neljapäev, 3. detsember 2015

Hommik postkontoris

Tänase hommiku esimene asjalik tegu oli mul minna postkontorisse - kaks pakki oli vaja teele panna. Ja kuigi ma enamasti ikka kulgen oma tüünes rahus igapäevatoimetuste keskel, kiskus tänane hommik konfliktseks kätte.

Esmalt muidugi olin ma ise kuidagi läbematu - kui mind saadeti paki jaoks sobivaid karpe otsima ja valik oli tõeliselt mannetu, küll liiga väikesed, küll liiga suured - ja kuidagi tekkis mingi trots sisse, et miks mind nõnda siis saadetud on. Halastas siis postitöötaja mu peale ja tuli mulle appi karpi valima. Sai siis leitud sobiv vahepealne suurus, mis oli kuskil kapi otsas ja mille ma siis oleks pidanud sealt kätte saama. Ja kui siis sobiv karp sai leitud, siis tahtis postitöötaja asju lihtsalt niisama karpi asetada. Arvestades, et tegemist oli CD-plaatidega, ei tahtnud ma tal seda teha lasta, palusin mullikilet pakki lisada - et asjad ikka tervelt kohale jõuaks. Ja kuidagi raskelt käis mul tema veenmine. Lõpuks pidin tagataskust ühe oma halva kogemuse, kus turvaümbrikus saadetud CD-plaat jõudis kildudena kohale, välja võtma - et see on see põhjus, miks ma sellise hoolega ja õrnusega asjade pakkimist saada soovin. 

Kuna see kõik võttis aga aega, siis tekkis teisi inimesi ka postkontorisse. Ja sain siis kohe mitu stseeni üksteise järele. Esmalt tuli kohale üks naisterahvas, asetas oma ID-kaardi teenindaja ette ega lausunud midagi. Teenindaja siis küsis arglikult, et mida too inimene soovib, kas isiku tuvastamist. Naisterahvas vastas seepeale, et soovib pakki kätte saada, et enamasti piisab sellest, kui dokumendi letile asetab ja juba teatakse, mida tal vaja on. Teenindaja siis ütles selle peale, et tegelikult on ikka mitmeid teenuseid, mida saab isikut tõendava dokumendi esitamise abil postkontorist saada ja et tema tõesti ei oska arvata, mis võiks olla mõne konkreetse inimese soov. Aga kui see siis selgeks sai, läksid need asjad jonksu ja sai naisterahvas oma paki kätte.

Seejärel saabus üks meesterahvas, kellel oli üle 20 kilo kaaluv sõudetrenažöör, mille ta oli internetikaubamajast tellinud ja mida nüüd tagastada soovis. Internetikaubamaja olevat oma teenuse osutamise tingimustes kirjutanud, et kauba võib tagastada postiasutusse. Postitöötaja aga hakkas seepeale rääkima, et neil pole isegi nii suurt kaalu, kuhu see pakk peale panna ja et nemad ei saa seda vastu võtta. Asi oli päris teravaks kätte minemas - meesterahvas pahane, et ta niisama lihtsalt ei saa kaupa tagasi saata, postitöötaja aga selgitamas, et neil konkreetses postkontoris pole selliseid ressursse, et sellise asjaga tegeleda. Mõlemad siis tükk aeg selgitasid omi seisukohti ja mõtteid. Ja üldiselt tundus, et probleemi tekkepõhjus on kuskil sootuks mujal ja nad tegelesid millegagi, mis oleks pidanud olema teenuseosutaja poolt läbi mõeldud.

Sinna arutelu vahele tuli veel üks vanem daam, kes soovis postiindeksite kohta küsida, et kas neid väljatrükitult kusagil on. Postitöötaja siis selgitas, et välja neid trükitud pole, aga et internetist saab ta välja uurida, aga et tal on just kliendi teenindamine pooleli ja et kui sellega ühele poole saab, siis saab ta vanaprouat aidata.

Läks siis vanaproua järjekorda seisma, aga kuna seal, veidi eemal minust ja meesterahvast, seisis veel üks naisterahvas ja vanaproua tema ette ennast seisma sättis (olukord, milles ka mina olen korduvalt olnud), siis läks sellel naisterahval vanaprouaga ütlemiseks - kuna vanaproua tema järjekorras seismist märkamagi ei teinud ja siis nad hakkasid vaidlema selle üle, kes ikka enne kohal oli ja kes vanem on ja kes keda austama peaks.

Umbes sellel hetkel sain mina oma pakkidega asjad ära korraldatud ja tulin tulema, jättes kogu selle draama kõik seljataha. Aga ise mõtlesin, et ei tea, kas täna on õhus mingi teravus, et ei saa kohe ilma, et konflikt konflikti otsas ja tekivad teised tõesti väikeste asjade pealt. Ja suur pühademürgel pole ju veel sugugi alanud. Ja sellest, et võikski inimesed üksteise vastu sõbralikud ja abivalmid olla, probleeme ühiselt lahendada, oli tänane hommik ikka väga kaugel. Või siis ongi Eesti elu nii närviline, et inimesed oma pingeid kõik üksteise peal maandavad.

Kommentaare ei ole: