Nende mõtete kirjapanemisele mõtlesin ma juba nädalajagu päevi tagasi. Lugu siis seesugune, et üks inimene kurtis, kuidas tema on teisele inimesele õpetanud juba omajagu asju, aga teine inimene pole talle mitte midagi õpetanud. Ma siis laususin selle peale, et ikka ise peaks oskama õppida neid asju, mis õppimist vajavad, oskama tähelepanekuid teha ja neist siis järeldusi ja nõnda võiks see õppeprotsess käia.
Ja siis hakkasin mõtlema asjade peale üldisemalt - et see on see kaasaegse maailma arusaam, et ikka keegi teine peab, inimene ise enam ei pea midagi otsustama, millegi eest vastutama, mitte midagi ette võtma, et mingeid tulemusi saada. Seesugused mõtted tulevad mulle alati pähe, kui juhtub mõni õnnetus pankrannikul ja siis räägitakse sellest, et tuleks tõkked ette panna. Või ka oma kogemuse läbi, kui olin teeoludele mittevastava sõidukiiruse tõttu teelt välja sõitnud, siis teadsin, et ise olen selle vea teinud ega osanud sugugi arvata seda, et asi oleks olnud selles, et tee oli hooldamata (seda sain alles hiljem teada, et selline variant on ka olemas, et see on suund kuhu tuleks näidata - eks ma saan aru, et ega see asi ka nii must-valge pole, aga enda puhul tean seda mõtet küll, hetk enne väljasõitu, et kas ma sõidan liiga kiiresti - ja kohe selguski, et tavalisel maanteel 80 km/h oli nendes oludes liiga kiiresti sõitmine).
Eks see arusaamine, et inimene ise ei vastuta millegi eest tuleb minu elus ka suhteliselt igapäevaselt üles - kui nt vanasti teadsin, et kui mul kasvõi näiteks lauatennises midagi ei õnnestunud, siis ikka ise olin kehv mängija, polnud piisavalt harjutanud, siis tänapäeval saan ikka ja aina teada, et süü saab ajada palli ja võrgu ja reketi ja laua ja, miks ka mitte, vastase kaela.
Teine kummaline teema, mille teemal viimasel ajal tähelepanekuid olen teinud, on koos elavad inimesed - ka nende puhul on väga sagedane selline väljendus, et need, kellega koos elatakse, on millegi tegemata jätnud, et keegi teine oleks pidanud midagi tegema. Ja seda kõrvalt kuulates saangi aru, et kui räägitakse abielust, siis see ongi elus hakkamasaamise abi (ja need asjad, millest mina praegu kirjutan, on nt hommikune äratus või poest mõne asja ostmine või saabastega kingsepa juurde minemine), sest keegi teine peab tegema, keegi teine on see, keda süüdistada, kui mõni asi on tegemata. Eks selle võrra on minu elu jälle lihtsam - kui mõni asi tegemist vajab, siis kas teen selle ära või jätan tegemata ja see on ainult minu enda otsus, pole kedagi teist, kelle poole näpuga näidata.
Aga üldine ühiskondlik suundumus ongi selles suunas, et inimene ise ei pea mõtlema ega pead vaevama, kõik asjad tuleb ette ja taha ära teha, läbi nämmutada, sest muidu tuleb lause: "Miks keegi mulle ei öelnud!" Mulle aga tundub, et see muudab inimesed nõrgemaks ja haavatavamaks ja see on küll selline suund, kuhu mina minna ei taha...
2 kommentaari:
Mul on tunne, et kui keegi teine teeb, siis seda jällegi ei hinnata. Mina ntks kurtsin isale kunagi uude korterisse kolides, et ei saa vetsupotis olevast settest kuidagi lahti, küüri millega tahad. Ja isa ütles enesekindlalt, et vetsupoti puhastamine on väga lihtne ja ei võta ÜLDSE palju aega - et ta küll ei teadvat täpselt, millega ja kui tihtu mu ema seda puhastab, aga kogu aeg on puhas, järelikult ei saa keeruline olla.
Aga meil lahkus ka töölt üks mees lausega "ma pole siin viit aastat mitte midagi uut õppinud". Ütleb midagi tema, mitte töökoha kohta.
Oojaa, see esimene teema tundub küll olevat midagi sellist, et rääkis keegi, kes asjaga kokku ei puutunud, kes ei teadnud asjast midagi. Eks see ole õige tähelepanek, et tegijat/tegemist ei hinnata - ja siin tuleb appi see, kui oled ise teinud, siis saad aru, mida mõne asja tegemine tähendab. Ja selle loo peale oleks minul küll olnud selline tunne, et isa ise tuleb seda asja tegema panna, et siis saab aru, mida see tähendab. Et kui nii lihtne on, siis näita ette, kuidas käib...
Ja see teine teema tuletab mulle meelde üht minu kogemusest, kuidas üks kolleeg, kellega olime koos töötanud aastaid kaheksa, kusjuures meie igapäevased tööülesanded haakusid omavahel ja olid üsna sügavalt seotud, küsis minu käest, et mida ma täpselt teen. Aga eks inimesed ongi erinevad - mõni ei pane midagi tähele ega tunne millegi vastu huvi, teine jälle on selline, kes tahab ka laiemat pilti näha ja aru saada asjadest, mis tema ümber sünnivad.
Postita kommentaar