Mõnikord on halvad asjad head!

Täna läks üks minu selle aasta suur töö prügikasti. Lihtsalt, paluti mul see ära kustutada. Ja eks ma siis tegin seda ka.

Ja kuigi mõnes mõttes võiks ma isegi kurb olla, on mul tegelikult hoopis hea meel. Selle üle, et seda jama, mida kokku keerata annaks, enam ei tule. Selle üle, et see asi, mis mulle nii mitmelgi puhul oli väga vastumeelne, on nüüd ajalooks saanud. Selle üle, et väljaütlemata asjad on nüüd välja öeldud. Ja lõpuks taandub kõik ikkagi kvaliteedile ja käsitööle, midagi pole teha. Ja seetõttu on mul iseäranis hea meel, et kõik ajaloo prügikasti läks.

Kui ma lugesin selgitusi ja põhjendusi, hakkasin ma naerma, lihtsalt ja lõbusalt. Iga vabandus on piisavalt hea, miks ei sobi või miks on halb või miks on paha. See, et on veidi teistsugune lahendus, ei sobinud. See, et võiks hetkeks ka ise mõelda, ei ole vastuvõetav. See, et asi, millele rõhk pandi, on vaid väiksem osa kogu asjast, unustati sujuvalt ära. Ja eks ma sain aru, et kõik need põhjendused-selgitused-vabandused on lihtsalt vahend hiilimaks kõrvale oma tegude tagajärgedest, reaalsusest, millesse ollakse jõutud.

Mõtlen iseenda tegude peale ja võib-olla ma tõesti oleksin võinud teisiti talitada. Aga, kui mulle on antud mingeid lubadusi ja neid pole peetud, siis ma võin ju ise valida, kuidas ma olukorra lahendan?

Niiet, suures plaanis, vaatamata täielikule katastroofile, on see konkreetne halb asi küll väga hea. Ja isegi siis, kui asjad lähevad nii, nagu on juba tükk aega näha olnud, et nad lähevad.