Esmaspäev, 26. november 2018

Ei midagi uut siin päikese all

Seda olen ma ju varasemate aegade kirjanike teoseid lugedes varemgi tõdenud, et maailmas käivad asjad ikka ühtemoodi, muutub vaid keskkond, muutuvad vaid aksessuaarid. Ja eile, lugedes Hermann Hesse "Eurooplast", mis on kirjutatud täpselt 100 aastat tagasi, tuli mul taaskord tõdeda, et päikese all pole mitte midagi uut. Teemad, mis selles kirjatükis üleval olid, on ka praegu väga aktuaalsed - ikka see, et eurooplane on laisk ja lohe ja seetõttu tulevad teised rassid elu siin üle võtma. Kuidas küll on võimalik, et need mõtted, mis ühe mõistuloo sisse pandud on, on nii asjakohased meie viimaste aegade aktuaalsete teemade valguses.

Selle kogumikus, milles see "Eurooplase" lugu sees on - pealkirjaga "Võluri lapsepõlv ja teisi muinasjutte" - on teisigi lugusid, mis ülihästi sobivad praegusesse maailma ja kui ei teaks, et need on kirja pandud sajandijagu aastaid tagasi, ei oskaks seda kuidagi uskuda. Sest see läbinägelikkus ja taust sobivad suurepäraselt ka praegusesse aega.

Ja iseäranis ilusasti sobib praegust aega, teise külje alt, iseloomustama ka lugu "Riik", milles räägitakse riigist ja sellest, kuidas tema vaesed elanikud oma vaimuannete najal siiski õnnelikult elasid, aga kui rikkus nende õuele tuli, siis tekkisid lõhed, kõik olid puha õnnetud ja vaestest-töötavatest inimestest said orjad. Tundub kuidagi tuttav olevat, kas pole? Siia sobib minu arvates väga hästi selline muusikapala:

Esmaspäev, 12. november 2018

Diplomaat või (ehk peresisest suhtlemisest)?

Diplomaatide kohta käib ütlus: vastas ära kõik need küsimused, mida ei küsitud, ja jättis vastamata kõik need küsimused, mida küsiti.

See ütlus tuli mulle meelde eile, kui taaskord oma emaga koos aega mööda saatsin. Küsisin küsimusi, et saada targemaks, et lubada inimesel rääkida, aga seda tulemust, mida ma saada soovisin, ei tulnud kuidagi. Sest sellel teemal, mille kohta küsiti, rääkida ei soovitud, küll aga oli hulganisti neid teemasid, millel rääkida sooviti. Ja need teemad, mis kõneks tulid, olid neutraalsed, teistest inimestest ja teistest asjadest.

Eks see on seesama tõdemus, mis mul mingi aeg tagasi seoses oma emaga oli - et kogu meie ühise elu jooksul on meil olnud vaid üks sisuline jutuajamine. Sellised võivad siis mõnes peres lood olla.

Ja vaatasin ennastki kogu selles olukorras palju kõrvalt - kuulates oma ema ja mõeldes sellest, missugune on minu elu. Või missugused on üldse meie peresisesed suhted. Viimase aja trend on selline, et perekesksed hetked, mida niiväga igatsetud on, lõpetavad sellega, et mina näen oma pere teisi liikmeid näppupidi nutiseadmes toimetamas. Jah, kurb on see, aga parata pole midagi - kui inimesed leiavad, et nutiseadmed on paremad suhtluspartnerid kui inimesed, kes on siinsamas kõrval, mis siis ikka teha. Iseäranis irooniline on see, kui kuulen kui väga soovitakse minuga kokku saada, ühiselt aega mööda saata ja siis ilmuvad mulle sellised kaadrid silme ette. Ja selle juures on ka see teema, et ikka räägivad inimesed ainult neil teemadel, mis neid huvitavad, teised teemad lastakse kõrvust mööda, heidetakse kõrvale. Või ka see, et ma püüan olla väga mõistev, püüan aru saada. Ja jätta kõrvale iroonia, mis nii tihti esimese reaktsioonina esile kerkib.

Eks ma püüan mõista ja aru saada ja analüüsin ka iseennast. Aga võib-olla on kohane üks mõni aeg tagasi mulle ühe lähedase inimese poolt öeldud lause: "Sa oled teiselt planeedilt!" See vist ongi suurim kompliment, mida mulle tükil ajal öeldud on.

Ja arvestades eilset isadepäeva, sain ma ükspäev ka oma isadepäeva loo. Üks müügiagent küsis mu käest, kas mul on juba isale isadepäeva kingitus olemas. Vastasin viisakalt, et on. Polnud ju vaja inimesele hakata seletama sellest, et oma isa mul polegi olnud õnne tunda ja et ainus kingitus, mida ma talle teha saan, on küünla süütamine tema haual. Nõnda kerge on olla ebanormaalne...

Pereteemad on siin viimasel ajal üleval olnud ka veidi teises valguses ja kahjuks tuli mul tõdeda seda, et liigselt püüdlikud ja liigselt hoolivad inimesed jõuavad oma asjadega ikka tupikusse. Nõnda on praegu seis ka ühe minu pereliikmega. Ja see muster on minu jaoks tuttav ja ma tean ka, et "ilu" tegija arvab, et tema on kõike õigesti teinud... Aga veel kurvem on minu jaoks teadmine, et mul oli õigus - ikka loodad ja mõtled, et kõik asjad lähevad hästi, et mõõnad on mööduvad, aga elu kahjuks niimoodi ei käi ja inimesed on väga haprad, isegi siis, kui nad püüavad vaprat nägu teha.

Teisipäev, 6. november 2018

Kelleltki midagi nõuda

See mõte tuleb mulle pähe ikka ja jälle, sest see stseen, mida näen, on juba mitmeid kordi mu silme eest läbi käinud - see, kuidas üks inimene esitab teisele inimesele nõudmisi. Ja need nõudmised saavad kõik täidetud, sest on hool ja armastus, eks kusagil pinna all on ka kohustus.

Ja nii ma siis vaatan seda korduvat stseeni ja mõtlen, et minul pole kelleltki midagi nõuda, on vaid võimalus arglikult oma soove ja vajadusi ja mõtteid väljendada ja siis loota, et ehk mõni neid ka täide läheb. Ja pole mul kunagi olnud sellist seisu, et ma saaks kelleltki midagi nõuda. Või on siinkohal viga minus? Mõtte koht...

Millegipärast meenus see muusikapala: