Eks ma olen nii kaua, kui mina tean, ikka pigem toekas tükk olnud kui habras ja õrn naisolevus (varase lapsepõlve pilte vaadates olen muidugi olnud pikk ja sihvakas ka, siis, kui kiiresti ringi silkasin). Ja arvestades oma aktiivset eluviisi, pole see minu jaoks suureks probleemiks olnud. Aga, eelmisel kevadel hakkas seda kõike juba liiga palju saama minu jaoks - lihtsalt, hakkasid tekkima sellised hõõrdumised, mis hakkasid häirima. Ja olles veidi uurinud, mis ja kuidas, otsustasin, et olgu, ma teen siis eksperimendi, et kas kõik asjad on niimoodi, nagu räägitakse (ja kirjutatakse).
Alustada tuli muidugi sellisest teemast nagu toitumine. Juba ühe varasema kogemuse tulemusena teadsin, et efektiivseim variant on, kui süsivesikute hulka oma toidus vähendan. Ehk siis, suhkur tuli toidulaualt niikuinii täiesti välja jätta, aga taaskord jäid menüüst välja ka kartul, makaronid, riis, leib-sai (asjad, mida ma niikuinii väga palju ei söönud), lisaks tuli piirata puuviljade söömist ja nii mõnedki teised köögiviljad lisaks kartulile on selliseid, mida väheses koguses söön.
Nüüd, üheksa kuud hiljem, on seis selline, et need riided, mis tookord selgagi ei läinud, on nüüd suureks jäänud (ja kuna mul on oma peas välja mõeldud see, milleni tahan jõuda, siis tean, et omajagu on veel minna ja arvan, et suveks saavutan selle tulemuse, mida saavutada tahan).
Ja päris huvitav on tegelikult vaadata-näha inimeste reaktsioone.
Kõige sagedasem küsimus on see: "Kui palju ma siis kaalus kaotanud oled?" Ja ega ma selle peale vastata pole osanud. Põhjus väga lihtne - kaalu mul pole ja seetõttu ei tea ma sellest suurt midagi. Ma tean seda, mis on toimunud vormiga. Ja lisaks on minuga muidugi ka see asi, et kuna mul on lihasmassi ka päris korralikult, siis tegelikult ei annaks need kaalunumbrid mingit adekvaatset vastust - arvestades veel iseäranis sellega, et viimase aja muutused on kõik tulnud selle pealt, et olengi teinud spetsiaalseid harjutusi, et saavutada seda tulemust, mida ma saavutada tahan - et keha oleks kena ja trimmis ja vormis.
Üheks kõige kummalisemaks kogemuseks on see, kui üks naisterahvas minuga kohe päris konkreetselt pragama hakkas - et mis ma mõtlen ja mida ma teen. Olin päris üllatunud, sest kõnealune naisterahvas ise on ka päris kopsakas ja minu jaoks jäi arusaamatuks, miks ta minuga sedasi pragab.
Teine kummastav kogemus oli see, kuidas mu pereringis on inimesi, kes mind pidevalt ahvatleda püüavad - ikka ja jälle lükatakse mulle kommivaagen ette või mõni toekam koogitükk, et võta ja söö. Ja kui siis küsin, et miks selliseid asju tehakse, siis vastatakse vallatult, et ikka selleks, et testida mu meelekindlust.
Ja eks on pereringis ka neid, kes on murelikud - et kas ma ikka korralikult söön ja ega ma selle kõigega liiale läinud pole. Kuna mul on siin üks ekstreemne näide ees, siis tean täpselt, kuhu jõuda tahan ja kuhu ma selle asjaga sugugi liikuda ei soovi.
Kogu selle teekonna valguses aga võin tõdeda, et tegelikult võidakse ju rääkida sellest ja teisest, et tee seda ja teist ja siis kilod kaovad ja tulemused tulevad iseenesest, aga nii see asi päris pole. Vähemalt minul küll pole sellist kannatlikkust, nagu see asi vist vajaks. Ma tahan näha tulemusi ja eks nende nimel olen valmis ka pingutama. Ja kui ma neid reaalselt näen, siis olen valmis ka edasi minema, kurssi hoidma.
Ja kui veel rääkida sellest kaalukaotuse teemast, siis kaal on olnud just see, mis sellel teekonnal on mullegi masendust pakkunud (nii harva, kui olen ka kaalu peale sattunud) - st ise olen tundnud, et mõned sentimeetrid on ühest ja teisest kohast vähemaks jäänud, aga kaal on paigal seisnud. Ja selles mõttes on minu arvates paremaks mõõdupuuks hoopis mõõdulint ja peegel.
Kui nüüd aga rääkida toitumisest, siis olengi nüüd harjunud sellega, et magustoiduks on peotäis pähkleid (kui neid käepärast pole, siis on tunne, et midagi on puudu), eks ikka tahaks midagi magusat ka ja olen kasutusele võtnud alternatiivsed magusained ja saab päris kenasti hakkama. Ja mis mulle kõige rohkem meeldib, on see, et kõht on täis ega lähe sugugi kiiresti tühjaks. Sellega seoses on mul juba vanast ajast kogemus, kui olid mingisugused megatervislikud teraviljapalad, millest pidi kõht mitmeid tunde täis püsima, aga minul oli juba paari tunni pärast selline tunne, et appi, kõht karjub söögi järele. Aga nüüd on niimoodi, et kui söön korraliku omleti (mis on tehtud vahukoorega), püsib kõht pool päeva täis.
Ja eks olen selle teekonna kestel aru saanud ka sellest, et magusa poole pealt on minu suurimaks nõrkuseks jäätis - aga eks ma siis olen mõnikord ka seda endale lubanud. Ja mõnikord olen alternatiivina teinud endale külmutatud marju hapukoore ja maitseainetega (kaneeli ja kardemoniga) - imeliselt hea maius!
Omamoodi asi on selle magusaisuga muidugi ka - et väidetavalt pidi see tekkima rasvade puudusest. Aga mulle tundub, et see on kuidagi seotud ka ikka mingi psühholoogilise efektiga. Et ikka on see tunne, et peaks ikka midagi magusat ka sööma. Kogemus muidugi ütleb, et parem on jätta see esimene komm või esimene šokolaaditükk võtmata, sest kui juba esimene võetud on, siis on raske pidama saada.
Teine teema, mis mind veidi muigama paneb, on alkohol. Kuigi ma pole suur alkoholipruukija kunagi olnud, siis praeguses valguses vaatan, et kuidas inimesed seda endale üldse lubada saavad. Sest alkoholis on ju nii palju süsivesikuid, et mina näiteks ei saakski seda endale oma praeguse toitumise juures lubada. Selle teema kõrval on muidugi kohe ka igasugused karastusjoogid, mille teemal arst mulle juba aastaid tagasi kippus epistlit lugema - et nende joomine tuleb ära lõpetada. Suur oli arsti üllatus, kui ütlesin, et ma ei joo neid jooke, pole kunagi joonud. Seda, et aastas paar korda kalja joon, ei saa ju mingiks suureks karastusjoogi joomiseks nimetada...
Kokkuvõtteid on mul muidugi veel vara teha, sest teekond on pooleli, aga üldiselt on eksperiment vist suhteliselt edukas ja eks jätkan siis samal kursil, sest figuur on juba päris heaks läinud ja need jooned, mida mina näha soovin, on hakanud kenasti välja joonistuma. Ja see probleem, millest asi alguse sai, on õnneks lahenenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar