Kui siin mõni aeg tagasi kirjeldasin oma postkontoris käimise kogemust, kus üks naisterahvas teise teenindamisjärjekorras seismist tähele ei pannud, siis täna, taaskord postkontoris, sain seda oma nahal tunda. Ja seekord oli minu eirajaid suisa kolm.
Kui ma siis viimaks suu lahti tegin, siis mõtlesin, et ei tea, kas peaks ikka korraliku skandaali üles kerima. Aga, minu leplikkus ja eelmise korra kogemus, mida ma sugugi järgi teha ei soovinud, olid need, mis mu sõnadele leebema tooni andsid.
Ja kui ma järgnenud jutuajamise peale mõtlen, siis mina ise alati küsin inimeste käest, kes võivad järjekorras seista, kas nad seisavad seal. Neist kolmest inimesest, kes minust mööda läksid, ei tulnud ükski aga selle pealegi, et seesugune küsimus esitada. Ju siis polnud oluline, ju siis polnud tähtis. Aga ega mina ka ei saanud, oma suud kinni hoida.
Ja eks see nähtamatus on nakkav ja viisakas olemine maksab ennast kurjasti kätte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar