Kui ma vanasti olin uhke selle üle, et ma suudan aega väga efektiivselt kasutada ja seetõttu saan tehtud rohkem asju, kui teised - tühjalt jorutada ja niisama aega mööda saata mulle ei meeldi - siis viimase aja arengud on küll sellised, et juba ette tean, et ühel või teisel päeval, kuigi teoreetiliselt saaksin mingite asjadega tegeleda, mul aega lihtsalt pole. Kui vaadata neile päevadele kavandatud sündmusi, siis on aega küll, aga kuidagi on nii, et kui midagi on juba ühe päeva peale paigutatud, kipub see tühistama kõik teised selle päevaga seotud asjad. Eks ma reaalsuses ikka püüan mitme asjaga päeva jooksul tegeleda, aga nii kerge on minna seda teed, et ennast mingi asjaga välja vabandada, tuua see konkreetne asi ettekäändeks, et mõnest teisest asjast viilida.
Kust ja kuidas olen ma selle oskuse omandanud ja kuhu on kadunud minu suurepärane efektiivne ajakasutusoskus, selle kohta oskan vaid arvata, et eks see iseenda aja peremeheks olemise tulemus ole. Võib-olla olen saanud inspiratsiooni ka veidi teistsuguses kliimas ja keskkonnas elavatest inimestest, kes võtavadki asju rahulikumalt, rabelevadki vähem. Seda iroonilisem tundub mulle see, mis minu elus praegu toimub - tundub, et mina pean tulemuste saavutamiseks tegema rohkem tööd, kui teised. Selline on asjade seis, aga see kõik võib olla ka näiline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar