Diplomaatide kohta käib ütlus: vastas ära kõik need küsimused, mida ei küsitud, ja jättis vastamata kõik need küsimused, mida küsiti.
See ütlus tuli mulle meelde eile, kui taaskord oma emaga koos aega mööda saatsin. Küsisin küsimusi, et saada targemaks, et lubada inimesel rääkida, aga seda tulemust, mida ma saada soovisin, ei tulnud kuidagi. Sest sellel teemal, mille kohta küsiti, rääkida ei soovitud, küll aga oli hulganisti neid teemasid, millel rääkida sooviti. Ja need teemad, mis kõneks tulid, olid neutraalsed, teistest inimestest ja teistest asjadest.
Eks see on seesama tõdemus, mis mul mingi aeg tagasi seoses oma emaga oli - et kogu meie ühise elu jooksul on meil olnud vaid üks sisuline jutuajamine. Sellised võivad siis mõnes peres lood olla.
Ja vaatasin ennastki kogu selles olukorras palju kõrvalt - kuulates oma ema ja mõeldes sellest, missugune on minu elu. Või missugused on üldse meie peresisesed suhted. Viimase aja trend on selline, et perekesksed hetked, mida niiväga igatsetud on, lõpetavad sellega, et mina näen oma pere teisi liikmeid näppupidi nutiseadmes toimetamas. Jah, kurb on see, aga parata pole midagi - kui inimesed leiavad, et nutiseadmed on paremad suhtluspartnerid kui inimesed, kes on siinsamas kõrval, mis siis ikka teha. Iseäranis irooniline on see, kui kuulen kui väga soovitakse minuga kokku saada, ühiselt aega mööda saata ja siis ilmuvad mulle sellised kaadrid silme ette. Ja selle juures on ka see teema, et ikka räägivad inimesed ainult neil teemadel, mis neid huvitavad, teised teemad lastakse kõrvust mööda, heidetakse kõrvale. Või ka see, et ma püüan olla väga mõistev, püüan aru saada. Ja jätta kõrvale iroonia, mis nii tihti esimese reaktsioonina esile kerkib.
Eks ma püüan mõista ja aru saada ja analüüsin ka iseennast. Aga võib-olla on kohane üks mõni aeg tagasi mulle ühe lähedase inimese poolt öeldud lause: "Sa oled teiselt planeedilt!" See vist ongi suurim kompliment, mida mulle tükil ajal öeldud on.
Ja arvestades eilset isadepäeva, sain ma ükspäev ka oma isadepäeva loo. Üks müügiagent küsis mu käest, kas mul on juba isale isadepäeva kingitus olemas. Vastasin viisakalt, et on. Polnud ju vaja inimesele hakata seletama sellest, et oma isa mul polegi olnud õnne tunda ja et ainus kingitus, mida ma talle teha saan, on küünla süütamine tema haual. Nõnda kerge on olla ebanormaalne...
Pereteemad on siin viimasel ajal üleval olnud ka veidi teises valguses ja kahjuks tuli mul tõdeda seda, et liigselt püüdlikud ja liigselt hoolivad inimesed jõuavad oma asjadega ikka tupikusse. Nõnda on praegu seis ka ühe minu pereliikmega. Ja see muster on minu jaoks tuttav ja ma tean ka, et "ilu" tegija arvab, et tema on kõike õigesti teinud... Aga veel kurvem on minu jaoks teadmine, et mul oli õigus - ikka loodad ja mõtled, et kõik asjad lähevad hästi, et mõõnad on mööduvad, aga elu kahjuks niimoodi ei käi ja inimesed on väga haprad, isegi siis, kui nad püüavad vaprat nägu teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar