Laupäev, 29. veebruar 2020

Ikkagi põhjamaainimene!

Müttasin läbi tuisu ja tundsin rõõmu sellest, et on talv, et olin sattunud keset talviseid olusid, et olin selleks päevaks valinud oma kaks jalga ainsateks usaldusväärseteks kaaslasteks liiklusesse. Tuul oli vali, nagu ühele metsikule maale nimega Island kohane, ja üht-teist lendas aeg-ajalt ka vastu vahtimist. Mida kaugemale jõudsin, seda rohkem tundsin, et ma ikka olen põhjamaainimene. Et minu jaoks on hea ka selline ilm (loomulikult mõõdukas koguses) - et peab ikka olema seda looduse ürgset jõudu, mis käib kaasas ühe korraliku tuisuga.

Pole siis imestada, et hiljem, kui seisin üksinda keset pimedust ja püüdsin virmalisi pildile saada - virmalisi, mis olid olemas seal, teiselpool pilvi -, aga tuli järjekordsete pilvede kiire ülelend ja hakkas midagi neist lume ja rahe vahepealset pilvedest alla langema, mida tuul vallatult ringi lennutas, hakkas minu peas kõlama see laul:



Selle laulu ja selle päevase kogemuse ja õhtuse elamuse mõju oli nii tugev, et Eesti Vabariigi sünnipäeva ärkasin selle laulu saatel. Kodust kaugel, aga siiski kodumaa südames, just tema loodus oma ilus ja jõus ja väes. Kodust, mis sellel talvel seda põhjamaisust väga vähe pakkunud on, kuid juba vanarahvas teadis rääkida, et ega tali taeva jää. Ei jäänudki, tänanegi päev on olemist ohtrasti lumise, talvise, põhjamaise rõõmu ja lustiga rikastanud!

Aga, see muusikapala, "Laul põhjamaast" on üks neist lugudest, mis minu arvates sobiks hästi Eesti hümniks. Teiseks selliseks looks, mis mulle samasuguse mõtte pähe toob, on "Eesti muld ja Eesti süda":


Ja eks ikka see õige kevadki tuleb põhjamaainimesele alles siis, kui on ka talve tunda saanud, siis on värskust ja selgust ja rohkelt rõõmu kõrgemalt käiva päikese paitusest. Vähemalt mina küll tunnen niimoodi, mis siis, et siin vahepealsel ajal on olnud igas päevas juba kevadet ja sügist ja siis veidi talve ja siis jälle kevadet. Aga, peab ikka olema ka külma ja lund, siis on tunne ikka päris õige!

Mõnusasti möödub aeg...

Olin korraldamas ühist kokkusaamist sõpradega ja tahtsin helistada järjekordsesse kohta, et broneering teha. Valisin numbri ja telefon muudkui kutsus ja kutsus, aga vastu ei võtnud keegi. Kuna sellele oli eelnenud üks teine telefoniga kõnelemise katse, mis samuti eriti edukas polnud, siis tõdesin: "Keegi ei taha minuga rääkida!"

Aga, läks siis natuke aega edasi, lobisesin elektrooniliste kanalite vahendusel oma sõpradega edasi ja kui tekkis tahtmine järjekordset telefoninumbrit valida, siis taipasin korraga kella vaadata ja sain aru, et keegi ei kavatsegi mu kõnele vastata, sest koht, kuhu helistada soovisin, oli suletud juba kolmveerand tundi tagasi.

Ja siis sain aru küll, mis toimub - võtsin telefoni uuesti kätte ja vaatasin, mis kell olin ma eelmise kõne teinud. Loomulikult jäi see vastamata, sest selleski kohas olid inimesed juba oma tööpäeva lõpetanud.

Aga, loo suurem moraal on ikkagi see, et kui sõprade seltsis aeg mõnusasti möödub, siis ei saagi aru, et ootamatult on öö kätte jõudnud ja maailm on ennast juba magama seadnud. Viimaks tuli siis mul endalgi kellale uus pilk peale panna ja võtta vastu otsus suhtlemissessioon lõpetada ning ennastki unemaale sättima asuda.



Esmaspäev, 17. veebruar 2020

Paneb ikka vanduma küll!

Olen siin viimastel päevadel olnud sinise ekraani "lummuses". Jah, just nõnda võib seda asja nimetada küll. Lugu sai alguse sellest, kui mu kätte anti arvuti, mille Windows 10 operatsioonisüsteem oli ette löönud sinise ekraani - et temal süsteemiviga ja kõiki võimalikke variante proovides ei õnnestunudki mul seda tööle saada. Läksin sellega siis asjatundjate juurde ja eks lühikese arutelu järel sai lihtne lahendus leitud - õnneks polnud selles arvutis andmeid, mille pärast muretseda ja nõnda see asi siis suhteliselt kiiresti korda saigi.

Aga, kui juba üks on, siis tuleb teine ka kohe ligi. Ja mulle tundus, justkui oleks see esimene arvuti nakatanud mu enda arvutit, sest sellelegi ilmus sinine ekraan ette. Ja sellise asi pani ikka vanduma küll. See arvuti sai üle viidud Windows 10 peale, nii umbes-täpselt kuu aega tagasi, siis, kui Windows 7 tugi ära lõppes. Ja eks ole sellega nüüd omajagu peamurdmist juba olnud ka, aga nüüd siis ikka ametlikult ka sinine ekraan ees. 

Õnneks suutis see arvuti sellest seisust ise välja tulla, aga korralikult vanduma pani ikka küll. Olles aastaid kasutanud arvuteid, kus on Windows XP ja Windows 7 peal, hakkasin mõtlema, et tehniline progress pole ikka midagi head - juba Windows XP'ga arvuti vahetamine Windows 7'ga arvuti vastu oli tagasiminek ja nüüd on see Windows 10 veel samm tagasi, vähemalt selles valdkonnas, mis minu jaoks oluline on - töökindlus. Ja praegugi saan oma Windows XP arvutiga kõik enda jaoks vajaliku tehtud - nt sain seda arvutit kasutada ühtede Exceli makrode testimiseks, mida mul teistes arvutites puuduvate programmide tõttu teha polnud võimalik ja need makrod sai tööle ka kõige uuemates arvutites.

Ja eks see Windows 10 on ikka olnud selline operatsioonisüsteem, mida ma kuidagi kasutusele võtta ei tahtnud, aga kuna ka riigi poolt sunnitakse ikka kõige uuemat peale, siis suurt valikut selles osas polnud. Proovisin ka virtuaalset masinat oma masinas käima panna, aga see polnud piisavalt kiire ja nõnda tuligi minna operatsioonisüsteemi vahetamise teed. Eks paistab, mis sellest edasi saab.

Pühapäev, 16. veebruar 2020

Ikka keegi teine

Nende mõtete kirjapanemisele mõtlesin ma juba nädalajagu päevi tagasi. Lugu siis seesugune, et üks inimene kurtis, kuidas tema on teisele inimesele õpetanud juba omajagu asju, aga teine inimene pole talle mitte midagi õpetanud. Ma siis laususin selle peale, et ikka ise peaks oskama õppida neid asju, mis õppimist vajavad, oskama tähelepanekuid teha ja neist siis järeldusi ja nõnda võiks see õppeprotsess käia.

Ja siis hakkasin mõtlema asjade peale üldisemalt - et see on see kaasaegse maailma arusaam, et ikka keegi teine peab, inimene ise enam ei pea midagi otsustama, millegi eest vastutama, mitte midagi ette võtma, et mingeid tulemusi saada. Seesugused mõtted tulevad mulle alati pähe, kui juhtub mõni õnnetus pankrannikul ja siis räägitakse sellest, et tuleks tõkked ette panna. Või ka oma kogemuse läbi, kui olin teeoludele mittevastava sõidukiiruse tõttu teelt välja sõitnud, siis teadsin, et ise olen selle vea teinud ega osanud sugugi arvata seda, et asi oleks olnud selles, et tee oli hooldamata (seda sain alles hiljem teada, et selline variant on ka olemas, et see on suund kuhu tuleks näidata - eks ma saan aru, et ega see asi ka nii must-valge pole, aga enda puhul tean seda mõtet küll, hetk enne väljasõitu, et kas ma sõidan liiga kiiresti - ja kohe selguski, et tavalisel maanteel 80 km/h oli nendes oludes liiga kiiresti sõitmine).

Eks see arusaamine, et inimene ise ei vastuta millegi eest tuleb minu elus ka suhteliselt igapäevaselt üles - kui nt vanasti teadsin, et kui mul kasvõi näiteks lauatennises midagi ei õnnestunud, siis ikka ise olin kehv mängija, polnud piisavalt harjutanud, siis tänapäeval saan ikka ja aina teada, et süü saab ajada palli ja võrgu ja reketi ja laua ja, miks ka mitte, vastase kaela. 

Teine kummaline teema, mille teemal viimasel ajal tähelepanekuid olen teinud, on koos elavad inimesed - ka nende puhul on väga sagedane selline väljendus, et need, kellega koos elatakse, on millegi tegemata jätnud, et keegi teine oleks pidanud midagi tegema. Ja seda kõrvalt kuulates saangi aru, et kui räägitakse abielust, siis see ongi elus hakkamasaamise abi (ja need asjad, millest mina praegu kirjutan, on nt hommikune äratus või poest mõne asja ostmine või saabastega kingsepa juurde minemine), sest keegi teine peab tegema, keegi teine on see, keda süüdistada, kui mõni asi on tegemata. Eks selle võrra on minu elu jälle lihtsam - kui mõni asi tegemist vajab, siis kas teen selle ära või jätan tegemata ja see on ainult minu enda otsus, pole kedagi teist, kelle poole näpuga näidata. 

Aga üldine ühiskondlik suundumus ongi selles suunas, et inimene ise ei pea mõtlema ega pead vaevama, kõik asjad tuleb ette ja taha ära teha, läbi nämmutada, sest muidu tuleb lause: "Miks keegi mulle ei öelnud!" Mulle aga tundub, et see muudab inimesed nõrgemaks ja haavatavamaks ja see on küll selline suund, kuhu mina minna ei taha...

Reede, 14. veebruar 2020

Rikutud maailmapilt

Kui ikka tuleb, siis mitu asja korraga. Ja viimase aja kogemused näitavad, et suundumus on sinna, et saan aru, et minu maailmapilt on rikutud.

Esimene lugu pärineb mõne aja tagusest KuMu külastusest, kus sai teiste näituste hulgas vaatamas käidud ka seda, kus on eksponeeritud Eesti ja Soome naiskunstnike teosed, sellest ajast, kui kunst olevat olnud meeste pärusmaa. Ja seisan siis mina ühe pildi ees, millel on kujutatud kahte näitsikut käest kinni hoidmas ja mina mõtlesin kohe - näed juba vanal ajal olid lesbid julgelt esirinnas. Suur oli aga minu üllatus, kui lugesin pildi juurest "Leerilapsed". Ise muidugi vangutasin pead - kuhu ma küll jõudnud olen oma mõttemaailmaga, kui juba sellise naivistliku ja siira ja süütu pildi juures oskan mõelda sellise asja peale.

Teine lugu pärineb nädalatagusest ajast, mil mu hea sõbranna lapsi sai. Ja eks ikka jagatakse seda rõõmu ka sõpradega ja nii temaga saatis mulle pildi lehest, kus olid siis kõik olulised asjad kirjas. Ja minu pilk jäi pidama lausele "Teile sündis POEG". Ja mõtlesin, et kuidas küll kaasaegses maailmas on niimoodi, et ühel hetkel võibki selle lehe peal kirjas olla "Teile sündis LAPS", sest soo saab ju inimene ise valida.

Olen siin erinevate inimestega arutlenud selle soovaliku teema üle ja üks asi jääb minu jaoks ikkagi selliseks, millest mina üle ja ümber ei saa. Just seesama asi, et kui inimene sünnib, siis ta ongi kas poiss või tüdruk (välja arvatud väga üksikud erandid). Omaette teema on muidugi see, kas inimene ennast oma kehas tunneb soo kohaselt või mitte ja see võib olla ikka päris raske katsumus ja asi, millega leppida või siis midagi, mille osas midagi ette võtta.

Ja eks ma eile jälle sain aru, et see, mida peale sunnitakse, ikka mõjutab mõttemaailma - kui eile taaskord ühe tüdruku poole pöördudes ütlesin talle tüdruk ja ise seejuures mõtlesin, et ei saa ma sellistest asjadest üle ega ümber. Sellistest asjadest need asjad, need maailmapildi nihutamised alguse ju saavadki. Ja üsna varsti peabki seda kõike normaalseks pidama...

Kolmapäev, 12. veebruar 2020

Ikka peab kusagil olema mingi puänt

Lugesin neid sõnu ega suutnud uskuda seda, mida mu silmad nägid. Kirjutasin ühe meesolevusega, kes oma otsekohese sooviga muidugi rabas jalust - et mis siin ikka keerutada, asume kohe selle asja juurde, mis mehi tegelikult huvitab.

Ega siis minagi kade olnud, vastasin, et ma olen täiesti terve naisterahvas ja minulgi on seesugused vajadused, mis rahuldamist vajavad. Aga et mul on selline kiiks, et mul ikka vaja enne selliseid asju inimesega suhelda ja ega niisama lihtsalt see asi küll ei käi, vähemalt minu puhul.

Vahetasime siis veel mõned kirjad ja sai asi nii kaugele, et hakkasime kokkusaamist planeerima. Ja kõik kulges juba üsna kenasti, kui olin küsimusele selle kohta, kus ma paiknen, vastanud, et vajadusel saan autoga vajalikku kohta liikuda.

Ja siis saabuski puänt, see, mis igas loos olema peab - mind kutsuti autosse asjatama. Ja siis ma mõtlesin, et kas ma tõesti polegi elus kuhugi edasi liikunud, et selliste asjadega tegelema peaks (mis võisid käia nooruspõlve juurde, mil ei olnud võimalik minna ei ühele ega teisele poole, vaid oligi vaja leida mingigi koht, kus asjatada), et kas tõesti siis kusagil normaalsemas kohas pole seda kõike teha võimalik? Teisest küljest sain aga kohe aru, et ma olen ikka üks vanainimene, kes igatseb igasuguseid mugavusi. 

Lisaks muidugi mõtlesin ka selle peale, et kas tõesti niimoodi need asjad siis käivadki - et muudkui aga kutsun naisi niimoodi välja ja kõik niimoodi toimibki. 

Eks ma muidugi imestan ka iseenda üle, et ma olen valmis avantüüridega kaasa minema, muudkui iseennast kõrvalt jälgides, kui kaugele ma olen valmis minema, mida ma olen valmis tegema.

Ja muidugi muigan päris korralikult kogu selle huumori peale - kui midagi muud ei saa, siis vähemalt saab korralikult nalja ja üllatusi on ikka iga nurga taga üsna ohtrasti varuks.


Teisipäev, 11. veebruar 2020

Kaalukaotuse kummaline teekond

Eks ma olen nii kaua, kui mina tean, ikka pigem toekas tükk olnud kui habras ja õrn naisolevus (varase lapsepõlve pilte vaadates olen muidugi olnud pikk ja sihvakas ka, siis, kui kiiresti ringi silkasin). Ja arvestades oma aktiivset eluviisi, pole see minu jaoks suureks probleemiks olnud. Aga, eelmisel kevadel hakkas seda kõike juba liiga palju saama minu jaoks - lihtsalt, hakkasid tekkima sellised hõõrdumised, mis hakkasid häirima. Ja olles veidi uurinud, mis ja kuidas, otsustasin, et olgu, ma teen siis eksperimendi, et kas kõik asjad on niimoodi, nagu räägitakse (ja kirjutatakse).

Alustada tuli muidugi sellisest teemast nagu toitumine. Juba ühe varasema kogemuse tulemusena teadsin, et efektiivseim variant on, kui süsivesikute hulka oma toidus vähendan. Ehk siis, suhkur tuli toidulaualt niikuinii täiesti välja jätta, aga taaskord jäid menüüst välja ka kartul, makaronid, riis, leib-sai (asjad, mida ma niikuinii väga palju ei söönud), lisaks tuli piirata puuviljade söömist ja nii mõnedki teised köögiviljad lisaks kartulile on selliseid, mida väheses koguses söön.

Nüüd, üheksa kuud hiljem, on seis selline, et need riided, mis tookord selgagi ei läinud, on nüüd suureks jäänud (ja kuna mul on oma peas välja mõeldud see, milleni tahan jõuda, siis tean, et omajagu on veel minna ja arvan, et suveks saavutan selle tulemuse, mida saavutada tahan). 

Ja päris huvitav on tegelikult vaadata-näha inimeste reaktsioone.

Kõige sagedasem küsimus on see: "Kui palju ma siis kaalus kaotanud oled?" Ja ega ma selle peale vastata pole osanud. Põhjus väga lihtne - kaalu mul pole ja seetõttu ei tea ma sellest suurt midagi. Ma tean seda, mis on toimunud vormiga. Ja lisaks on minuga muidugi ka see asi, et kuna mul on lihasmassi ka päris korralikult, siis tegelikult ei annaks need kaalunumbrid mingit adekvaatset vastust - arvestades veel iseäranis sellega, et viimase aja muutused on kõik tulnud selle pealt, et olengi teinud spetsiaalseid harjutusi, et saavutada seda tulemust, mida ma saavutada tahan - et keha oleks kena ja trimmis ja vormis.

Üheks kõige kummalisemaks kogemuseks on see, kui üks naisterahvas minuga kohe päris konkreetselt pragama hakkas - et mis ma mõtlen ja mida ma teen. Olin päris üllatunud, sest kõnealune naisterahvas ise on ka päris kopsakas ja minu jaoks jäi arusaamatuks, miks ta minuga sedasi pragab.

Teine kummastav kogemus oli see, kuidas mu pereringis on inimesi, kes mind pidevalt ahvatleda püüavad - ikka ja jälle lükatakse mulle kommivaagen ette või mõni toekam koogitükk, et võta ja söö. Ja kui siis küsin, et miks selliseid asju tehakse, siis vastatakse vallatult, et ikka selleks, et testida mu meelekindlust.

Ja eks on pereringis ka neid, kes on murelikud - et kas ma ikka korralikult söön ja ega ma selle kõigega liiale läinud pole. Kuna mul on siin üks ekstreemne näide ees, siis tean täpselt, kuhu jõuda tahan ja kuhu ma selle asjaga sugugi liikuda ei soovi.

Kogu selle teekonna valguses aga võin tõdeda, et tegelikult võidakse ju rääkida sellest ja teisest, et tee seda ja teist ja siis kilod kaovad ja tulemused tulevad iseenesest, aga nii see asi päris pole. Vähemalt minul küll pole sellist kannatlikkust, nagu see asi vist vajaks. Ma tahan näha tulemusi ja eks nende nimel olen valmis ka pingutama. Ja kui ma neid reaalselt näen, siis olen valmis ka edasi minema, kurssi hoidma.

Ja kui veel rääkida sellest kaalukaotuse teemast, siis kaal on olnud just see, mis sellel teekonnal on mullegi masendust pakkunud (nii harva, kui olen ka kaalu peale sattunud) - st ise olen tundnud, et mõned sentimeetrid on ühest ja teisest kohast vähemaks jäänud, aga kaal on paigal seisnud. Ja selles mõttes on minu arvates paremaks mõõdupuuks hoopis mõõdulint ja peegel.

Kui nüüd aga rääkida toitumisest, siis olengi nüüd harjunud sellega, et magustoiduks on peotäis pähkleid (kui neid käepärast pole, siis on tunne, et midagi on puudu), eks ikka tahaks midagi magusat ka ja olen kasutusele võtnud alternatiivsed magusained ja saab päris kenasti hakkama. Ja mis mulle kõige rohkem meeldib, on see, et kõht on täis ega lähe sugugi kiiresti tühjaks. Sellega seoses on mul juba vanast ajast kogemus, kui olid mingisugused megatervislikud teraviljapalad, millest pidi kõht mitmeid tunde täis püsima, aga minul oli juba paari tunni pärast selline tunne, et appi, kõht karjub söögi järele. Aga nüüd on niimoodi, et kui söön korraliku omleti (mis on tehtud vahukoorega), püsib kõht pool päeva täis.

Ja eks olen selle teekonna kestel aru saanud ka sellest, et magusa poole pealt on minu suurimaks nõrkuseks jäätis - aga eks ma siis olen mõnikord ka seda endale lubanud. Ja mõnikord olen alternatiivina teinud endale külmutatud marju hapukoore ja maitseainetega (kaneeli ja kardemoniga) - imeliselt hea maius! 

Omamoodi asi on selle magusaisuga muidugi ka - et väidetavalt pidi see tekkima rasvade puudusest. Aga mulle tundub, et see on kuidagi seotud ka ikka mingi psühholoogilise efektiga. Et ikka on see tunne, et peaks ikka midagi magusat ka sööma. Kogemus muidugi ütleb, et parem on jätta see esimene komm või esimene šokolaaditükk võtmata, sest kui juba esimene võetud on, siis on raske pidama saada.

Teine teema, mis mind veidi muigama paneb, on alkohol. Kuigi ma pole suur alkoholipruukija kunagi olnud, siis praeguses valguses vaatan, et kuidas inimesed seda endale üldse lubada saavad. Sest alkoholis on ju nii palju süsivesikuid, et mina näiteks ei saakski seda endale oma praeguse toitumise juures lubada. Selle teema kõrval on muidugi kohe ka igasugused karastusjoogid, mille teemal arst mulle juba aastaid tagasi kippus epistlit lugema - et nende joomine tuleb ära lõpetada. Suur oli arsti üllatus, kui ütlesin, et ma ei joo neid jooke, pole kunagi joonud. Seda, et aastas paar korda kalja joon, ei saa ju mingiks suureks karastusjoogi joomiseks nimetada...

Kokkuvõtteid on mul muidugi veel vara teha, sest teekond on pooleli, aga üldiselt on eksperiment vist suhteliselt edukas ja eks jätkan siis samal kursil, sest figuur on juba päris heaks läinud ja need jooned, mida mina näha soovin, on hakanud kenasti välja joonistuma. Ja see probleem, millest asi alguse sai, on õnneks lahenenud.

Esmaspäev, 10. veebruar 2020

Viisakuse varjus

Sina rääkisid ja mina kuulasin. Mida rohkem Sa rääkisid, seda rohkem sain aru, et see, mida teha püüad, on minu kukele (või kuradile) saatmine, viisakuse varjus. Ja ma läksin Sinu mänguga kaasa - kuigi teadsin, et iga sõna ja iga lause oli otsitud, iga vabandus olematusest välja võlutud, uskusin ma neid kõiki.

Nüüd, kui neist hetkedest on aega mööda läinud ja seisud on selgemaks saanud, saan vägagi hästi aru, et see kõik oli täpselt see, mida ma selle kõige taga aimasin, see, millest püüdsin mööda vaadata.

Ja nõnda ma seisingi siis silmitsi sellise seisuga, et sain aru, et Sinu silmis pole mul mitte mingisugust väärtust, aga minusse leidis tee ka kurb tõdemus, et ma olen tegelikult rohkemat väärt, ma olen väärt paremat kohtlemist. Aga, paradoksaalsel kombel ma ikka püüan ja annan endast parima, sest millegipärast on mulle seda kõike ikkagi vaja - püüdlust selle poole, mida ma saavutada ei saa. Kas kõik oleks teistmoodi, kui need asjad lihtsalt kätte tuleks, kas siis kaotaksin huvi?

Suuremas plaanis mõtlen ma aga selle peale, et kuidas inimesed aru ei saa, et viisakusega maskeeritud tegutsemine on kõige valusam ja et minul on oskus sellest viisakusest läbi näha ja see kõik teeb veel iseäranis haiget. Praegu mõistan, et see ongi see asi, mis alati esile tükib - need hetkeemotsiooni ajel tehtud teod, lausutud sõnad, mis peaksid andma märku millestki heast, peaksid andma lootust, on tegelikult kõige valusamad, sest juba neil hetkedel jõuab minuni teadmine, et see on vaid see konkreetne hetk, et neile ei järgne mitte midagi, et see ongi "lõpp-peatus".

Ja eks see kõik on rajatud minu lootusele, et Sina oled teistsugune, aga nagu ikka, aeg annab arutust ja on selgunud tõde, et ega ikka ei ole küll. Mõtlen seejuures, et kas Sa olid kunagi teistsugune, kas keskkond on Sind muutnud, kas see on mugandumine või pigem ellujäämisstrateegia. Näed, ka praegu püüan Sind välja vabandada, uskuda Sinust parimat, kuigi kõik märgid näitavad, et see on vaid minu enda usk...

Pühapäev, 9. veebruar 2020

Täiuslik ajastus, nagu ikka...

Vaatasin aknast välja - ja-jah, vaade on minu jaoks oluline (kaunist loodust olen ju ikka nautinud) ja mulle meeldib vaade mu koduaknast - ja nägin, et mingid pisikesed linnud on parvena ringi tiirlemas. Eks pilku aknast välja heites leian ikka mõne linnu taevalaotusel liikumas, aga need on siis enamasti kas varesed või tuvid või kajakad, nõnda need väiksemad linnud, kes parvena liiguvad, pilgu endale tõmbavadki.

Ja õnneks lendasidki nad veidi lähemale ja jäid kuuseokstele toimetama ja õnneks nõndakauaks, et sain fotokaameral objektiivi vahetatud ja neist mõned ülesvõttedki teha. Enamasti ju on selliste asjadega lood sedasi, et kaameral vale objektiiv ees ja valed seaded samamoodi, aga seekord oli siis ajastus täiuslik. Ja kui ma tehtud kaadreid üle vaatama hakkasin, siis liikusin niigi õnnelikust seisundist veel sammu võrra edasi - ehk siis ekstaatilisse seisundisse, kui sain aru, et minu aimdus, et tegu võiks olla siidisabadega, osutus õigeks. Ja üsna selgelt sain aru ka sellest, et nende seas on teisegi liigi esindajad - ühe vindi raalisin ka välja.


Selle loo vitamiin on aga sootuks selles, et "maakera sees oli veel teine maakera, mis oli veel suurem". Eks ikka selles, et minult oli palutud operatiivset abi ja kuigi teisel poolel tundus olevat kiire-kiire, võtsin mina endale aega, ei hakanud kohe tormama. Ja selle mõnusa kulgemise sisse mahtus siis ka selline fotosessioon.

Üldisemas plaanis paneb selline asi muidugi mõtlema, et kas asi on täiuslikus ajastuses või pigem selles, et võtan heal meelel vastu need rikkused, mida elul pakkuda on ja tunnen neist rõõmu (ja pole sugugi põhjust viriseda, et linnud ei käitu nii, nagu sooviks)... Ehk siis, nagu ikka: kumb oli enne, kas muna või kana?

Esmaspäev, 3. veebruar 2020

Eluga rahul olles...

Selle loo algus ulatub tagasi paari nädala tagusesse aega, kui kuulasin head muusikat ja sinna vahele sain meeldiva meesterahvaga mõnusasti juttu vesta. Istusin ja arutlesin omaette, et mu elu on ju tegelikult hea ja valikuvariante, kellega koos mõnusasti aega mööda saata, on tegelikult ka täiesti kenasti...

Ja siis selles valguses mõtisklesin ka selle üle, kas see tutvumisportaalis konto tegemine ikka on midagi kaasa andnud, kuidagi mu elu rikastanud. Loomulikult leidsin, et eks ikka omajagu on - on andnud võimaluse näha ja aru saada, missuguseid erinevaid inimesi on. Ja eks omajagu on see asi ka kummastanud - mõnel hetkel tundub, et liiga lihtsasti arvatakse, et asjad edenevad, liiga kergesti minnakse kergema vastupanu teed ja loodetakse, et ju see hiir ikka ka magava kassi suhu jookseb.

Aga, võttes seda kõike väikese huumoriga ja mõeldes, et kui veab, siis veab ja kui ei vea, siis on see asi ehk kuidagi muudmoodi ette nähtud, on mu olemine kogu selle kogemuse keskel ikka üsna hea. Ise poleks sellist asja arvatagi osanud. 

Ehk on asi lihtsalt selles, et kõik suhted meestega väljaspool seda keskkonda on korraga kuidagi väga heasse seisu liikunud - ikka rikastavad ja head, mõnusad ja toredad, igaüks neist isemoodi imeline.

Nõnda siis jõuangi tagasi eilsesse päeva, kui üks täiesti võõras inimene ütles: "Sul on rõõmsad silmad!" Mille peale oskasin vaid tõdeda, et ju see tuleb sellest, et olen oma eluga rahul. Ja eks see ongi selline tõdemus, mida endale ikka aeg-ajalt meelde pean tuletama - et mul on rohkem kui küll põhjust selleks, et oma eluga rahul olla. Mõnikord tahaks justkui mingeid muutusi, aga praegune elu näitab, et need muutused saavad olla vaid sellises suunas, et elu peaks nende muutuste tulemusena veelgi paremaks minema, teisele poole minemiseks pole mitte mingit mõtet!