Reede, 25. detsember 2015

Ikkagi kass vist?

Kassil pidi väidetavalt olema üheksa elu. Mina olen kassiaastal sündinud ja kuigi kogu see horoskoobi värk pole küll miski selline asi, mida uskuma peaks, tuleb minulgi vist tasapisi seda kuidagi oma elu osana võtta.

Sellisele järeldusele jõudsin eile, päeval, mida taaskord võin nüüd oma sünnipäevana vist tähistada. Ei juhtunud midagi hullu, sest sain õigel ajal jaole, aga oleks võinud, selline võimalus oli täiesti olemas. Samamoodi võiksin ma sünnipäeva tähistada ka 21. novembril, mil taaskord oleks minu elulõng läbi lõigatud. Aga seegi kord mind hoiti, vaid peapõrutus, üks väike haav käes ja suurimaks väliseks vigastuseks külmunud käele kanüüli paigaldamise esimese ebaõnnestunud katse tulemusena tekkinud verevalum. Lisaks on mul võimalik sünnipäevana tähistada ka 19. juunit, päeva, mil me purjejahiga merel sõitsime küll praegusest veidi leebema tuulega GPS'i järgi üle kohast, kus pidid kivid olema, ühtegi neist riivamata, ühegagi neist kokku puutumata. Ja siis on veel 24. oktoobril, mil sai Vahemerel udus valitsevas vaikuses kulgetud ja peaaegu ühele tankerile külje pealt sisse sõidetud.

Ehk siis, selle põhjal saan ma aru, et ma olengi nagu kass, kellel on üheksa elu, ja eelnevast võin järeldada, et neli neist on juba kasutusse läinud, sest 4 erinevat sünnipäeva lisaks reaalsele sünnikuupäevale võin ma tähistada küll. Kuigi jah, ükski neist sündmustest pole olnud nii radikaalne, et oleks endaga tõsisemaid tagajärgi kaasa toonud - see 21. novembri sündmus oli ligilähedane, aga õnne oli selle asja juures väga palju ja õnn on mind ikka saatnud.

Ainus inimene, kes...

Mul on kuulmisega kõik korras. Täpselt samamoodi on mul kõik korras mõtlemis- ja analüüsivõimega. Kuuldes seda, mis toimus, nägemata seda, kes toimetas, jõudsin ma järeldusele, et ma tean, kes on see ainus inimene, kellel oleks olnud põhjust sedasi käituda. Põhjus on siinkohal võib-olla vale sõna, ajend oleks ehk parem sõna. Ja tean ma väga hästi, et ma kipun siinkohal tegema meelevaldseid või isegi kaugeleulatuvaid järeldusi. Sest tegelikult ma ju vaid kuulsin, ei näinud mitte midagi, ja sellele, mida ma kuulsin, võis olla ka mingi sootuks teine põhjendus. Aga, ma ei saa üle sellest mõttest, et ma tean seda ainsat inimest, kes oleks võinud niimoodi käituda. Iseäranis veel selles valguses, et ma ei tea, miks ta peaks sedasi tegema.

Neljapäev, 24. detsember 2015

Tõehetk

Kõige raskemad on need hetked, kui tuleb endale tõde tunnistada. Need hetked, kui seisad silmitsi millegagi, millest oled kogu aeg teadlik olnud, aga mille oled enda teadvusest välja surunud. Sellise enesepettusega võid ju pikalt tegeleda, aga ühel päeval saabub niikuinii hetk, mil enam ei saa ennast petta, ei saa ennast peita, sest tõde raiub sisse ja pääsu pole.

Ja eks ma saan aru ka sellest, et see praegune tõehetk on selline, et tegelikult on ta kusagilt läbipaistva kihi seest kogu aeg käepärast olnud, olen sellest kogu aeg teadlik olnud. Aga praegu näen teda justkui esimest korda selgelt, praegu oleks ta justkui valgusvihku asetunud. Nüüd polegi mul teha muud, kui vaid tõdeda, et jah, mul on olnud õigus, kõige suhtes. Lihtsalt, nii hea on (olnud) ennast petta (lasta), nii hea...

Kolmapäev, 23. detsember 2015

Õige pühademeeleolu

Kui asjatoimetuste tõttu polnud pühademeeleolu minuni veel jõudnud, siis täna saabus ta ikka ka täielikult kohale. Tuli suure raginaga uksest sisse ja asetas ennast keset minu elu. Oli vaja vaid üht väikest kõksu ja kõik asetuski omale kohale.

Niiet, nüüd võivad pühad tulla, meeleolu on loodud!

Esmaspäev, 21. detsember 2015

1. aprill

Eks see ole ammu teada, et huumorit ikka Eestis leiab ja igal sammul. Praegu lugesin ühte pealkirja ja naeru ei saanud kuidagi tagasi hoida. Asi ei ole vist ajakirjanikus või oligi eesmärk, et lugeja saaks naerda. Eesti elus on ju nii palju asju, mis on masendavad ja mille üle suurt kurbust tunda, et huumorit peab ka ikka olema. Ja nii ma siis mõttes paningi tänasele päevale jälle kuupäevaks 1. aprill - sest eks ole ju 1. aprill see päev, kui nalja tehakse ja miks ei võiks igas päevas olla midagi sellist, mis on humoorikas, mis paneb naerma? Naer on ju terviseks?

Kui nüüd aga tõsiselt rääkida, siis ma tõesti ei tea, kas asi on ajakirjanikes või on asi neis, kelle käest midagi küsitakse ja nende vastustes, mulle igal juhul tundub, et inimeste mõtlemis- ja analüüsivõime on kuhugi kadunud, taandunud mingitele madalamatele tasemetele, iseäranis eneseanalüüsi võime, nagu praegusel juhul. Sest tegelikult ei peaks terve mõistuse ja aruka ilmavaate juures olema sellist arusaamise taset - kus iseenesestmõistetavaid asju pakutakse mingite maailmaavastuste pähe, kus iseenda tegusid ja toimetamisi märkamagi ei tehta. 

Selle kõige taustal tuleb mulle meelde see igakordne tunne, kui ma satun kusagil televiisorit vaatama. Kuna olen sellel teemal väga puhas leht, siis saab mulle iga kord vapustus osaks. Ja vapustuse põhjuseks on need küsimused, mida ajakirjanikud küsivad. Iseäranis eredad näited on seotud Eesti Vabariigi aastapäevaga 24. veebruaril. Ja huvitav on see, et ma iga kord suudan üllatuda - aga eks aasta ole ka pikk aeg, asjad lähevad lihtsalt meelest ära. Ja selle kõige põhjal ma saangi aru, et asi ongi minus, et ma olen suuresti puutumata sellest, mida normaalseks peetakse.

Aga, seda võib ju ikka soovida, et igasse päeva jaguks 1. aprilli, sest ka naer läbi pisarate on midagi väärt!

Põhimõtteliselt masendav

Lugesin täna pealkirja, et Eesti Vabariigi president on välja öelnud, et ta armastab Lätit ja armastab oma uut elukaaslast. Ja kuigi kogu selle Kadrioru suhtedraamaga on minu arvates ammu juba igasugused piirid ületatud ja kõik toimuv on väga haige, siis täna tundsin ma ennast kuidagi isiklikult puudutatuna. Ja mitte selle pärast, et presidendil Eesti rahvale pidevalt vaid noomimissõnu kaela valada on (mul on iseäranis kenasti meeles üks presidendi emadepäevakõne, kus piduliku sündmuse puhul asus ta noomimiskõnet pidama - justkui Eesti emad ei oleks veel piisavalt tublid, saamaks hakkama ja kasvatades lapsi Eesti suguses riigis) ja et ta samasuguseid tundeid Eesti kohta pole suurt väljendanud, vaid selle pärast, et tema väljaütlemine puudutas mind kui naist.

Ma ei ole kunagi olnud Evelin Ilvese austaja, ei ole saanud aru tema käitumis- ja tegutsemismustritest, aga sellist seika, et ma oleks kordagi kuulnud, et tema endine abikaasa, kes juhtumisi on praegu ka Eesti Vabariigi president, oleks kunagi Evelin Ilvese kohta midagi seesugust öelnud, ei tule mulle kohe üldse ette.

Ma saan aru, et ma teen praegu meelevaldseid järeldusi ja rebin asju kontekstist välja ja inimeste lähisuhted erinevate inimestega ongi erinevad, aga kuidagi tundus see väljaütlemine olevat täiesti kohatu. Ja kui mina juba ennast puudutatuna tundsin, siis ei kujuta ma ette, millised võisid olla tunded Evelin Ilvese sees.

Ja eks siin ole see asi ka, et kui ikka tunnet ei ole, ei saa seda ka väljendada, vägisi armsaks ei tea. Selles mõttes on see presidendi väljaütlemine vist tõeline märk - täpselt nii, et Eestis pole ta ennast kunagi hästi tundnud (siingi pole ju vägisi midagi teha - talle pole Eesti armas ja tema pole seetõttu ka eestlastele armsaks saanud), on olnud kui kooliõpetaja, kes vaid noomida ja häbeneda ja kõike muud teha mõistab, mitte aga ei võta vastutust, et tema ongi see kooliõpetaja, kes saab midagi muuta, midagi ette võtta, ise eeskujuks olla, kõiges ja alati selget ja sirget joont hoida, oma rahva eest seista, ja et see rahvas, keda ta noomib ja kelle poole näppu vibutab, on tema enda rahvas, tema palgamaksja ja et tegelikult peaks see asi sootuks vastupidi olema.

Selline sõna nagu "rahvateener" on Eesti riigiisadel meelest läinud - see sõna peaks sisaldama täpselt neid omadusi, mida meie poliitikute juures näha pole, sealhulgas tänulikkust, väärikust, lugupidamist oma peremehe vastu, alati oma peremehe, st siis rahva, kõrval kindlat seismist, ka tagasihoidlikkust, vahel isegi alandlikkust. Ma tean, et ma olen meeletult naiivne ja elan oma arusaamadega kuskil keskajas, aga ma siiski usun, et on olemas inimesed, kes oluliselt paremini saaksid selles väärikas ametis hakkama. Praegu on aga nõnda, et see mees on selle ametikoha ära määrinud, muutnud väärika ametikoha täielikult naeruväärseks, täielikuks tsirkuseks, irvitades nende üle, kelle teenriks ta olema peaks, ja raisanud valimatult oma peremeeste raha. Ja kui senini seisnes ta töö peamiselt vaid noomimises ja raha raiskamises, siis, eeltoodud väljaütlemise valguses, on nüüd lisaks sellele ka Eesti ja eestlased üle parda visatud, sest Läti ja lätlased on Eesti presidendile armsa(ma)d. Ja see on põhimõtteliselt täiesti masendav.

Aga hea on ju see, et nüüd siis on kaardid avalikult laual. Kuigi kõige muu kaudu on see kõik juba ammu teada ja näha olnud. Ja ma saan ka sellest aru, et see lause, millest ma kinni hakkasin, millele reageerisin, on välja öeldud emotsiooni pealt ja kontekst oligi selline, nagu rokkstaaridel - et saabud uude linna, uude riiki ja õpid mõned laused kohalikus keeles ära ja neid väljaöeldes tunned, et oled ennast kohalikega sidunud. Eks see presidendi plaadiesitlustuur, mille käigus seegi lause välja öeldud on, ongi ju nagu rokkstaaridel, saan ma praegu asjast aru. Kuidas see Eesti riigi ja rahvas huve teenib, on mulle, mõistmatule, praegu arusaamatuks jäänud.

Libedike magnet

See teema tuleb nüüd selline, et mul tuleb juba ette vabandada keelekasutuse pärast. Teema lihtsalt on selline ja praegu just tuli selline tunne peale, et vajaks käsitlemist.

Kõik sai alguse sellest, et lugesin pealkirja, et Eesti elanike arvates on elu maailmas muutunud ebastabiilsemaks. Esmalt muidugi torkas mulle pähe küsimus, et miks peab ilmselgete asjade väljaselgitamiseks üldse uuringuid läbi viima. Aga eks uuringute läbiviijad vajavad ju ka tööd ja leiba ja tore on ju, kui neilegi tööd leitakse ja selle eest tasu makstakse.

Aga artikli lugemise asemel võtsin ette hoopis kommentaarid ja sealt ühte lausekatket lugedes tuli mulle silme ette üks kuju, mitte küll poliitiku, nagu selles lõigus kõne all olevad inimesed, vaid siiski ühe Eesti riiki esindanud inimese kuju, kes vastas täpselt selles lõigus kirjeldatule. Aga tema puhul on tegemist veel iseäranis libeda kalaga, sellisega, kellele praegugi mõeldes läheb minul ikka süda korralikult pahaks.

Ja kui mõnikord on olnud teemaks see, et mõned naisterahvad on tropimagnetid, siis mina pole ennast tropimagnetina küll kunagi tundnud - see, et kõige suuremad alkoholisõbrad oma kõige sügavamates joomaseisundites minu juurde jõuavad, on hoopis teine teema -, aga nüüd korraga sain ma aru, et ma olen hoopis libedike magnet.

Sest nagu see eeltoodud libedik, kellega mul olid tööalased suhted, kleepis ennast aina enam mulle külge, mida enam ma talle otse ja ausalt ütlesin, mida ma temast ja tema tegemistest arvan, nii leidis ka üks teine libedik minuni hiljaaegu tee. Ja kõik toimuv oli täpselt samasugune - libe ja meelas ja südant pahaks ajav. Kõik sellised asjad, mis muudavad ühe mehe minu jaoks absoluutselt vastuvõetamatuks. Ja ega ma sellist asja ei kannata ka mingisugustes teistes suhtetes. Aga huvitav on see tõdemus siiski, hea on, et on ka teistsuguseid mehi ja inimesi.

Sellesse teemasse läheb kenasti sisse ka üks täna nähtud pilt - see, mis pidi olema hea ja armas ja südamlik, oli tegelikult hoopis rõve ja perversne, ja seda ilma, et oleksin näinud seda kõike, mida see asi veel sisaldas. Eks ma saan aru, et minu silmades seda ilu, mida oodati, ei olnud ja et viga on ikka vaatajas, aga minul tekkis selle pildi nägemise peale tahtmine helistada lastekaitsesse. Üleolevalt irvitav, konteksti mittesobiv naeratus veel sinna juurde.

Laupäev, 19. detsember 2015

Missugune au!

Täna sain ühe e-kirja oma postkasti. Lugesin seda ja vaatasin ja uurisin ja esimese hetkega tekkis igasuguseid emotsioone. Need kõik möödusid ja siis tekkis tahtmine kirjutada: "SUUR TÄNU!" Seda ma ilmselt vist ka teen, vastuseks kõigele sellele, mis oli ja tuli. Aga, kui ma veel edasi mõtlesin, siis jõudsin järgmise arusaamiseni: et tegelikult on mul suur au. Ja mitte selle pärast, et mu töö kõik kasutuks ja sobimatuks ja ajaraiskamiseks tunnistati (selle lisaga, nagu oleks ma veel kellegi teise töö enda arvele arvestanud), vaid seetõttu, et samasugune ajaraiskaja on ka üks Eestis väga tuntud kunstnik, keda teab igaüks Eestis ja arvatavasti ka paljud inimesed väljaspool Eestit. Sest ka tema looming tunnistati samamoodi sobimatuks, ka tema aeg sai raisatud. Ja kui juba niimoodi välja selekteeritud saada, siis võin ju olla auga pärjatud. Ma tean, et see on meelevaldne järeldus, aga see on ilmselt ikkagi märk sellest, et ju siis oli minu tööl väärtus ikkagi sees. Et seda hinnata ja väärtustada ei osata ega taheta, on hoopis teine teema.

Neljapäev, 17. detsember 2015

Lihtne elu

Jalutasin täna ringi ja mõtlesin, et mul on ikka väga lihtne elu. Peaaegu täielikult puuduvad igasugused stressiallikad, palju on seda, mille üle rõõmu tunda. Ja samasse suunda läks ka minu tänane teepakisõnum, mis rääkis sellest, et lihtne elu viib muretuseni.

Eks vist jah ole mu elu liiga lihtne praegu. Ei, ega ma ei virise, mulle selline lihtsus meeldib, aga huvitavad mõtted tulevad pähe, kui vaadata oma elu ja asjade peale, muud ei midagi. Ja tore on tõdeda, et mul on praegu selline vabadus, nagu mul on.

Mõnikord on halvad asjad head!

Täna läks üks minu selle aasta suur töö prügikasti. Lihtsalt, paluti mul see ära kustutada. Ja eks ma siis tegin seda ka.

Ja kuigi mõnes mõttes võiks ma isegi kurb olla, on mul tegelikult hoopis hea meel. Selle üle, et seda jama, mida kokku keerata annaks, enam ei tule. Selle üle, et see asi, mis mulle nii mitmelgi puhul oli väga vastumeelne, on nüüd ajalooks saanud. Selle üle, et väljaütlemata asjad on nüüd välja öeldud. Ja lõpuks taandub kõik ikkagi kvaliteedile ja käsitööle, midagi pole teha. Ja seetõttu on mul iseäranis hea meel, et kõik ajaloo prügikasti läks.

Kui ma lugesin selgitusi ja põhjendusi, hakkasin ma naerma, lihtsalt ja lõbusalt. Iga vabandus on piisavalt hea, miks ei sobi või miks on halb või miks on paha. See, et on veidi teistsugune lahendus, ei sobinud. See, et võiks hetkeks ka ise mõelda, ei ole vastuvõetav. See, et asi, millele rõhk pandi, on vaid väiksem osa kogu asjast, unustati sujuvalt ära. Ja eks ma sain aru, et kõik need põhjendused-selgitused-vabandused on lihtsalt vahend hiilimaks kõrvale oma tegude tagajärgedest, reaalsusest, millesse ollakse jõutud.

Mõtlen iseenda tegude peale ja võib-olla ma tõesti oleksin võinud teisiti talitada. Aga, kui mulle on antud mingeid lubadusi ja neid pole peetud, siis ma võin ju ise valida, kuidas ma olukorra lahendan?

Niiet, suures plaanis, vaatamata täielikule katastroofile, on see konkreetne halb asi küll väga hea. Ja isegi siis, kui asjad lähevad nii, nagu on juba tükk aega näha olnud, et nad lähevad.

Nähtamatus on nakkav

Kui siin mõni aeg tagasi kirjeldasin oma postkontoris käimise kogemust, kus üks naisterahvas teise teenindamisjärjekorras seismist tähele ei pannud, siis täna, taaskord postkontoris, sain seda oma nahal tunda. Ja seekord oli minu eirajaid suisa kolm.

Kui ma siis viimaks suu lahti tegin, siis mõtlesin, et ei tea, kas peaks ikka korraliku skandaali üles kerima. Aga, minu leplikkus ja eelmise korra kogemus, mida ma sugugi järgi teha ei soovinud, olid need, mis mu sõnadele leebema tooni andsid.

Ja kui ma järgnenud jutuajamise peale mõtlen, siis mina ise alati küsin inimeste käest, kes võivad järjekorras seista, kas nad seisavad seal. Neist kolmest inimesest, kes minust mööda läksid, ei tulnud ükski aga selle pealegi, et seesugune küsimus esitada. Ju siis polnud oluline, ju siis polnud tähtis. Aga ega mina ka ei saanud, oma suud kinni hoida.

Ja eks see nähtamatus on nakkav ja viisakas olemine maksab ennast kurjasti kätte.

Laupäev, 12. detsember 2015

Olen küll plahvatusohtlik, aga...

Käisin täna hulkumas kohas, kus ma ei ole kunagi varem käinud. Lihtsalt, eilne merekaardil pidevalt sellest kohast - Paljassaare poolsaarest - möödumine tekitas mingi erilise huvi selle paiga vastu. Ja nii siis vaatasin oma tänasele päevale otsa ja mõtlesin, et miks mitte. Sooviks ju privaatsust ja eraldatust ja loodust, aga seda kõike ühe väikese lisatingimusega - et ei peaks liiga kaugele minema. See koht vastas täielikult kõigile soovitud tingimustele.

Sellest, kui palju ma eksisin, kui lootsin privaatsust, sain ma aru juba sihtmärgile liginedes - parkla oli paksult autosid täis. Tekkis täpselt selline tunne, et kõik on mu mõtteid lugenud ja oma mäletamist mööda pole ma nii palju autosid isegi ilusal suvepäeval, kui see paik oma põhilisi külastajaid näeb, rannalisi, ujujaid, sealkandis tähele pannud.

Aga polnud midagi, inimesed kõik olid ennast parkimisplatsi juurde omi asja ajama seadnud - küll oli lõkketule ümber istujaid, küll oli kalamehi. Ja ega mina kavatsenudki jääda sinnakanti, mul olid vähe teistsugused plaanid, sest teadsin, et lisaks sellele asustatud paigale peab seal olema ka muud, linnukaitseala või midagi seesugust.

Ega siis polnudki muud, kui hakkasin aga astuma ja peagi leidsin ennast täiesti omapäi. Aga ega see kestnud kaua, sest möödudes ühest lahesopist nägin rannal kahte meest asjatamas. Tuli välja, et tegelevad millegi otsimisega, metallidetektoriga. Kuna aga minu sihtmärk oli kaugem, läksin neist kaarega mööda ja olin taas üksi ja omapäi. Nautisin mõnusasti tüünet merevaadet - nii rohe-rohelist ja ka nii rahulikku merd polnud ma ammu näinud - ja mõnulesin jahedas detsembriõhus.

Kui oma jalutamised käidud sain, poolsaaretipust, mis jättis maailmaotsa mulje, kuigi vastas oli vaade Naissaarele ja selle ees Vahemadala tuletorn, tagasi jalutasin ja hakkasin tsivilisatsiooni tagasi jõudma, sattusin korraga politseinike peale - asjatasid teised midagi maapinnal, sülearvuti lahti. Üks neist palus mul eemale astuda, teiste juurde minna (mind millegipärast arvati ühe seltskonna osaks, aga see selleks). Eemal silmasin veel üht vormikandjat, kelle juures seisis see seltskond, keda oma rännakule minnes olin näinud. Kui nendeni jõudsin, siis küsisin neilt: "Mis te leidsite?" Ja kui piisavalt kiiresti vastust ei tulnud, siis vastasin ise: "See on suur saladus, jah?" Kuigi ma nende käest vastust ei saanud, tuli vastus mõne aja pärast ise, vilkurite sähvides, kohale - kui autost astus välja ilmselgelt lõhkeainete kahjutukstegemisega tegelev asjamees.

Ja see kõik panigi mind muigama - ma olen küll plahvatusohtlik, aga mitte nii väga, et minu pärast tuleks politsei ja pommigrupp kohale kutsuda. Ja teine muigamise koht oli ka - tahtsin rahu ja vaikust ja kena laupäevast päeva, aga ikka sain servapidi mingi seikluse sisse. Aga mul polnud tegelikult sellest kõigest suurt midagi, oluliselt rohkem mõjutas see leid seda seltskonda, kes leiukohast vaid veidi eemal oma lõkkepidu pidas.

Varesekisa

Vareste kisa pani mind pilku õue heitma - et mis nüüd lahti, et nad nõnda kisavad. Esmalt märkasin laotusel ringilendavaid vareseid, vaid paari, aga kisa oli päris meeletu. Ja kui pilgu veidike langetasin, selgus ka kisa põhjus - üks kotkas oli ennast meie kanti ringi lendama seadnud. Eks see oli paras põhjus küll, miks varesed nii kõva kisa teha võiksid. Vaat seesugune loodusepoolne kutse kuulata ja märgata siia ka.

Asendusinimene

See mõte on mu peas idanenud juba mitu aega. Juba pikalt võiksin oma elu juurde lisada mõiste "augutäide". Aga viimase kogemuse pealt kummitab mul ühest filmist (tuli välja, et filmi pealkirjaks on "Elisabethtown") kõrva jäänud fraas: "We are the substitute people!" Ja otsisin mina internetiavarustest ja leidsin blogisissekande, mis räägib päris täpselt sellest, millega minagi kokku puutunud olen:

https://charitysplace.wordpress.com/2014/07/20/the-perks-of-being-a-substitute-person/

Lihtsalt, üks päev pakkus mitmeid selleteemalisi seiku kuni hilisõhtuni välja, mil mu telefon helises ja sellele järgnes oma kolmetunnine hingeabi andmine.

Ja sellesse teemasse lähevad sisse ka minu viimased tööalased kogemused, kus on nõutud operatiivreageerimist. Kuna olen sellega hakkama saanud ja kõik on sujuvalt kulgenud, siis pole teised osapooled vahest tulnud selle pealegi, et tegelikult ei pea ma sugugi olema alati valmis kohe ja kiiresti reageerima, et tegelikult võivad ka minul olla mingid teised asjad ajada. Iseäranis, kui pole eelnevaid kokkuleppeid, et ma olengi mingitel hetkedel ennast mingite konkreetsete asjade tegemiseks ära lubanud. Seda kõike võetakse nii iseenesestmõistetavalt, et ilmselt aru saadaks kõigest alles siis, kui mingid probleemid tekiks. Aga selleks kõigeks on minu tõekspidamised ja põhimõtted liiga kõrged, et ma asjadel nii kaugele minna laseks. Eks teadagi, oma vitsad peksavad.

Plussmärgiga miinused

Ma tean, et kõik on alati vaatenurga küsimus. Ja nii on asi ka praegu. Kui ma ükspäev mõttes käisin kogu olukorra üle, siis sain aru, et tegelikult on see ikka suhteliselt jabur. Kõik see, mida teised peavad miinuseks, on minu jaoks täpselt plussmärgi all. Lihtsalt, ma olen oma elu ja asjadega jõudnud nii kaugele, et ma olen endale tunnistanud nii mõndagi asja, iseenda, oma elu, tuleviku ja väljavaadete kohta, kõike seda, mida teised vahest endale tunnistada ei julge, ja nii ongi kõik see, mis on, üks plussmärkidega miinuste jada.

Iseendale meelde tuletada

Igal hetkel tuletan ma iseendale meelde kuiväga mul vedanud on. Isegi neil hetkedel, kui ma olen juba igasuguse lootuse kaotanud ja masendus sisse murrab, viin oma mõtted kõige ilusa ja hea juurde, et saada sealt jõudu edasi minna. Sest mõnikord on vedamine ka see, milles keegi teine vedamist näha ei oska.

Ja siis ma tuletan endale meelde, et armastus on suur ja soe ja meeldiv ja mõnus, paneb unelema ja unistama, võimaldab ennast hellitada. Seda kõike ei saa mulle mitte keegi keelata, seda luksust saan ma endale lubada küll - võtta olukorrast maksimumi. Helgeid mõtteid ja tundeid pakun ma endale ka.

Kuigi jah, on palju ka sellist, mis mõnel hetkel teravalt seest läbi lõikab. Inimesed oma mõtlematusest, inimesed on enesekesksuses. Saan neil hetkedel väga hästi aru, et asi on minus ja selles seisus, kus ma praegu olen. Vahepeal, ma tean, olin juba neutraalses seisus, praegu aga on hakanud jälle puudus kätte tulema ja sellest kõigest on need mõtted ja tunded ka ajendatud.

Täielik ahastus...

Selle loo eellugu toimus suvel. Saatsin ühele oma sõbrale sünnipäevaks paki. Minu suureks kurvastuseks ei saanud ta seda esimese ringiga kätte, sest kohalik postitöötaja oli otsustanud, et tema üks rida allapoole ei vaata - ehk siis, pakk tuli tagasi teatega, et aadress on mittetäielik. Ega siis midagi muud olnud, kui kuu aega pärast sünnipäeva pakk uuele ringile saata. Sel korral läks kõik õnneks ja sünnipäevalaps sai oma hilinenud kingi viimaks siiski kätte.

See lugu aga sai alguse sellest, et leidsin oma postkastist väljastusteated kahe paki kohta, mis ma eelmisel nädalal posti olin pannud - selliste asjade nägemine pani mind täielikult ahastama, iseäranis eelmise kogemuse valguses: et mis nüüd siis, kuidas siis ka nendega, kus oli kõik kenasti kirjas, et üks nädal jälle raisatud, et mis siis seekord valesti on. Kuna need olid läinud teele tähituna, siis vaatasin kohe Eesti Posti süsteemist üle, et kas tõesti on nad tagasi tulnud - sealsed jäljed näitasid, et pakid on Eestist välja läinud. Aga kuna mul olid füüsilisel paberil väljastusteated näpus, siis mõtlesin, et ehk on süsteemis viga, sest kui juba postkontor sellise teate saadab, siis nii ju peabki olema.

Seadsin siis ennast postkontorisse asja selgitama, juba valmis suureks skandaaliks, arve kõik kenasti näpus, kui peaks vaidlemiseks minema või midagi segast olema. Ja siis tuli välja, et postitöötajatel olevat hoopis see apsakas juhtunud, et nad olevat nii enda poolt vastuvõetud pakkide kui ka postikeskusest väljastamiseks tulnud pakkide väljastusteated välja trükkinud ja nii oli ka minu kahe pakiga. Mõned pakid olevat selle aja peale, kui inimesed nende ekslike väljastusteadetega postkontorisse jõudsid, juba sihtkohtagi jõudnud - minu pakid on praegu veel kuskil rahvusvahelises ruumis.

Sedasi siis võeti mu ahastus maha, aga seda hetke, kui ma neid väljastusteateid nägin, kustutada ju enam ei saanud.

Loetud minutid

Kõik minutid on üle loetud, mitte ühtegi pole raisata. Kentsakas on see minu elu ikka. Kuidas ma võingi minut minuti haaval kokku panna ühe suure kogemuse. Miks see siis nõnda peab olema? Tean, et ajaga on mul kogu aeg mingi oma teema olnud, aga kuidas siis seekord nii radikaalselt, et suisa minutite kaupa seda kõike kokku arvestada saab. Kas edasine areng on see, et kõik läheb üle sekundiarvestuse peale? Ma tean, et ma olen kiire reaktsiooniga, aga mõnikord tahaks lihtsalt olla ja oleleda ja unustada igasuguse ajakulgemise...

Nüüd saan aru!

Ma ei ole kunagi päriselt aru saanud neist inimestest, kes ennast ise vigastavad, ise endale füüsiliselt viga teevad. Aga praegusel hetkel hakkan ma neid üha enam mõistma, saan aru, mis on selle taga, et iseendale füüsilist valu tekitada. Mõistan, et see on seotud hingevaluga, mida tahaks kuidagi välja saada hingest ja ju siis füüsilise valu kaudu on võimalik need painajad vabastada. Ilmselt on see alternatiivne väljund veelgi hullematele valikutele...

Ehk siis sellega on samamoodi, nagu kõige muugagi - ikka on asjal kaks külg ja sõltub kummalt poolt teda vaadata, millised on alternatiivid.

Ise pole ma kunagi nii kaugele läinud, küll aga olen füüsilise pingutuse läbi püüdnud enda hingevalu välja elada, see on minu jaoks olnud see kanal kuhu olen selle valu suunanud. Viimase analoogse olukorra aga suutsin muuta positiivseks, suutsin negatiivsest kogemusest keerata välja positiivse valiku oma elus. Ja seda tehes sain aru, et tegelikult ongi kõik ikka selles, kuidas ise mingi asja peale vaatad, kuidas toimuvasse suhtud.

Reede, 11. detsember 2015

Puhta lehe vajadus

See teema on nüüd nii mitme kandi pealt üles tulnud, et ajendas mind kirjutama. Kui inimesed on juba pika elu ära elanud, siis paratamatult käib selle kõigega kaasas ajalugu. Ja minu viimase aja kogemused ütlevad, et inimestel on vajadus saada puhas leht, et elus edasi minna, sest kummitavad minevikuvarjud ei luba täielikult keskenduda sellele, mis ees ootab.

Ja selle puhaste lehtede vajaduse keskel vaatan iseenda elu peale ja mõtlen, et minul vist on õnne olnud, sest minu lehed on suhteliselt puhtad. Jah, on minevikuvarje küll ja veel, aga need pole nii painavad, et nad tulevikku kuidagi tühistama kipuksid. Ja kõige suurem trump on mul ikka ja alati olemas - see, et ma olen omi asju teinud südamega, otsuseid ja valikuid, ja vaid vahel harva on ette tulnud seda, et mul on tulnud seista silmitsi millegagi, mida ma teha pole tahtnud. Elu on mind ses osas ikka päris korralikult hellitanud. Ju siis see, et ma olen püüdnud hoida oma südame puhta ja puhtad ka mõtted, on mulle sellise luksuse võimaldanud.

Kolmapäev, 9. detsember 2015

Kogu energia ühte kohta

Ja kuigi on palju asju, millega ma praegu tegelema peaks, tunnen ma, et kogu mu energia läheb ainult ühte kohta. Kuidas küll osata ennast juhtida niimoodi, et saaksin ise otsustada, millele parajasti energiat kulutan ja millele mitte. Teoreetiliselt oleks see kõik justkui kena - et ongi olemas selline enesejuhtimise oskus -, kui poleks seda ühte ja suurt teemat siin risti tee peal, millest ma ei saa üle ega ümber. See võtab kõik, see määrab kõik, selleta ei saa ma teistel teemadel toimetada.

Kas tuleb see otseselt vajaduste püramiidist või on asjalood lihtsalt sedasi, seda ma ei tea. Ma tean vaid, millises seisus ma praegu olen ja miks.

Normaalsusega ma küll ei hiilga!

See, mida ma täna tegin, ei kuulu mitte ühegi külje pealt normaalsuse kategooriasse. Aga tegemata ma seda ka vist jätta ei saanud - sest mõned asjad on sellised, mis tuleb ära teha. Mõnikord tuleb lootusetutes olukordades leida lahendused, mis ei allu ühelegi standardile ega üldtunnustatud käitumis- ega mõttemustrile.

Ja eks see oli ju ammu teada, et normaalsusega pole ma kunagi hiilanud. Miks siis oleks tänane päev ja see tegu kuidagi pidanud erinema üldisest mustrist. Ikka on ju hea kõndida enda sissekäidud rada!

Esmaspäev, 7. detsember 2015

Tänud Sulle, torm!

Kui viimaste päevade suured tuuled on teinud paljudele peavalu, siis minu tänane vaade aknast välja paneb küll mõtte selles suunas liikuma, et tahaks seda tormi tänada. Aga mille eest, võib tekkida küsimus... Loomulikult selle eest, et tuul koos vihmaveega on mu aknad kenasti puhtaks küürinud. Mõnikord on laiskusest kasu ka - sügisene aknapesu oli mul ju täiesti tegemata ja nüüd on loodus ulatanud oma abistava käe ning aknad klaariks nühkinud. Väga kena! Suur tänu!

Pühapäev, 6. detsember 2015

Hea, et niimoodi läks!

Minul igal juhul on hea meel, et asjalood läksid, nagu nad läksid. Tõesti hea meel, et sain uudise, milleks ma valmis polnud ja mida ma isegi ette kujutada ei osanud, vahetu suhtlemise teel. Sel lihtsal põhjusel, et vahetu suhtlemine on alati parem, kui läbi virtuaalsete kanalite või telefoni teel. Vahetu reaktsioon, see, mis minu seest valla pääses, andis mulle endalegi mõnusa sooja tunde sisse. Mõnikord on ajastus suurepärane ja kõik asetubki oma kohale - täpselt õigel hetkel õiged asjad õiges kohas.

Usu nõrkus

Kui ma neid sõnu lugesin, siis ma tõesti ei suutnud uskuda, et kõik võikski olla nii, nagu ma lugesin. Ma tean, et elukogemus oli see, mis mu lakke lennata tahtva vaimustuse maatasa tallas. Valmistasin ennast ju selleks ette, et ma ei loeks neist sõnadest välja enam, kui seal kirjas oli.

Ja nüüd on mul võimalus tõdeda, et need sõnad olid täpselt sellise sõnumiga, nagu ma sealt välja lugesin. Et sõnade taga oligi täpselt selline mõte. Lihtsalt, mõnikord on vaja reaalsust kõrvale, et aru saada, mis on ja kuidas. Sõnadest üksi ei piisa.

Aga eneseanalüüsi tulemusena saan aru, et mu usk on nõrk olnud, tõesti nõrk, eks nüüd siis on võimalus teda tugevdada.

Mälulüngad

Ma tõesti ei tea, mis toimub. Mul on mälulüngad. Ja ma ei tea, miks ma seda nii oluliseks pean - seda, et ma kõike täpselt mäletaks. Tänane küsimus oli: "Kuidas kõik toimus?" Ja kui ma siis selle küsimuse üle jälle pead murdsin, siis sain aru, et ma olen ikka täiesti rumal. Vastus oli ju teada: "Hästi! Suurepäraselt! Vahvalt!" Sest taipasin korraga, et tehnilised detailid pole sugugi olulised. Olulised on tunded ja emotsioonid, siin ja praegu, nii kummaline, kui see ka ei tundu.

Neljapäev, 3. detsember 2015

Elektrit ka pole...

Kuigi tahaks oma mullis ringi liikuda, kipuvad ikka tekkima suhtlussituatsioonid - võib-olla on asi selles, et ma ei käi silmad maas ega nohista vaikselt nurgataguseid mööda, nii ma siis satungi ka nende avalikes kohtades müügitöö tegijate õnge.

Täna siis taaskord üks televisiooniteenuse pakkuja. Juba kaugelt vastasin talle: "Ei!" Tema siis küsis: "Mis mõttes ei?" Vastasin: "Ei ole mul televiisorit!" Aga järgmised küsimused olid tal kohe varrukast võtta: "Aga internet? Aga elekter?" Viimase küsimuse peale vastasin, juba muigamisi ja suuresti luisates: "Elektrit ka ei ole!" Selle peale tuli siis vastus: "No siis on ju iseäranis kurb, kui elektrit ka ei ole!"

Ja kui ma siis oma teed edasi astusin, pani see asi mind kuidagi mõtlema. Kas see on tõesti siis põhjus suureks kurbuseks, kui inimesel elektrit ei ole? Võib-olla see on lihtsalt soov oma elu teisiti elada, võib-olla on sellest suur õnn ja rõõm - olla sõltumatu. Pole muret, et elekter ära läheks. Ja ometi on ju inimesed aastasadu ilma elektrita elanud ja ka oma elud kõik elatud saanud. Nüüdse moodsa aja luksus on midagi seesugust, mida me võtame elu lahutamatu osana. Aga võib-olla see ei peakski niimoodi olema?

Eks veidi analoogne asi ole ka selle mu puuduva televiisoriga - ma tõesti tunnen ennast hästi ilma temata, ei tunne, et mu elu oleks selle võrra kuidagi vaesem. Ja jätkuvalt on mul käepärast seinast seina ulatuva ekraaniga loodusfilmiallikas - igal päeval, igal ööl ja toimib ka ilma elektrita - nimega AKEN (mis praegugi pakub imelist päikeseloojanguvaadet)!

Tahtmine mõtted välja öelda...

Telefon helises, võtsin vastu. Küsiti, kas mul on aega kuulata. Vastasin, et on. Järgmisena küsiti, kas tean ühte avalikkuselegi tuntud arsti. Vastasin, et tean. Siis küsiti, kas ehk olen Tallinna Televisioonis tema nõuandesaateid näinud. Vastasin, et ei ole, sest mul ei ole televiisorit. Siis küsiti, kas ehk olen tema nõuandeartikleid lugenud. Vastasin, et ei ole, sest lehte ka ei käi. Ja lõpuks siis jõuti asja juurde - et doktor on raamatu välja andnud ja et seda mulle nüüd siis pakkuda tahetaksegi. Kuni selle hetkeni polnud ma saanud võimalust välja öelda oma mõtteid - sellest, kuidas seesama doktor minu jaoks vastuvõetamatu väljaütlemisega mõned ajad tagasi üles astus ja seetõttu ei taha ma tema tegemistest ka mitte midagi teada. Sel hetkel, kui raamatust rääkima taheti hakata, sain viimaks aga sõna sekka öelda, et ma tõesti ei ole huvitatud. Õnneks siinkohal ka telefonikõne lõpetati.

Ma saan aru, et telefonimüüjate elu on raske, aga kuulamine ja teisel osapoolel rääkimise võimaldamine peaks ikkagi olema osa müügitööst. Eks ma saan aru, et selliste asjade soovimine on minu vildakas arusaamine asjadest.

Hommik postkontoris

Tänase hommiku esimene asjalik tegu oli mul minna postkontorisse - kaks pakki oli vaja teele panna. Ja kuigi ma enamasti ikka kulgen oma tüünes rahus igapäevatoimetuste keskel, kiskus tänane hommik konfliktseks kätte.

Esmalt muidugi olin ma ise kuidagi läbematu - kui mind saadeti paki jaoks sobivaid karpe otsima ja valik oli tõeliselt mannetu, küll liiga väikesed, küll liiga suured - ja kuidagi tekkis mingi trots sisse, et miks mind nõnda siis saadetud on. Halastas siis postitöötaja mu peale ja tuli mulle appi karpi valima. Sai siis leitud sobiv vahepealne suurus, mis oli kuskil kapi otsas ja mille ma siis oleks pidanud sealt kätte saama. Ja kui siis sobiv karp sai leitud, siis tahtis postitöötaja asju lihtsalt niisama karpi asetada. Arvestades, et tegemist oli CD-plaatidega, ei tahtnud ma tal seda teha lasta, palusin mullikilet pakki lisada - et asjad ikka tervelt kohale jõuaks. Ja kuidagi raskelt käis mul tema veenmine. Lõpuks pidin tagataskust ühe oma halva kogemuse, kus turvaümbrikus saadetud CD-plaat jõudis kildudena kohale, välja võtma - et see on see põhjus, miks ma sellise hoolega ja õrnusega asjade pakkimist saada soovin. 

Kuna see kõik võttis aga aega, siis tekkis teisi inimesi ka postkontorisse. Ja sain siis kohe mitu stseeni üksteise järele. Esmalt tuli kohale üks naisterahvas, asetas oma ID-kaardi teenindaja ette ega lausunud midagi. Teenindaja siis küsis arglikult, et mida too inimene soovib, kas isiku tuvastamist. Naisterahvas vastas seepeale, et soovib pakki kätte saada, et enamasti piisab sellest, kui dokumendi letile asetab ja juba teatakse, mida tal vaja on. Teenindaja siis ütles selle peale, et tegelikult on ikka mitmeid teenuseid, mida saab isikut tõendava dokumendi esitamise abil postkontorist saada ja et tema tõesti ei oska arvata, mis võiks olla mõne konkreetse inimese soov. Aga kui see siis selgeks sai, läksid need asjad jonksu ja sai naisterahvas oma paki kätte.

Seejärel saabus üks meesterahvas, kellel oli üle 20 kilo kaaluv sõudetrenažöör, mille ta oli internetikaubamajast tellinud ja mida nüüd tagastada soovis. Internetikaubamaja olevat oma teenuse osutamise tingimustes kirjutanud, et kauba võib tagastada postiasutusse. Postitöötaja aga hakkas seepeale rääkima, et neil pole isegi nii suurt kaalu, kuhu see pakk peale panna ja et nemad ei saa seda vastu võtta. Asi oli päris teravaks kätte minemas - meesterahvas pahane, et ta niisama lihtsalt ei saa kaupa tagasi saata, postitöötaja aga selgitamas, et neil konkreetses postkontoris pole selliseid ressursse, et sellise asjaga tegeleda. Mõlemad siis tükk aeg selgitasid omi seisukohti ja mõtteid. Ja üldiselt tundus, et probleemi tekkepõhjus on kuskil sootuks mujal ja nad tegelesid millegagi, mis oleks pidanud olema teenuseosutaja poolt läbi mõeldud.

Sinna arutelu vahele tuli veel üks vanem daam, kes soovis postiindeksite kohta küsida, et kas neid väljatrükitult kusagil on. Postitöötaja siis selgitas, et välja neid trükitud pole, aga et internetist saab ta välja uurida, aga et tal on just kliendi teenindamine pooleli ja et kui sellega ühele poole saab, siis saab ta vanaprouat aidata.

