - tuli tahtmine ainult taevasse vahtida, kevadist õhku endasse ahmida ja mööda teid ning tänavaid kekselda. Mõnus kevade tõeline tervitus!

Laupäev, 18. aprill 2009

Ärgata valel ajal

Täna hommikul ärgates turgatas pähe mõte, et olen valel ajal une rüpest lahkunud. Avasin silmad ja aknast välja vaadates ei suutnud uskuda oma silmi - sadas laia lund. Kuhu ma küll ärganud olen? Kuhu kadus see jahedavõtu kevadöö, milles olin vaid loetud tunnid tagasi ekselnud? Oleks ma ärganud tund aega hiljem, oleksin näinud juba taevas säravat päikest ning äkitselt saabunud talve oleks reetnud vaid valged lumelaigud tärkava rohu keskel.

Kuidas seekord läheb?

Kogemus ütleb, et iga kord on midagi ootamatut. Kui mõtlen juba, et vaat niimoodi see asi käibki, siis võin enam-vähem kindel olla, et kohe korrigeeritakse mu arusaamist asjadest ja midagi on sootuks teistmoodi.

Kas see kõik on vaid selleks, et ma erksust ei kaotaks? Kas see kõik on vaid selleks, et ma ei saaks selles kindel olla? Kui see on eesmärgiks, siis selle saavutamisega on suurepäraselt hakkama saadud.

Ja nii leiangi ennast arutlemas - kuidas seekord läheb, millised vimkad on sellel korral minu jaoks varuks pandud.

Pühapäev, 12. aprill 2009

Hoolimine

Kummaline on ikka inimene. Võiks ju arvata, et inimese sees on hoolimist kõige vastu. Aga nii pole see üldsegi mitte. Ikka kipub olema nii, et millestki või kellestki hoolid enam kui millestki või kellestki teisest. Kust tekkivad need tunded ja vajadused? Millised on need kriteeriumid, mille alusel valib inimene välja, kellest või millest hoolida?

Sellised mõtted leidsin oma peas ringlemas, kui tegelesin tulevaste asjade peale mõtlemisega ja mineviku analüüsimisega. Ühest küljest leidsin, et ma ei hooli suurt mingitest tulevikus toimuvatest asjadest. Teisest küljest leidsin ennast arutlemas, miks mulle läheb korda just mõne konkreetse inimese käekäik, kui jätan samas täiesti märkmata mõne teise inimese elu.

Laupäev, 11. aprill 2009

Ring sai täis

Mõte peas -
ring sai täis.
Meid kolm oli
selles ringis.
Aeg sai täis
sel hetkel,
kus Sinu sõnad
taaskord mu juurde tulid.
Neist sai ükskord
mõõtmatult minu sõnu,
mis veel polnud saanud
tema sõnadeks.
Aga ometi olime
kõik kolmekesi
selle ringi sees,
kui ring täis sai.

Ja ainult mina teadsin,
et ring sai täis.
Ja ainult mina teadsin,
kes selles ringis käis.
/09.04.2009/

Viimaks ometi...

Arvasin, et selleks korraks olen sellest ilma. Arvasin, et seekord minuga seda ei juhtu. Arvasin, et olen vast liiga tuim. Arvasin, et olen ära unustanud, kuidas see käib. Arvasin, et seekord läheb see minust mööda.

Arvata võib paljugi, aga mis päriselt toimuma saab, seda ei tea me keegi kunagi ette. Nii avastasin, et tuleb-tuleb, kus ta pääseb. Tuleb, võtab oma ja tallab kõik mu arvamised põrmu. Ja võisin kergendatult hingata - viimaks ometi.

Alternatiivne reede

Kui juba alternatiivne, siis ikka algusest lõpuni. Suures plaanis ei olnud selles reedes ju midagi alternatiivset - kultuurisündmusi, nagu vahel ikka satub ühe päeva peale kokku. Kuid üks oli ametlikult kuulutatud alternatiivseks ja teisi nimetasin ise tahtmatult alternatiivseteks. Pole midagi teha, kui on alternatiivne reede, kus hetkekski ei mõelda sellele, mis pühad toimuvad ja et on suur reede.

