laupäev, 29. veebruar 2020

Ikkagi põhjamaainimene!

Müttasin läbi tuisu ja tundsin rõõmu sellest, et on talv, et olin sattunud keset talviseid olusid, et olin selleks päevaks valinud oma kaks jalga ainsateks usaldusväärseteks kaaslasteks liiklusesse. Tuul oli vali, nagu ühele metsikule maale nimega Island kohane, ja üht-teist lendas aeg-ajalt ka vastu vahtimist. Mida kaugemale jõudsin, seda rohkem tundsin, et ma ikka olen põhjamaainimene. Et minu jaoks on hea ka selline ilm (loomulikult mõõdukas koguses) - et peab ikka olema seda looduse ürgset jõudu, mis käib kaasas ühe korraliku tuisuga.

Pole siis imestada, et hiljem, kui seisin üksinda keset pimedust ja püüdsin virmalisi pildile saada - virmalisi, mis olid olemas seal, teiselpool pilvi -, aga tuli järjekordsete pilvede kiire ülelend ja hakkas midagi neist lume ja rahe vahepealset pilvedest alla langema, mida tuul vallatult ringi lennutas, hakkas minu peas kõlama see laul:



Selle laulu ja selle päevase kogemuse ja õhtuse elamuse mõju oli nii tugev, et Eesti Vabariigi sünnipäeva ärkasin selle laulu saatel. Kodust kaugel, aga siiski kodumaa südames, just tema loodus oma ilus ja jõus ja väes. Kodust, mis sellel talvel seda põhjamaisust väga vähe pakkunud on, kuid juba vanarahvas teadis rääkida, et ega tali taeva jää. Ei jäänudki, tänanegi päev on olemist ohtrasti lumise, talvise, põhjamaise rõõmu ja lustiga rikastanud!

Aga, see muusikapala, "Laul põhjamaast" on üks neist lugudest, mis minu arvates sobiks hästi Eesti hümniks. Teiseks selliseks looks, mis mulle samasuguse mõtte pähe toob, on "Eesti muld ja Eesti süda":


Ja eks ikka see õige kevadki tuleb põhjamaainimesele alles siis, kui on ka talve tunda saanud, siis on värskust ja selgust ja rohkelt rõõmu kõrgemalt käiva päikese paitusest. Vähemalt mina küll tunnen niimoodi, mis siis, et siin vahepealsel ajal on olnud igas päevas juba kevadet ja sügist ja siis veidi talve ja siis jälle kevadet. Aga, peab ikka olema ka külma ja lund, siis on tunne ikka päris õige!

Kommentaare ei ole: