Olin korraldamas ühist kokkusaamist sõpradega ja tahtsin helistada järjekordsesse kohta, et broneering teha. Valisin numbri ja telefon muudkui kutsus ja kutsus, aga vastu ei võtnud keegi. Kuna sellele oli eelnenud üks teine telefoniga kõnelemise katse, mis samuti eriti edukas polnud, siis tõdesin: "Keegi ei taha minuga rääkida!"
Aga, läks siis natuke aega edasi, lobisesin elektrooniliste kanalite vahendusel oma sõpradega edasi ja kui tekkis tahtmine järjekordset telefoninumbrit valida, siis taipasin korraga kella vaadata ja sain aru, et keegi ei kavatsegi mu kõnele vastata, sest koht, kuhu helistada soovisin, oli suletud juba kolmveerand tundi tagasi.
Ja siis sain aru küll, mis toimub - võtsin telefoni uuesti kätte ja vaatasin, mis kell olin ma eelmise kõne teinud. Loomulikult jäi see vastamata, sest selleski kohas olid inimesed juba oma tööpäeva lõpetanud.
Aga, loo suurem moraal on ikkagi see, et kui sõprade seltsis aeg mõnusasti möödub, siis ei saagi aru, et ootamatult on öö kätte jõudnud ja maailm on ennast juba magama seadnud. Viimaks tuli siis mul endalgi kellale uus pilk peale panna ja võtta vastu otsus suhtlemissessioon lõpetada ning ennastki unemaale sättima asuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar