Käisin täna hulkumas kohas, kus ma ei ole kunagi varem käinud. Lihtsalt, eilne merekaardil pidevalt sellest kohast - Paljassaare poolsaarest - möödumine tekitas mingi erilise huvi selle paiga vastu. Ja nii siis vaatasin oma tänasele päevale otsa ja mõtlesin, et miks mitte. Sooviks ju privaatsust ja eraldatust ja loodust, aga seda kõike ühe väikese lisatingimusega - et ei peaks liiga kaugele minema. See koht vastas täielikult kõigile soovitud tingimustele.
Sellest, kui palju ma eksisin, kui lootsin privaatsust, sain ma aru juba sihtmärgile liginedes - parkla oli paksult autosid täis. Tekkis täpselt selline tunne, et kõik on mu mõtteid lugenud ja oma mäletamist mööda pole ma nii palju autosid isegi ilusal suvepäeval, kui see paik oma põhilisi külastajaid näeb, rannalisi, ujujaid, sealkandis tähele pannud.
Aga polnud midagi, inimesed kõik olid ennast parkimisplatsi juurde omi asja ajama seadnud - küll oli lõkketule ümber istujaid, küll oli kalamehi. Ja ega mina kavatsenudki jääda sinnakanti, mul olid vähe teistsugused plaanid, sest teadsin, et lisaks sellele asustatud paigale peab seal olema ka muud, linnukaitseala või midagi seesugust.
Ega siis polnudki muud, kui hakkasin aga astuma ja peagi leidsin ennast täiesti omapäi. Aga ega see kestnud kaua, sest möödudes ühest lahesopist nägin rannal kahte meest asjatamas. Tuli välja, et tegelevad millegi otsimisega, metallidetektoriga. Kuna aga minu sihtmärk oli kaugem, läksin neist kaarega mööda ja olin taas üksi ja omapäi. Nautisin mõnusasti tüünet merevaadet - nii rohe-rohelist ja ka nii rahulikku merd polnud ma ammu näinud - ja mõnulesin jahedas detsembriõhus.
Kui oma jalutamised käidud sain, poolsaaretipust, mis jättis maailmaotsa mulje, kuigi vastas oli vaade Naissaarele ja selle ees Vahemadala tuletorn, tagasi jalutasin ja hakkasin tsivilisatsiooni tagasi jõudma, sattusin korraga politseinike peale - asjatasid teised midagi maapinnal, sülearvuti lahti. Üks neist palus mul eemale astuda, teiste juurde minna (mind millegipärast arvati ühe seltskonna osaks, aga see selleks). Eemal silmasin veel üht vormikandjat, kelle juures seisis see seltskond, keda oma rännakule minnes olin näinud. Kui nendeni jõudsin, siis küsisin neilt: "Mis te leidsite?" Ja kui piisavalt kiiresti vastust ei tulnud, siis vastasin ise: "See on suur saladus, jah?" Kuigi ma nende käest vastust ei saanud, tuli vastus mõne aja pärast ise, vilkurite sähvides, kohale - kui autost astus välja ilmselgelt lõhkeainete kahjutukstegemisega tegelev asjamees.
Ja see kõik panigi mind muigama - ma olen küll plahvatusohtlik, aga mitte nii väga, et minu pärast tuleks politsei ja pommigrupp kohale kutsuda. Ja teine muigamise koht oli ka - tahtsin rahu ja vaikust ja kena laupäevast päeva, aga ikka sain servapidi mingi seikluse sisse. Aga mul polnud tegelikult sellest kõigest suurt midagi, oluliselt rohkem mõjutas see leid seda seltskonda, kes leiukohast vaid veidi eemal oma lõkkepidu pidas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar