Viisakuse varjus

Sina rääkisid ja mina kuulasin. Mida rohkem Sa rääkisid, seda rohkem sain aru, et see, mida teha püüad, on minu kukele (või kuradile) saatmine, viisakuse varjus. Ja ma läksin Sinu mänguga kaasa - kuigi teadsin, et iga sõna ja iga lause oli otsitud, iga vabandus olematusest välja võlutud, uskusin ma neid kõiki.

Nüüd, kui neist hetkedest on aega mööda läinud ja seisud on selgemaks saanud, saan vägagi hästi aru, et see kõik oli täpselt see, mida ma selle kõige taga aimasin, see, millest püüdsin mööda vaadata.

Ja nõnda ma seisingi siis silmitsi sellise seisuga, et sain aru, et Sinu silmis pole mul mitte mingisugust väärtust, aga minusse leidis tee ka kurb tõdemus, et ma olen tegelikult rohkemat väärt, ma olen väärt paremat kohtlemist. Aga, paradoksaalsel kombel ma ikka püüan ja annan endast parima, sest millegipärast on mulle seda kõike ikkagi vaja - püüdlust selle poole, mida ma saavutada ei saa. Kas kõik oleks teistmoodi, kui need asjad lihtsalt kätte tuleks, kas siis kaotaksin huvi?

Suuremas plaanis mõtlen ma aga selle peale, et kuidas inimesed aru ei saa, et viisakusega maskeeritud tegutsemine on kõige valusam ja et minul on oskus sellest viisakusest läbi näha ja see kõik teeb veel iseäranis haiget. Praegu mõistan, et see ongi see asi, mis alati esile tükib - need hetkeemotsiooni ajel tehtud teod, lausutud sõnad, mis peaksid andma märku millestki heast, peaksid andma lootust, on tegelikult kõige valusamad, sest juba neil hetkedel jõuab minuni teadmine, et see on vaid see konkreetne hetk, et neile ei järgne mitte midagi, et see ongi "lõpp-peatus".

Ja eks see kõik on rajatud minu lootusele, et Sina oled teistsugune, aga nagu ikka, aeg annab arutust ja on selgunud tõde, et ega ikka ei ole küll. Mõtlen seejuures, et kas Sa olid kunagi teistsugune, kas keskkond on Sind muutnud, kas see on mugandumine või pigem ellujäämisstrateegia. Näed, ka praegu püüan Sind välja vabandada, uskuda Sinust parimat, kuigi kõik märgid näitavad, et see on vaid minu enda usk...