Vaatasin aknast välja - ja-jah, vaade on minu jaoks oluline (kaunist loodust olen ju ikka nautinud) ja mulle meeldib vaade mu koduaknast - ja nägin, et mingid pisikesed linnud on parvena ringi tiirlemas. Eks pilku aknast välja heites leian ikka mõne linnu taevalaotusel liikumas, aga need on siis enamasti kas varesed või tuvid või kajakad, nõnda need väiksemad linnud, kes parvena liiguvad, pilgu endale tõmbavadki.
Ja õnneks lendasidki nad veidi lähemale ja jäid kuuseokstele toimetama ja õnneks nõndakauaks, et sain fotokaameral objektiivi vahetatud ja neist mõned ülesvõttedki teha. Enamasti ju on selliste asjadega lood sedasi, et kaameral vale objektiiv ees ja valed seaded samamoodi, aga seekord oli siis ajastus täiuslik. Ja kui ma tehtud kaadreid üle vaatama hakkasin, siis liikusin niigi õnnelikust seisundist veel sammu võrra edasi - ehk siis ekstaatilisse seisundisse, kui sain aru, et minu aimdus, et tegu võiks olla siidisabadega, osutus õigeks. Ja üsna selgelt sain aru ka sellest, et nende seas on teisegi liigi esindajad - ühe vindi raalisin ka välja.
Selle loo vitamiin on aga sootuks selles, et "maakera sees oli veel teine maakera, mis oli veel suurem". Eks ikka selles, et minult oli palutud operatiivset abi ja kuigi teisel poolel tundus olevat kiire-kiire, võtsin mina endale aega, ei hakanud kohe tormama. Ja selle mõnusa kulgemise sisse mahtus siis ka selline fotosessioon.
Üldisemas plaanis paneb selline asi muidugi mõtlema, et kas asi on täiuslikus ajastuses või pigem selles, et võtan heal meelel vastu need rikkused, mida elul pakkuda on ja tunnen neist rõõmu (ja pole sugugi põhjust viriseda, et linnud ei käitu nii, nagu sooviks)... Ehk siis, nagu ikka: kumb oli enne, kas muna või kana?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar