Pühapäev, 29. märts 2009

Peavoolust eemal

Avastasin täna, et seisan peavoolust eemal. Kuidagi kummaline tundus see olukord, kui oled kogu aeg seisnud keset suurt tunglemist ja siis äkki avastad, et oled sattunud sellisesse paika, kus rahvast vaid harva satub ja need sattujad üksikud teadlikud hulkujad on.

Peavoolust olen juba tükk aega eemal olnud. Ja tegelikult on see kõik vaid nauditav olnud - kõige jaoks on aega, keegi pole siia ennast näitama tulnud, kellelgi pole siin vaja oma koha eest võidelda, sest kõik on siia alati teretulnud, ja kõik on siin õnnelike nägudega.

Olen rõõmus, et olen leidnud sellise teeotsa, mis mind peavoolust eemale on toonud.

...

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääratud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
/Karl Ristikivi/

Lumehelbemuster

Akna taga linateos
lumehelbemuster käib,
kangas on ülevalt alla
jooksmas kui film.

Muster on ebaühtlane,
kord tihedalt helbeid täis,
siis aga jälle veidi hõredamalt
on valged täpid tumedal taustal.

Pühapäev, 22. märts 2009

Sõbra mõtetes

Mul on tõesti tohutult vedanud. Mida muud ma oskakski öelda, kui saan teada, et olen mõne oma sõbra mõtetes olnud. See on äraütlemata hea tunne. Eks ma ise mõtlen ikka pidevalt oma armsatele sõpradele ja mõnikord jõuan mõtetest kaugemale ka.

Aitäh, sedasi on tõesti mõnus!

Juhus juhib

Mõnikord on vahva teha asju, mida Sa kunagi varem teinud ei ole. Nii võib sattuda täiesti kummalistesse paikadesse ning leida ennast seltskonnast, milliga ennast kuidagi seostada ei oska. Nõnda juhib vahel elu keerdkäike juhus ja põnevad seiklused võivadki jälle alata. Ainus panus, mida Sinult oodatakse, on see, et hoiaksid oma hinge avali. /Kui keegi teist peaks puudust tundma "Vennaskonnast", siis pöörake pilgud "Paha Polly" poole, sest see on uus, värske ja vähemalt ühte nende lugu ("Naerame") teate te telereklaamide kaudu juba niikuinii./

Ilusat kevadet!

Reedel algas kevad. Kui alguses oli ta veidi tõre - pakkus meile tormi ja lumesadu, samuti ka öist vihmaseina - on ta nägu nüüdseks veidi lahkemaks muutunud. Nädalavahetuse ilm oli suurepärane ja kuidagi ei raatsinud seda aega vaid toas mööda saata. Ikka kiskus õue. Ja selle üle oli vaid hea meel, et laiskus oli sunnitud järgi andma. Päikesepaiste ja meri võiksid olla laupäeva ning pühapäeva märksõnadeks. Nende seltsis sai mõnusalt aega mööda saata. Tasuks muidugi säravad silmad, õhetavad põsed ja vahvad elamustehetked mälestustevakka.

Ilusat kevadet teilegi: et ikka jaguks aega ja võimalust värsket õhku ning mere kaunist palet nautida.

Kolmapäev, 18. märts 2009

Ise, hästi

Endale poest õhtusöögi jaoks materjali välja valides taasavastasin väga lihtsa tõe - ise tehtud, hästi tehtud. Jalutasin riiulite vahel, seirasin pilguga üle pakutava kauba, tundsin neid maitseid suus ja viimaks jõudsin tõdemuseni, et parim söök, mis olla saab on, on enda tehtud. Nii haarasingi riiulitelt vajalikud koostisosad ja valmistasin endale kojujõudes maitsva toidu. Ise loomulikult sügavalt rahulolev, et laiskusele järgi ei andnud ja otsustasin ise süüa teha.

Siiralt südamest

Huvitav on kogeda, et kõige enam õnnestub mul inimesi oma sõnadega mõjutada siis, kui lasen tunded endast välja ilma suurema kontrollita. See juhtub siis, kui miski on mind väga sügavalt liigutanud ja ma ei suuda kuidagi enda sisse jätta neid emotsioone, mida väline tegur minus esile kutsunud on. Nõnda oli ka seekord.

Ja nii tahaks ma, et sõnad leiaksid tee minust välja, et saaksin neid teistega jagada ja seeläbi saaksin veel lähedasemaks inimestega enda ümber. Sest siiralt südamest tulevad sõnad on ühendajaks ja parimaks ühiseks keeleks: nende abil on kõige lihtsam mõista inimesi, keda tahad paremini tundma õppida.

Ainult head!

Mäletan ainult head. Mäletan, et kõik oli suurepärane. Mäletan, et kõik oli täpselt selline, nagu soovisin. Mäletan, et tundsin neid tundeid, millest nii kaua puudust olin tundnud. Mäletan ja ometi ootan, et saaksin taaskord kõike seda kogeda. Just tulevik oli see, mis mind mälestuste juurde tagasi viis. Selles vaates polnud olevikku - olid vaid kallihinnalised mälestused ja tulevikulootused, mis täitudes taas mälestuste kalliskivilaekasse oma täienduse annavad.

Ja kõik see, teadsin, ainult head...

Sissepõige kevadesse

Hurmavad tärkava looduse lõhnad, mõnusalt paitav päike, laulvad linnud, esimesed lehehakatised. Milline mõnus sissepõige kevadesse! Kui enamus inimesi näib talvisel külmal ja lumisel ajal enim puudust tundvat suvest, siis minu jaoks on alatiseks unistustepaigaks kevad. Kevad on see aastaaeg, mida tahan üha uuesti kogeda, sest mulle meeldib mõte värksusest ja uue elu algusest.

Ja kevade alguseni
olid jäänud loetud päevad,
kuid hingekevadet
ei saanud keegi keelata.

Sõltumata ilmast
võid iseenda seest,
alati, kui vaid tahad,
leida õitsva kevade.

Üllatus

Arvasin, et tean, kes on selle lehekülje külastajad, kes on nende sõnade lugejad. Arvasin, et tean, aga eksisin. Selline oleks meelevaldne järeldus. Sellise tulemuseni võiks jõuda, kui taustainfot ei teaks.

Kirjutasin siin mõnest asjast, mida hindan. Ja mis nüüd juhtunud on? See, millest kirjutasin, sai kellegi teise tegutsemisjuhiseks - justkui oleks loetud minu kirjapandut. Kas pole üllatav?

Laupäev, 14. märts 2009

Mõtetega suves

Kuigi kevadki pole veel korralikult kätte jõudnud, leidsin ennast juba suvele mõtlemas. Kõigepealt olid põhjuseks asjad, mis mu suveplaanidesse sissekirjutamist vajasid. Siis aga need asjad, mis seoses suvega korraldamist tahavad saada. Ja lõpuks siis need asjad, mida oma suves näha sooviksin.

Kuigi kõigi nende asjadeni on veel tükk aega ja vahepeal on oodata ka põnevat kevadet, siis ikkagi oli tore oma suvegraafikut vaadata. Selles on mingid asjad juba päris pikalt paigas olnud, mõned asjad just äsja juurde tekkinud ning mõned asjad veel selgumas. Kindlasti jääb kõigi praeguste suveplaanide vahele ka parajalt manööverdamisruumi, et täiendavaid seiklusi ette võiks võtta.

Mis on normaalne?

Ma ei tea, kuidas defineeritakse normaalsust. Selle mõiste definitsioon polegi vast eriti oluline, sest igaüks mõistab meist normaalsust isemoodi. Ise oleme loonud enda jaoks normaalsuse skaala ning toimetame siis selle järgi. Mõnikord aga leiame iseenda käitumust analüüsides, et see, mida oleme korda saatnud, kaldub meie normaalsusskaalal pigem ebanormaalsuse poole.

Just sellise pildi sain iseendast pärast ühe järjekordse lollusega hakkama saamist. Enda õigustuseks (eks ikka tekib vajadus ennast õigustada) võin öelda vaid seda, et eesmärgid olid üllad ja omad soovid tuleb ju kõik välja öelda.

Püüan ära arvata

Tegelen praegu mõistatamisega. Mõlgutan oma peas mõtteid sellest, milline saab see asi olema. Kas see saab olema ainult tagasivaatav? Kas see saab olema möödunu kokkuvõte? Või ehk on lootust ka uute avastuste jaoks? Püüan ära arvata, aga tean, et vastust ei saa varem, kui paari kuu pärast. Eks senikaua tuleb siis lihtsalt äraarvamismängu mängida. Kuigi mõnes asjas olen siiski kindel: see saab olema oodatud ja täis üllatusi.

Isekeskis itsitades

Ikka tekivad assotsiatsioonid. Olgu siis tegemist millega tahes, sobivad nii sõnad kui ka olukorrad. Kuuled midagi, näed midagi ja siis hakkab pihta - Sinu enda sees hakkavad tekkima sellised seosed, et isekeskis itsistad ning võid seeläbi kõrvaltvaatajatele suisa tobeda mulje jätta. Aga teha pole midagi, sest ikka on vaja asju omavahel siduda ja nõnda on ju elu palju lõbusam.

Teadmised ajavad üle ääre

Kas oled tähele pannud, mis juhtub nende inimestega, kelle teadmised ei taha nende endi sisse enam ära mahtuda? Kui enam ära ei mahu, siis hakkavad üle ääre ajama, st suu kaudu välja voolama. Ja siis pääsevad nad kui paisu tagant valla ning miski ei suuda neid enam peatada. See on nii iseeneslik, et teadmiste ülekülluse all "kannataja" ei pruugi seda ise tähelegi panna. Tore on sattuda sellise ülekeemise lähedusse, kui teema huvitama peaks - lased ennast tahtmatult kaasa haarata ning peagi avastad, et oled endasse ahminud tohutult uusi tarkusi.

Reede, 13. märts 2009

Kõik paigas

Otsid seda, mis vastaks täpselt Sinu soovidele. Käid ringi ja proovid igasuguseid asju, mõned neist on isegi päris head. Mõtled, et võid nendega rahulduda, kuid siiski tunned, et midagi jääb ikka puudu.

Siis saad aga tunda seda, mille puhul on kõik täpselt paigas. See on selgusehetk, taasleidmine. Alles õiget tunda saades mõistad, et otsingud on olnud asjatud, sest oled kogu aeg teadnud, et on midagi, mis on täielik (ei taha kasutada sõna "täiuslik", sest see oleks mõõtühik valelt skaalalt). Lihtsalt arvad, et ehk on midagi samaväärset. Kuid otsingute läbi jõuad ikka tagasi selleni, mida juba tunned ja tead ning seeläbi omaks pead.

Selles täielikus on olemas kõik omadused, mida oled leida soovinud, kõike on just Sinu jaoks vajalikul määral. Nõnda lasedki ennast täiesti tahtmatult sellel ainuõigel kaasa kiskuda.

Pidev täienemine

Mulle meeldib see, mida näen. Mulle meeldib see, kuidas on tekkinud üks selline keskkond, kus kõik üksteiselt midagi õpivad. See on minu jaoks ühe tõelise meeskonna ideaal. Igaühel on anda oma panus ning vaid üheskoos ja üksteist edasi aidates võib toimetada. Siit ka seletus, miks kõik nii hästi laabub - igaühe panus on oluline ja hinnatud, igaüks on tulemuse saavutamiseks äärmiselt väärtuslik, igaüks tunneb ennast selles koosluses vajaliku ja hinnatuna ning seetõttu on alati valmis endast parimat andma.

See on õppimine ja õpetamine üheskoos, see on pidev täienemine objektiivse hinnangu ja teistega arvestamise läbi. Võluv on see ind, millega sellest arenemisprotsessist osa võetakse! Vahva on olla tunnistajaks ühele täiustusmisprotsessile.

Neljapäev, 12. märts 2009

Õrnaks muutunud

Avastasin ükspäev, et elu hellitavad paitused on mu õrnaks muutnud. Ei suuda ma taluda räiget käitumist. Kuhu küll on kadunud eluteel omandatud paks nahk?

Aga teisest küljest on mul hea meel. Sest pole ju suurt lugu, kui ma hetkelist jõhkrust taluda ei suuda. Kui elu paitab ja hellitab, siis võib ju need üksikud karmid hetked püstipäi üle elada küll. Eks vahel peab ju äikest ka olema, et taaskord päikesesära näha.

Sisemine heitlus

Olen sisemise heitluse faasis. Ühest küljest ratsionaalsus - Sul on ju kõik need lood, peale ühe, juba olemas. Teisest küljest meeletus - aga mul ju ei ole seda raamatukest ja üks lugu puudub mul plaadi kujul samuti. Kas see on tõiesti siis täielik meeletus - vahelehe ja ühe loo pärast osta plaat? On üheainsa loo pärast ju varemgi plaate soetatud... Aga kui jätta plaat rõõmustamata, siis jätkub sisemine kriipimine. Tean, et on veel väljapääse sellest olukorrast, mis teiste inimeste abiga saaksid imelihtsalt läbitud, aga neid ma kasutada ei soovi. Nii siis vaevlengi sisemise heitluse küüsis ja millegipärast aiman, et asi lõpeb meeletu poole võiduga.

Kesk õitsvaid lilla

Ma ei saa selle reaga siin jätkata nii, nagu laulusalm nõuab (kesk õitsvaid lilla mina leidsin Sinu, kesk õitsvaid lilla Sind suudlesin, kesk õitsvaid lilla meil laulis ööbik, tema laulis hümni armastusele), sest sedasi veaks vanker juba kraavi. Sest teemaks on ju hoopis see, mis pealkirjas kirjas. Kesk õitsvaid lilla elan mina peagi. Nii valmistatakse mind ette - õienupud on ennast juba välja ajanud ja varsti on õitseaeg käes. Sel kevadel rikkalikum kui kunagi varem. Amarüllos rõõmustamas esmakordselt kahe õiega. Kaktus aga peagi alustamas oma lillade õite paraadi. Ootan ja rõõmustan juba praegu!

Iseenda üle uhke

Sain endast jagu. Suutsin endast parima anda. Suutsin olla üle sellest, mis tahtis mind mülkasse tõmmata. Selle kõige peale olin enda üle väga uhke. Mis võiks olla inimese jaoks veel tähtsam, kui sisemine kasvamine? Mis võiks olla veel olulisem, kui saada hingelt suuremaks?

Paar mõistetud mõtet,
paar tabatud tunnet
suutsin iseenda sees
muuta, neid avastades.

Muutus oli lihtne -
tahtsin olla parem,
tahtsin olla suurem,
tahtsin olla helgem.

Kõik õnnestus,
sest oli see muutus
ju hingest soovitud,
pea heakskiidetud.

Kui avastad...

Nii kummaline on elu. Vahel mõtlen selle peale, millist iseloomuomadust ühe või teise inimese juures hindan. Mõtlen, et võiks endagi juures olla üks selline omadus.

Imetlesin üht omadust ühe inimesi juures. Imetlesin ja arvasin isekeskis, et sellist omadust mul küll kunagi olema ei saa. Ja kus ma siis nüüd olen? Aastad on kulunud ja leian ennast sedasama omadust omamas. Kust on see minu sisse tekkinud? Millal toimus see muutus?

Igal juhul on tore avastada, et olen endale külge hankinud mõne sellise positiivse omaduse, mida kellegi teise juures imetlenud olen!

Lavakas

Pole minagi puhas sellest patust, et poleks proovinud lavakasse sisse saada. Olid sellised ajad ja sai proovima mindud. No ei läinud õnneks (sisseastumine siis). Aga võib-olla just läks? Olen ju oma praeguse eluga väga rahul!

Ega ma tookord asjasse rohkem süvenenud (kuigi olin osaline ühes näiteringis, ei tundnud ma siiski, et teater oleks olnud vaid see, mille nimel elada). Ka teatrist jäin aastatega aina kaugemale.

Täna astus see aeg taaskord minu juurde sisse. Nägin lavaka 40. aastapäevale pühendatud kogumikku ja selle juurde kuuluvat DVDd. Avastasin, et tookordsetest sissesaanutest on tänaseks päevaks saanud päris tõsised tegijad Eesti teatris, kellest üks ja teine mulle ikka silma on jäänud. Ja hea oli mu meel - millised talendid olid need inimesed, kellega samal kevadel sai asututud lavaka vastuvõtukomisjoni ette!

DVD ülevaatega lavaka lendudest oli veel teiseski mõttes vahva. Sai tõdetud, et ega need näitlejad normaalsed inimesed pole. Kõigist nähtud piltidest kumas läbi lõbu, vabadus ja mitmekesisus, mida vaadates hing lausa hõiskama kutsus. Ja vahel tundusid situatsioonid suisa absurdini minevat.

Vahel on vahva astuda oma eluteel mingisse etappi tagasi ja mõelda, mis oleks võinud teisiti minna, kui oleks sülle kukkunud mõni ootamatu võimalus.

Internet on tore!

Vahel on ikka nii vahva mööda internetiavarusi ringi hulkuda. Alustad kuskilt otsast mingi asja otsimisega ja võid välja jõuda täiesti ootamatutesse kohtadesse. Kõige vahvam on aga see, milliseid seoseid loob inimeste poolt kokku pandud otsingumootor. Kõht kõveras leiad ennast imetlemas otsingumootori leitud suurepäraseid tulemusi.

Kolmapäev, 11. märts 2009

Kirjutamistuhin

Vahel tabab mind ootamatu kirjutamistuhin. Kui selline hoog mind tabab, voolavad sõnad mu sõrmede alt justkui iseenesest paberile. Iga uus lause annab indu juurde, iga uus mõte tekitab vajaduse veelgi enam kirja panna: kui vaid jõuaks kõiki peast läbi käivaid ideid kinni püüda ja talletada. Seega käivad käed aina nobedamini ja ikka rohkem saab kirja pandud.

Puhas rõõm

Oled palju vaeva näinud, mingil hetkel olnud valmis käega lööma. Kuid kõigele vaatama oled siiski edasi läinud oma sihi poole ning viimaks tuleb tasumise tund, viimaks saad maitsta neid magusaid hetki, mida tehtud pingutus endaga kaasa toob.

Arvan teadvat, et iga inimene, kes on mingi sihi endale seadnud, on kogenud neidsamu momente. Olgu siis selleks lugema-kirjutama õppimine, jalgrattaga esimeste iseseisvate ringide tegemine või kõrgem matemaatika. Ikka on sedasi, et algul on kõik keeruline ja raske, ikka tuleb vaeva näha. Kuid siiski saavad enamus pingutustest tasutud ning siis on võmalik puhast rõõmu tunda omandatud oskustest.

Head pingutamist, sest saadav tasu on täpselt pingutuse vääriline! /Ehk seetõttu ei kipugi me piisavalt hindama neid asju, mis meile kergelt kätte tulevad? Ja ehk annab see seletust ka sellele, miks inimesed valivad endale pealtnäha võimatu elutee - lihtsat teed käia oleks vast liiga igav?/

Teisipäev, 10. märts 2009

Sisemine soojus

Iga kokkupuude paneb mu seest hõõguma. Sisemise soojuse temperatuur tõuseb äraütlemata kõrgele ja peagi avastan, et mu sees kõik keeb. See on hea tunne. See on mõnus tunne.

Loomulikult tiirleb peas terve küsimusteparv. Miks? Kuidas? Milliste vahenditega? Taaskord küsimused, millele vastuseid anda on raske. Võib-olla ei peakski vastuste otsimisega tegelema, vaid jätkuvalt tundlema.

Kui hing võtab oma,
siis keha ei tea,
mida hinge soovidega
peale võiks hakata.

Hing on juhiks -
mida keha ka ei tahaks,
kui hinges on surin,
ta tõrketa järele annab.
/10.03.2009/

Pühapäev, 8. märts 2009

Luksuselu!

Minu jaoks on vaikus luksus. Vaikus tähendab võimalust olla enda mõtetega ja lasta neil kulgeda just nii, nagu nad tahavad. Vaikus tähendab parimat võimalikku puhkust.

Minu jaoks on öine pimedus luksus. Loomulikult ei saa pahaks panna kuud öises taevas, kuid ülejäänud valgusallikad võiksid minu arvates öisel ajal välja lülitatud olla.

Minu jaoks on värske õhk luksus. Võimalus tõmmata läbi nina sisse ülimalt hingamisväärset õhku on midagi sellist, mida aeg-ajalt ikka kogeda tahan.

Sellised on asjad, mida luksuseks pean. Need on asjad, mida hindan. Need on asjad, mida enamasti võtan täiesti iseenesestmõistetavalt, sest nad on mu elus olemas. Kuid nende mu elu nii loomulike komponentide tegelikku väärtust märkan siis, kui mõnda neist parajasti saada pole. Ja siis taipan alles tõeliselt, millist luksuselu ma tegelikult elan.

Lase kätel käia!

Avastasin täna hommikul kuivõrd lihtne on mind ahvatleda. Anti mulle vaid üks oksaraag kätte ja rohkem polnudki tarvis. Vaid loetud hetkede pärast avastasin, et olin endale lumest piiramatu ulatusega lõuendi loonud ning lastes kätel käia joonistasin ja kirjutasin sellele valgele põhjale just seda, mis parajasti pähe tuli. Leidsin, et lähen ikka nii lihtsalt liimile. Aga võib-olla peaksingi "kunstiga" rohkem tegelema? Tore on siiski tõdeda, et olen selles osas ilma igasuguste hirmudeta ega häbene midagi.

Märtsipäike

Viimaste päevade ilm on omalt poolt pakkunud parimat võimalikku varianti märtsipäikesest. Laiuvad lumeväljad peegeldavad ereda päikese kiiri nii, et ainult päikeseprillidega on piisavalt ohutu õues liikuda, sest ainult sedamoodi on võimalik silmanägemist säilitada. Kuid lisaks sellele pakub märtsipäike juba esimesi võimalusi päikesevannide võtmiseks. Ja kuskil selle kõige varjus on vaikselt oma võimu kätte võitlemas KEVAD!

Kolmapäev, 4. märts 2009

Imelik ilm

Igaüks püüab oma elu elada enda parima äranägemise järgi. Oled enda jaoks loonud arusaamade reeglistiku, mille järgi ise toimetad ja eeldad, et ka teised inimesed on samasugused. Eeldusest ei saa aga suurt midagi, kui avastad, et teistel on hoopis teistsugused arusaamad asjadest. Nõnda avastad, et ilm on imelik ja ei oska kuidagi ennast selle ilma sisse sobitada.

Lillelaps

Kus see siis lillelaps lihtne ja laulune
käänaku takka nii targasti näeb
oli kas ingel või viinadeaurune
silmad kui selged on hoiavad käed
/Lillelaps laulune, Tamur Tohver/

Teisipäev, 3. märts 2009

Kuidas kellelegi

Mõne inimese jaoks ei oleks see mingi oluline asi, see oleks üks väike rohukõrs heinakuhjas. Nii võib see kellegi teise jaoks olla. Minu jaoks on see suur asi, minu jaoks on see midagi väga olulist. Selles väikeses asjas leian ma nii palju head! Mõne teise jaoks poleks see midagi väärt. Minu jaoks on see väärt väga palju, rohkem, kui oleksin osanud arvata. Nii väike asi ja kui palju rõõmu! /Lase ennast juhtida sisetundel, mis ütleb Sulle täpselt, mida tegema pead ja nõnda võib juhtuda, et mõnest pealtnäha tarbetust asjast võib õigetesse kätesse usaldatuna saada midagi olulist./

Heldisin

Need vaiksed viivud
panid mind heldima -
kõik oli nii ilus,
et see pidi meeldima.
See oli kinnitus sellele,
et midagi, mida teadsin,
on olemas ka päriselt,
need hetked mind veensid.
Väike rõõm isiklik,
varjatud vaade eesriide taha,
et võin olla õnnelik
just täpselt nii, nagu tahan.

Väikesed asjad

Ma märkan neid väikeseid asju,
neid, mida ei näe teised,
neid, millest ei tea teised.
Ma märkan neid väikeseid asju,
mis väljendavad nõnda palju,
mis tähendavad nõnda palju.
Ma märkan neid väikeseid asju,
mis on väga olulised minu jaoks,
mis, ma tahan, kunagi ei kaoks.
Ma märkan neid väikeseid asju,
millest kokku saab midagi uut,
millest kokku saab midagi suurt.

Mõnikord on vaja...

...kedagi, kes kuulab, oskab aru saada ja suudab kaasa rääkida. Mõnikord on vaja teistega asju arutada selleks, et täpselt aru saada, mis oli ja kuidas oli ja miks kõik juhtus. Mõnikord on vaja rääkida selleks, et iseennast mõista. Hea, kui leiad õige inimese, kellega just täpselt sellest asjast rääkida.

Täpselt selline õnn oli mul täna: õige inimesega oma mõtteid jagada ja seeläbi väike eneseanalüüs läbi viia. Täiesti tore!

Tõelisuseks saanud

Lugesin ühe mõtte ajel oma vanu sissekandeid, otsisin ühe emotsiooni kirjeldust, mida teadsin siinsetes ületähendustes olevat. Lugesin seda ja mõistsin, et tunne oli siis olemas ja on nüüd veelgi reaalsemana kohta mu hinges sisse seadmas.

Kuid selle sissekande otsinguil leidsin ka pealkirju, mis kutsusid teisi sissekandeid lugema. Lugesin neid ja suur oli mu imestus. Mis kirjapaneku hetkedel oli vaid loodud kujund või unenäo kirjeldus, on nüüdseks tõelisuseks saanud. Üllatav oli avastada, milline on sõna jõud ja kuidas ta võib tulevikku mõjutada.

Puhas süda

Mu mõtted on puhtad
ja samuti on mu süda puhas.
Naudin suhtlemise vahetust,
naudin, et sõnades on puhtus.
Eriline on see tunne, kui ise oled
ja mingeid tagamõtteid pole.
Siirus, loomulikkus, ehedus:
samasugune saab ka vastus.

Pühapäev, 1. märts 2009

1331

Üks kolm mlok skü. Võiks lugeda ka teisiti. Aga nii on hea, nii on sümmeetriline. Ise tuleb enda jaoks mustrid leida, ise tuleb nad luua ja välja tuua. Ilmselt oli mul väga igav, kui sellise skeemi välja mõtlesin. Aga nii see välja kukkus. Tegelikult on minu numbrid ju teised. Aga see pole praegu oluline. Olulised on need numbrid ja neid vajalikul viisil kombineerides saab kokku number kuus. Mis on jällegi üks oluline number. /Kui sedasi edasi minna, siis võib minust saada see, kelleks mind peeti (mis iganes see siis ka polnud)./

Täiendus päev hiljem: sissekanne oli ju ka tehtud kuupäeval 1.3 :P

Täiendus veel mõned päevad hiljem: lõppseisuks jäi ju ka 3:1 :D

Lihtsalt olla

Juba autos lihtsalt olin. Kilomeetrid möödusid, raadios mängis muusika, reisikaaslane jutustas kogu aeg, ütlesin ka paar sõna, kuid peamiselt vaikisin ega kuulanudki päris korralikult, mida ta rääkis.

Jõudsin koju. Panin asjad ära. Kell oli harjumatult vähe - tavaliselt on selline seis kell kolm öösel, aga nüüd siis enne südaööd. Asetasin plaadimängijasse kingiks saadud plaadi (aitäh kinkijale). Eks panin plaadi mängima ikka seetõttu, et kuulata. Aga kuulamisest ei tulnud midagi välja - plaat käis omasoodu, aga mina lihtsalt olin. Kui keegi oleks küsinud, mis mõtted mu peast läbi käisid, poleks osanud ma vastata. Viimaks panin mängija kinni ja jäin magama.

Ärkasin suhteliselt vara, vaatasin kella ja mõtlesin, et peaks edasi magama. Und enam ei tulnud. Ja jälle olin lihtsalt niisama, pühapäevahommikuses vaikuses. Viimaks mõtlesin, et olgu, kuulan siis muusikat. Ja jälle sama lugu - kõik taandus taas lihtsalt olemisele.

Peagi helises telefon - kutsuti "Tähelaeva" vaatama. Ütlesin, et ei tule. Küsiti, kas olen haigeks jäänud. Ütlesin, et ei, olen küll alles voodis, kuid ammu juba üleval. Kuidas hakkad kellelegi seletama, et Sul on praegu lihtsalt olemise aeg.

Vahetasin mängijas plaati, aga asi ei läinud paremaks. Ikka kippus ainult olemine olema. Viimaks, kui tuli "Kustund päikese viimased kiired", vallandusid pisarad. Ilus oli.

Ja lõpuks taipasin, millest see kõik tuli. See lihtsalt olemise soov. Tahtsin säilitada võimalikult ehedana neid eilse õhtu mälestusi. Neid mõnusaid vestlusi, lahkeid sõnu ja sõbralikke pilke. Tahtsin hoida neid nii kaua rikkumata, kui vähegi võimalik. Milline õnn!