Läks siis vanaproua järjekorda seisma, aga kuna seal, veidi eemal minust ja meesterahvast, seisis veel üks naisterahvas ja vanaproua tema ette ennast seisma sättis (olukord, milles ka mina olen korduvalt olnud), siis läks sellel naisterahval vanaprouaga ütlemiseks - kuna vanaproua tema järjekorras seismist märkamagi ei teinud ja siis nad hakkasid vaidlema selle üle, kes ikka enne kohal oli ja kes vanem on ja kes keda austama peaks.

Umbes sellel hetkel sain mina oma pakkidega asjad ära korraldatud ja tulin tulema, jättes kogu selle draama kõik seljataha. Aga ise mõtlesin, et ei tea, kas täna on õhus mingi teravus, et ei saa kohe ilma, et konflikt konflikti otsas ja tekivad teised tõesti väikeste asjade pealt. Ja suur pühademürgel pole ju veel sugugi alanud. Ja sellest, et võikski inimesed üksteise vastu sõbralikud ja abivalmid olla, probleeme ühiselt lahendada, oli tänane hommik ikka väga kaugel. Või siis ongi Eesti elu nii närviline, et inimesed oma pingeid kõik üksteise peal maandavad.

Kolmapäev, 2. detsember 2015

Vead minu loogikas

Ma saan aru küll, kuidas asjalood ja seisud on. Selle kõigega oli selgus majas juba ammu. Aga nüüd ma saan aru, et minu loogikas on üks suur viga sees. See viga, et ma oskan küsida neid küsimusi, mida keegi teine küsida ei taha ega julge. Või mille peale, arvatakse, et ma tullagi ei oskaks.

Mingi mõte ju pidi asjade juures olema, sellest ma saan aru. Aga, kui siiani pole mitte ühtegi sammu astutud selle mõtte realiseerimiseks, siis mida ma sellest kõigest arvama pean? Kui mina oleks samasuguses olukorras, siis oleks minu esmane huvi kõik asjad võimalikult kiiresti korda saada. Sellest tekibki üks järjekordne viga minu loogikas - et ma arvan, et teised inimesed võiksid tahta samamoodi käituda, nagu mina. Aga see pole sootuks mitte sedasi, seda saan ma ikka ja aina teada.

Oma vigase loogikaga pole mul aga muud peale hakata, kui vaid pead vangutada ja imestada. Ja muidugi, tuletades meelde üht umbes aastatagust lauset, võin ma taaskord tõdeda, et inimesed räägivad enamasti ikka iseendast. Nii kurb, kui sellise asja teadasaamine minu jaoks ka praegu pole.

Aega pole!

Kui ma vanasti olin uhke selle üle, et ma suudan aega väga efektiivselt kasutada ja seetõttu saan tehtud rohkem asju, kui teised - tühjalt jorutada ja niisama aega mööda saata mulle ei meeldi - siis viimase aja arengud on küll sellised, et juba ette tean, et ühel või teisel päeval, kuigi teoreetiliselt saaksin mingite asjadega tegeleda, mul aega lihtsalt pole. Kui vaadata neile päevadele kavandatud sündmusi, siis on aega küll, aga kuidagi on nii, et kui midagi on juba ühe päeva peale paigutatud, kipub see tühistama kõik teised selle päevaga seotud asjad. Eks ma reaalsuses ikka püüan mitme asjaga päeva jooksul tegeleda, aga nii kerge on minna seda teed, et ennast mingi asjaga välja vabandada, tuua see konkreetne asi ettekäändeks, et mõnest teisest asjast viilida.

Kust ja kuidas olen ma selle oskuse omandanud ja kuhu on kadunud minu suurepärane efektiivne ajakasutusoskus, selle kohta oskan vaid arvata, et eks see iseenda aja peremeheks olemise tulemus ole. Võib-olla olen saanud inspiratsiooni ka veidi teistsuguses kliimas ja keskkonnas elavatest inimestest, kes võtavadki asju rahulikumalt, rabelevadki vähem. Seda iroonilisem tundub mulle see, mis minu elus praegu toimub - tundub, et mina pean tulemuste saavutamiseks tegema rohkem tööd, kui teised. Selline on asjade seis, aga see kõik võib olla ka näiline.

Väikeste sammude haaval

Üle mitme aja olen ennast suutnud jälle asjalikuks sundida. Kuigi olen vahepeal tegelenud mitmete erinevate asjadega, siis põhilise käsil oleva projekti puhul on mu keskendumisvõime ja tegutsemistahe olnud täiesti nullilähedane. Pole olnud motivatsiooni, pole olnud jõudu, ikka on kõik teised asjad tundunud ahvatlevamad ja nii ma seda kõike muudkui edasi lükanud olengi.

Kuid nüüd, muutunud asjaolude valguses ja ka uue kuu alguses, olen siiski saanud ennast veidigi joone peale. Ja rõõm on tõdeda, et väikeste sammude haaval küll, mitte nii kiiresti, kui sooviksin, aga siiski kindlalt, astun soovitud suunas edasi. See, et on väikesed arengud ja võidud, juba iseenesest annab tahet ja jõudu juurde.

Helesinine taevas

Käisin õues jalutamas ja kui ei teaks, et praegu on detsembri algus, võiks arvata, et käes on suvi. Lihtsalt, see helesinine taevas, mis täna loodusel pakkuda oli, petaks niisama lihtsalt ära. Ja ega seegi suurt kaasa aita, et lumi praegusel ajahetkel puudu on.

Ja kui see taevas juba nii helesinine oli, üksikud pilveräbalad üle laotuse tormamas, siis leidsin ennast vaid taeva poole vahtimas, isegi sellest ei teinud ma suurt välja, et teel oli porilompe ja oleksin suurest tähelepanematusest neisse sisse jalutanud. Lihtsalt oli selline tunne, et vaataks ja vaataks ja vaataks veel, seda ilu, mida loodus pakub.

Pilvevaatlus oli suureks osaks sellest taevasse vahtimisest, kõiksugu tegelasi püüdsid silmad nende kujudest välja. Küll kuninglikke beebisid, küll inglisarnaseid haldjaid, küll poolkerakujulisi võrgustruktuure.

Ja kõige rohkem tundsin headmeelt selle üle, et ma saangi rahulikult jalutada, ilma mingi tormamiseta, ilma mingi sunni või suunata, lihtsalt, nautida õues olemist ja seda lihtsat rõõmu, mida selline tegevus endaga kaasa toob.