"Tulen homme"

See oli nüüd küll üks ütlemata hea tükk. Milline soojus ja milline huumorimeel, samas oskus tabada inimese selliseid külgi, mis on talle ainuomased. Ja milline julgus seda kõike ka tegelikule peategelasele endale näidata. Silver Sepp ja Triin Reemann - aitäh heade mõtete ja tõeliselt vahva teostuse eest. Tore oli kaasaegete pikale venivate väljenduste vahele leida ka üht lühikest, konkreetset ja selgesti mõistetavat.

Ja siis lisaks sellele üks täisväärtuslik kontsert ka veel otsa. Jaan Tätte oma täies võlus, võtmas kõiki kuulajaid endaga kaasa rändama. Kaks pöialt ülespoole ja jälle on mida oodata - kontserdid ja loomulikult plaat uute lugudega.

Ei, aitäh!

Ei, ma ei soovi sellest pikemalt rääkida. Ei, tänan, ma ei vaja teie tähelepanu. Praegu tahan ma olla üksi oma mõtetega, sest see, mis toimus mu sees, leidis aset liiga ootamatult. Ma vajan praegu neid hetki, mille vältel iseendas selgusele jõuda. Ulakus on mu sees, sellest saan aru. Jälle lasen ennast mängu kaasa haarata, kuigi tean, et see pole õige asi ja sedasi jätkates saab keegi kindlasti haiget.

Kõike seda silmas pidades ei suuda ma ära imestada, miks avastan ennast taaskord sellisest situatsioonist? Miks kipun tõepähe võtma asju, mis mõtlematult välja on öeldud? Miks lasen ennast nii kergesti ahvatleda ja paitavaid sõnu neelama torman?

Ei, aitäh, aitab juba sellest... Tahaksin öelda, aga see pole nii lihtne - süda toimetab ikka oma tahtmisi pidi.

Ja kusagil kuklas tiksub ikka seesama mõte, see juba ammu välja öeldud lause, mis tundub, ongi mind ikka saatma jäänud - pillist ja mehest ja südamest.

/Mis on see vägi, mis tekitab selliseid tundeid? Ei tea. Aga tean, et ma pole ainus./

Neljapäev, 9. aprill 2009

Vigase kirja kõrgem tase

Kirjavigu satub igaühel, kes vähegi kirjutab, oma kirjatükkidesse ikka sisse. Tähtede vale järjekord, mõned puuduvad tähed - need on kõige tavalisemad vead. Mina leidsin ennast aga täna tegemas kirjavigu täiesti uuel tasemel. Ei tea, mis ma küll mõtlesin või kuidas ma käed toimetasid, igal juhul seisis "ei" asemel "ja", kusjuures viimane oli lause konteksti arvestades täiesti sobimatu sõna. Aga mine tea, võib-olla oli tegemist puht naiseliku lähenemisega, kus iga jaatus tegelikku eitust väljendab ja vastupidi.

Mis on vahepeal juhtunud?

Kui satun kogemata kokku inimestega, keda pikka aega näinud pole, siis vahel taban iseendas ära tunde, et ma olen nii palju muutunud. Inimene, keda kohtan, teab mind mingist olukorrast ja mingisuguse "ajalooga". Kohtudes saan aru, kuhu suunas tema liikunud on. Kuid veel selgemini tajun seda, millisesse suunda olen ise läinud ja kuidas mu enda maailmapilt vahepeal arenenud on. Vahva on leida inimesi, kellega vahepeal kokku puutumatagi ikka enam-vähem samas suunas minemas olen.

Üks soov täidetud ja asendatud teisega

Teisipäeval tiirles mu peas üks soov. Iseenda häbelikkuse tõttu jäi mul see soov sellel päeval väljendamata. Täna siis täideti mu soov ilma pikema jututa justkui iseenesest. Aga soovidega kipub ikka niimoodi olema, et kui üks saab täidetud, astub kohe teine, mis täitmist nõudma asub, asemele. Igal juhul sain ma oma uue soovi välja öeldud ja ehk jäi see kuulaja hinge helisema, et ta siis sobival hetkel võiks minu soovi täita.

Jaan Tätte "Laulud"

Täna on hea päev, rõõmustasin endale Jaan Tätte "Laulud". Pole oluline, et suuremat osa nendest sõnadest, mis selles kogumikus koos on, tean peast ning oskan kõvasti ja valesti neid lugusid ka kaasa laulda. Olulisem on hoopis see, et nüüd näen ma neid sõnu, mida seni vaid kuulnud olen. Nägemine toob kaasa uue mõistmise, uue arusaamise.

Ja hea oli meelde tuletada mõnda ununenud laulu. Mõnus on silmadega üle sõnade lasta ja omaette ümiseda järjekordset viit.

Üks neist lauludest sobis mu arvates väga hästi tänasesse päeva:

MIS TEED

Ah et miks mul paistab kingast välja varvas?
Ah et miks mul augud sokis alati?
Aga mulle tundub - nii on hea ja armas
ja ma ei käi ju alasti.

Ah et miks mu pead ei kata kaabu?
Ah et miks mu särk ei ole puhas siid?
Aga mütsiga mul argipäev ei laabu,
mu kõrge laup võib peitu jääda nii.

Ja et miks ma paistan teil hulgus?
Ja arvate, et saatus mulle karm.
See tundub vaid, sest ma ei tea, mis kurbus.
Mu südames on kõikehõlmav arm.

Mis teed, mis teed, mis teed peaks minema,
et näha, kas toomingad õitsevad veel?
Mis teed, mis teed, mis homme õhtul teed?
Läheks vaataks, kuis kraavides voolavad veed.
Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, miks te ei tee
vahel rõõmsamat nägu, kui näete mind teel?
Tean ju küll - teie ka tahaks tulla minuga,
aga täna ei jõua ja homme ei saa.

Ah arvate, et minu elu tühi?
Ah arvate, et mul on kõik ükskõik?
Te eksite - ma ootan igat päeva
kui laps, kes ootab pidusid ja pühi.

Ah et pea kas on mul õhtul kuskil panna?
Kas kuskil keegi on, kes ootab mind?
Las seda saladust vaid mina kannan,
vaid vihjeks ütlen: jah, ta ootab mind.
/Jaan Tätte/

Pühapäev, 5. aprill 2009

Tuulepealne maa

Eesti lugu, 12. tunnis. Ilu ja valu, romantika ja tragöödia. Tahtmatult v6rdluses "Wikmani poistega". Vaadates m6lemat taaskord m6ista, milline 6nn on elada vabal maal rahuajal. Ja kusagil kuklas tiksumas m6te: mitte hetkekski seda iseenesestm6istetavalt v6tta. Ikka armastada kogu südamest seda tuulepealset maad.

3. juuli 2009

K6ik on 6ige - koht ja muusika. Pane silmad kinni ning ongi ootamatult käes 3. juuli 2009. Terve sadam kaigub selle muusika käes ja igaüks saab peost osa. Ehk saab ka Jaan Tättet kuulda sel päeval, nagu siin praegu ;-)

Neljapäev, 2. aprill 2009

Mere lõhn

Kevad on tõesti käes. Selle kinnituseks on mererannas ninna lööv merelõhn. Seda pole tunda saanud juba pikka aega ja poleks osanud arvatagi, et võib millestki sellisest puudust tunda või millegi sellise tundmisel taasavastamisrõõmu leida.

Klassika lummuses

Kõlavad need helid, helid, millest saab kokku muusika. Mida kauem see muusika kõlab, seda enam haarab ta mind endaga kaasa. Peagi unustan selle, kus olen, silme ette kerkivad "Estonia" kõrgeb võlvid ja õhu täidab maagia, sisemusest kerkib esile see hingepaitav tunne, mis mind sellises maailmas alati tabanud on. Niisugune on klassikalise muusika lummus.