Kuigi tahaks oma mullis ringi liikuda, kipuvad ikka tekkima suhtlussituatsioonid - võib-olla on asi selles, et ma ei käi silmad maas ega nohista vaikselt nurgataguseid mööda, nii ma siis satungi ka nende avalikes kohtades müügitöö tegijate õnge.
Täna siis taaskord üks televisiooniteenuse pakkuja. Juba kaugelt vastasin talle: "Ei!" Tema siis küsis: "Mis mõttes ei?" Vastasin: "Ei ole mul televiisorit!" Aga järgmised küsimused olid tal kohe varrukast võtta: "Aga internet? Aga elekter?" Viimase küsimuse peale vastasin, juba muigamisi ja suuresti luisates: "Elektrit ka ei ole!" Selle peale tuli siis vastus: "No siis on ju iseäranis kurb, kui elektrit ka ei ole!"
Ja kui ma siis oma teed edasi astusin, pani see asi mind kuidagi mõtlema. Kas see on tõesti siis põhjus suureks kurbuseks, kui inimesel elektrit ei ole? Võib-olla see on lihtsalt soov oma elu teisiti elada, võib-olla on sellest suur õnn ja rõõm - olla sõltumatu. Pole muret, et elekter ära läheks. Ja ometi on ju inimesed aastasadu ilma elektrita elanud ja ka oma elud kõik elatud saanud. Nüüdse moodsa aja luksus on midagi seesugust, mida me võtame elu lahutamatu osana. Aga võib-olla see ei peakski niimoodi olema?
Eks veidi analoogne asi ole ka selle mu puuduva televiisoriga - ma tõesti tunnen ennast hästi ilma temata, ei tunne, et mu elu oleks selle võrra kuidagi vaesem. Ja jätkuvalt on mul käepärast seinast seina ulatuva ekraaniga loodusfilmiallikas - igal päeval, igal ööl ja toimib ka ilma elektrita - nimega AKEN (mis praegugi pakub imelist päikeseloojanguvaadet)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar