Lugesin täna pealkirja, et Eesti Vabariigi president on välja öelnud, et ta armastab Lätit ja armastab oma uut elukaaslast. Ja kuigi kogu selle Kadrioru suhtedraamaga on minu arvates ammu juba igasugused piirid ületatud ja kõik toimuv on väga haige, siis täna tundsin ma ennast kuidagi isiklikult puudutatuna. Ja mitte selle pärast, et presidendil Eesti rahvale pidevalt vaid noomimissõnu kaela valada on (mul on iseäranis kenasti meeles üks presidendi emadepäevakõne, kus piduliku sündmuse puhul asus ta noomimiskõnet pidama - justkui Eesti emad ei oleks veel piisavalt tublid, saamaks hakkama ja kasvatades lapsi Eesti suguses riigis) ja et ta samasuguseid tundeid Eesti kohta pole suurt väljendanud, vaid selle pärast, et tema väljaütlemine puudutas mind kui naist.
Ma ei ole kunagi olnud Evelin Ilvese austaja, ei ole saanud aru tema käitumis- ja tegutsemismustritest, aga sellist seika, et ma oleks kordagi kuulnud, et tema endine abikaasa, kes juhtumisi on praegu ka Eesti Vabariigi president, oleks kunagi Evelin Ilvese kohta midagi seesugust öelnud, ei tule mulle kohe üldse ette.
Ma saan aru, et ma teen praegu meelevaldseid järeldusi ja rebin asju kontekstist välja ja inimeste lähisuhted erinevate inimestega ongi erinevad, aga kuidagi tundus see väljaütlemine olevat täiesti kohatu. Ja kui mina juba ennast puudutatuna tundsin, siis ei kujuta ma ette, millised võisid olla tunded Evelin Ilvese sees.
Ja eks siin ole see asi ka, et kui ikka tunnet ei ole, ei saa seda ka väljendada, vägisi armsaks ei tea. Selles mõttes on see presidendi väljaütlemine vist tõeline märk - täpselt nii, et Eestis pole ta ennast kunagi hästi tundnud (siingi pole ju vägisi midagi teha - talle pole Eesti armas ja tema pole seetõttu ka eestlastele armsaks saanud), on olnud kui kooliõpetaja, kes vaid noomida ja häbeneda ja kõike muud teha mõistab, mitte aga ei võta vastutust, et tema ongi see kooliõpetaja, kes saab midagi muuta, midagi ette võtta, ise eeskujuks olla, kõiges ja alati selget ja sirget joont hoida, oma rahva eest seista, ja et see rahvas, keda ta noomib ja kelle poole näppu vibutab, on tema enda rahvas, tema palgamaksja ja et tegelikult peaks see asi sootuks vastupidi olema.
Selline sõna nagu "rahvateener" on Eesti riigiisadel meelest läinud - see sõna peaks sisaldama täpselt neid omadusi, mida meie poliitikute juures näha pole, sealhulgas tänulikkust, väärikust, lugupidamist oma peremehe vastu, alati oma peremehe, st siis rahva, kõrval kindlat seismist, ka tagasihoidlikkust, vahel isegi alandlikkust. Ma tean, et ma olen meeletult naiivne ja elan oma arusaamadega kuskil keskajas, aga ma siiski usun, et on olemas inimesed, kes oluliselt paremini saaksid selles väärikas ametis hakkama. Praegu on aga nõnda, et see mees on selle ametikoha ära määrinud, muutnud väärika ametikoha täielikult naeruväärseks, täielikuks tsirkuseks, irvitades nende üle, kelle teenriks ta olema peaks, ja raisanud valimatult oma peremeeste raha. Ja kui senini seisnes ta töö peamiselt vaid noomimises ja raha raiskamises, siis, eeltoodud väljaütlemise valguses, on nüüd lisaks sellele ka Eesti ja eestlased üle parda visatud, sest Läti ja lätlased on Eesti presidendile armsa(ma)d. Ja see on põhimõtteliselt täiesti masendav.
Aga hea on ju see, et nüüd siis on kaardid avalikult laual. Kuigi kõige muu kaudu on see kõik juba ammu teada ja näha olnud. Ja ma saan ka sellest aru, et see lause, millest ma kinni hakkasin, millele reageerisin, on välja öeldud emotsiooni pealt ja kontekst oligi selline, nagu rokkstaaridel - et saabud uude linna, uude riiki ja õpid mõned laused kohalikus keeles ära ja neid väljaöeldes tunned, et oled ennast kohalikega sidunud. Eks see presidendi plaadiesitlustuur, mille käigus seegi lause välja öeldud on, ongi ju nagu rokkstaaridel, saan ma praegu asjast aru. Kuidas see Eesti riigi ja rahvas huve teenib, on mulle, mõistmatule, praegu arusaamatuks jäänud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar