Looduse usku

Mõned päevad tagasi kõnelesin ühe sõbraga telefonitsi ja kuidagi läks jutt usu peale. Ja siis tõdesime üheskoos, et meie oleme ikka looduse usku.

Seda mõtet heietasin ka täna, mütates taaskord looduses ringi ja nautides vaateid. Kuna aega oli laialt käes, siis imetlesin kõike, mis vähegi silma alla sattus. Aga mitte ainult, võtsin ka kõrvad appi - pilliroo vaikne sahin koos väikese kõlkusaga, kui kõrred üksteisega kokku puutusid, õrn laineloks, eemal, teises lahesopis meri möllamas... Nõnda ma seal aega mööda saatsin ja mõistsin iga hetkega aina enam, et loodusesse ma tõesti usun, sügavalt ja siiralt, imestuse ja imetlusega.

 

Taevas võtab juba tuld, 

ehe Eestimaine kuld - 

värske õhk ja puhas vesi, 

männid kõrvu mitmekesi, 

rahu, vaikus, jää kui rosin, 

tajutav vaid tuulte sosin, 

kaugelt kostub rongahõik: 

"See on nautimiseks kõik!"

Olles tänulik

Täna hommikul läks mul varakult uni ära. Ei teagi, milles asi oli, aga juba poole seitsmest alates ei leinud kuidagi unemaale tagasi teed. Ja nagu ma ikka olen - jõuga midagi teha ei taha -, otsustasin, et olgu siis pealegi, ärkan üles. 

Kerisin aga kardinad eest ja vaatasin välja - öösel oli mingit valget asja sadanud ja puud kõik sädelesid. Toimetasin siis oma hommikutoimetused ära ja kuna muud targemat ka peale hakata polnud, siis võtsin kaamera ja kobisin õue. 

Lummav oli see vaatepilt, mida loodus pakkus ja sain päris vahvaid kaadreid üles pildistatud. Lummuse loojateks olid vihmapiisad (aknast vaadates aimasin millegipärast, et tegu võiks olla jääga, aga selgus, et oli nii sula, et vihm oli sellised mustrid tekitanud). 

Tegin kodu ümbruses mõnusa hommikuse tiiru ja kusagil selle keskel leidsin, et ma olen ikka niivõrd tänulik selle eest, mis mul siin ümberringi on, selle looduse eest, mis selliseid ägedaid elamusi pakub, ka varasel hommikutunnil, mil tegelikult pole justkui mingit ilu kusagilt võtta. Ja tänulik selle eest, et mul siin kõrged kased on ja mõni mänd. Ja isegi selle eest olin tänulik, et tänavavalgustus, mis muidu võiks minu poolest olemata olla, siiski meie tänavatel särab. Sest tänu neile vaid sain jälile sellele ilule ja imele, mida tänane hommik pakkus.

Päkapikud käivad

Eile, astudes koduuksest välja, leidsin oma ukse tagant paki. Kuidagi ei osanud ma arvata, et see mulle võiks olla, sees oli see tunne, et ehk on keegi ukse segi ajanud. Ja kuna mul oli väljamineku plaan, siis arvasin, et tagasiteel võtan kingipaki, kui see ikka peaks veel ka sel hetkel olema olemas.

Jõudsin siis lumeime imetlemise retkelt tagasi ja pakk oli liikunud põrandalt ukselingi külge ning tekkis mõte, et ehk ikka on see mulle mõeldud. Sain siis uksest sisse ja leidsin pakist kaardi - lugedes soove ja soovija nime, sain aru, et oli ikka mulle see kink mõeldud, polnud midagi segi aetud. 

Ja täna hommikul, väljas käies, juhtusin vaatama postkasti ja sinnagi olid päkapikud üllatuse korraldanud. Ometi olin sinna ju vaadanud ka eile, omast arust kõik jõulueelsed saadetised sealt välja noppinud. Aga ju siis päkapikud olid arvanud, et selle ümbriku jaoks on paras kättesaamise aeg just jõululaupäeva hommikul.

Niiet, päkapikud käivad ja teevad südame väga soojaks... 

Sisukalt veedetud aeg

Tänane hommik oli juba silmi avades teistsugune. Tundus valgem ja helgem. Muigamisi käis peast läbi mõte, et pööripäev on ju möödas ja päevad on nüüd kõik juba pikemad. Aga eks olin eile vaadanud ilmaennustust ja avastanud, et tänaseks hommikuks lubas lumesadu ja silmi lahti tehes aimasin, et see lumi on siis nüüd viimaks maha sadanud. Ajasin ennast siis voodist üles ja tõmbasin kardinad eest ja vaataski mulle vastu valge maailm.

Ja nii ma võtsingi selle aja, et istuda ja vaadet nautida. Kuidas valgeid helbeid langeb, kuidas õrn tuulehoog puude oksi veidi saputab, kuidas linnud oma hommikutoimetusi teevad. Möödusid minutid ja mõnus oli see kõik. Kui pole kuhugi kiiret ja lihtsalt looduse ilu nautida võid! Väga sisukalt veedetud aeg...

Loodan, et ka kõigil teistel on võtta see aeg, et lihtsalt olla ja oleksleda, et saabuvate pühade eel pole vaja kusagile tormata, et pühade-eelsed toimetused on kõik juba valmis, et on aega, aega ja veelkord aega võtta nautimiseks aega!

Üllatus kingikotis

Kui siin üleeelmisel nädalal veel viimaseid jõulukaarte teele panin, siis olid saajate seas ka mõned sellised inimesed, kes minult kaarti arvatavasti oodata ei osanud. Aga tunne oli mu sees seesugune, et oleks vahva sellist väikest üllatust pakkuda.

Nõnda need head soovid ja tänusõnad teele saadetud saidki ja vahva oli kogeda, et need kõik kenasti kohale läksid ja ühel juhul oli kaardi saaja meel nõnda rõõmus, et tal kohe tekkis tahtmine mullegi midagi teele panna.Varustasin teda siis vajaliku infoga ja mõtlesin, et ehk millalgi, võib-olla midagi siis minu juurde ka tee leiab.

See infovahetus toimus siis eile, aga juba täna leidsin oma telefonist sõnumi, et mulle on pakk, mis mind minu poolt valitud pakiautomaadis ootab. Kuna olin parajasti pakiautomaadi ligi, siis toimis kõik kenasti ja sujuvalt - astusin vajalikust kohast läbi ja peagi oli mul pakk käes (väga huvitav oli näha, et pakiautomaadi juures olid tegutsemas teenindajad, kes minugi paki hoopis suurtest kärudest välja otsisid).

Pakki vaadates tekkis mul igasuguseid mõtteid, et mis seal sees olla võiks. Saatjat teatud mõttes tundes aimasin, mida võiks see pakk sisaldada. Aga selleks, mis seal tegelikult oli, ma küll valmis ei olnud. Kui paki lahti tegin, siis juba ümbrispaber andis aimu, mida kink sisaldab. Olles pakendi avanud, oleksin tahtnud öelda: "Tal oli meeles!"

Sest, ühel septembrikuisel päeval, kui jutustasime sellesama inimesega maast ja ilmast, oli meil juttu ka kirjutusvahenditest ja muuhulgas sellestki, kuidas me mõlemad eelistame harilikku pliiatsit. Aga ju ma siis rääkisin ka sellest, et vanasti sai ikka sulepeaga kirjutatud ja et mulle selline asi väga meeldis. Ja nüüd siis, oligi minuni jõudnud tuliuus sulepea, koos kõige kirjutamiseks vajalikuga.

Ja südame tegi väga soojaks see, et mul oli õigus, kui leidsin üles kareda ja käreda pinna all leiduva lahke südame, ja kõik toimuv kinnitas taaskord seda, et tuleb vaadata kaugemale, tuleb vaadata sügavamale, astuda esmamuljest edasi.

Nüüd siis on mul uuel sulepeal tint sees ja esimesed readki sellega kirjutatud. Toimib ikka pagana hästi!

Otsitud lähedus või?

Lugesin neid ridu, mis Sa olid kirja pannud, ja mõtlesin, et kui otsid lähedust või tagasiteed, siis sellised read pole kindlasti need, mida üles tähendada. Kui on olnud palju ebaloomulikku, kui on palju allasurutut, siis tuleb ju leida tee loomuliku juurde. Aga ma ei saa sinna midagi parata, kui see lähenemisviis, mida Sina kasutad, on minu jaoks ebaloomulik.

Tegelikult oleks võinud selle ülestähenduse teema olla sootuks teine. Iga kord, kui mul tuleb tegeleda mõne uue inimesega, siis on kõige esimene asi, mida ma ta käest küsin, see, et kuidas ta tahab, et teda kutsutaks, kuidas tema nime hääldada tuleb. Eks enamasti pole sellega probleemi, saan küsimatagi hakkama, aga kuna vanemad on olnud väga leidlikud oma lastele nimede panemisega, siis tuleb aeg-ajalt ikka ette olukordi, kus mul tuleb selliseid küsimusi küsida. Ma küsin neid enne, kui ma üldse kellegi poole pöördun, enne, kui ma midagi valesti ütlen. Ja kui isegi need nö teada-tuntud nimed on leidnud mingi teistsuguse rõhuasetuse, siis võtan selle inimese jaoks õige variandi teadmiseks ja kasutusse. 

Nüüd siin aga seisab minu enda nimi ja kuigi selle kasutaja on mind elu aeg teistmoodi kutsunud ja ma oma lähemas ringkonnas just selle nimega harjunud olen, siis näen selles nime "õiges" vormis kasutamises hoopis distantsi hoidmist. Muidugi, ükskord seletati mulle, mis on see uskumus selle õige vormi kasutamise taga. Aga see ei muuda mitte kuidagi seda, kuidas ma loen seda oma nime kirjapilti, mõtlen, kes on see kirjutaja, ja tunnen, et see, mida saavutada soovitakse, jääb saavutamata. Asi pole selles, et ma poleks avatud südamega sellele asjale otsa vaadanud, asi on minu jaoks selles, et selline kirjaviis selles kontekstis on minu jaoks lihtsalt ebaloomulik. 

Eks mul on muidugi lugu ka selles, et ma olen vägagi teadlik formaalsest ja mitteformaalsest suhtlusest ja ka sellest, mida ühel või teisel puhul kasutatakse. Ja see, minu nime täielik vorm, on siiski minu jaoks võõristav. Võib-olla on lugu ka selles, et formaalsus on minu jaoks üldse üks suured teema (olles sellega väga lähedalt kokku puutunud ja näinud, missuguseid asju võib formaalsuse fasaad enda taga peita), ma pigem püüaks ilma selleta hakkama saada, tahan ikka, et oleks mõnus ja õdus ja soe ja hubane...

Tsirkust ja leiba

Sattusin nägema (ja ka kuulma) ülekannet Riigikogust ja siis korraga mulle turgatas pähe mõte, et nüüd on siis meie parlamendist saanud täielik tsirkuse tegemise koht. Eks kõiksugu pärle ole sealtkandist ka varemalt tulnud, aga viimasel ajal on see pärlite kontsentratsioon muutunud iseäranis suureks.

See pani mind mõtlema ütluse peale: "Tsirkust ja leiba!" Neid asju on igal ajal vaja, seda teati vanasti ja teatakse ka tänapäeval. Aga kas seda tsirkuse poolt peaks pakkuma ühe riigi parlament, kas see peaks olema koht meelelahutuse tarvis? See on selline vaieldav küsimus ja eks meelelahutus on iga inimese jaoks ju erineva asi - mõne jaoks on ka poliitilised arutelud-vägikaikavedamised vägagi mõnusad meelelahutuslikud maiuspalad.

Olgu, leidsin, ütleme siis, et meile on seda tsirkust vaja, sellisel moel. Aga siit edasi läks mu mõte selle peale, et selle tsirkuse maksavad ju maksumaksjad kinni. Ja see koht oli see koht, kus ma tundsin, et parlamendiliikmetel võiks ikka olla austust inimeste vastu, Eesti ühiskonna vastu. Sest Eesti inimesed, igapäevased töötegijad, on nende palga maksjad. Ja kas tõesti ei ole siis parlamendiliikmetel rohkem austust oma palgamaksjate vastu? 

Ja teine teema on selles, et kui paljudel nendel riigikoguliikmete palgamaksjatel pole leibagi lauale panna, rääkimata rahast kino- või teatri- või kontserdikülastuse tarvis, kas siis nad tõesti peaksid maksma sellise asja eest, mida poliikud, omas mõnusas mullis, parlamendis harrastavad? Rääkimata sellest, et lisaks soliidsele palgale osatakse endale juurde kirjutada ka korralikud kompensatsioonid paljude "toredate" kulude eest!

Kurvad on sellised mõtted ja arusaamised, kurvad sellised tõdemused...

Loomingulisust iga kandi pealt

Selle loo algus võiks ulatuda tagasi aastasse 1993, mil lõpetasin keskkooli ja kuna mingit ametit mul polnud ning ülikooli sisseastumine tol suvel luhtus (suur tänu, Tartu Ülikool, et oma kriteeriumid ümber tegid ja mina olin üks nendest, kes jäi nende tõttu vahetult joone alla - esialgsete kriteeriumite kohaselt oleks minust saanud Tartu Ülikooli tudeng), siis tuli hakata mõtlema, et mis siis edasi saab. Ja lehes jäi silma kuulutus: "Otsitakse õmblejaid, väljaõpe kohapeal!" 

Kuna töökoht oli jalutuskäigu kaugusel ja midagi ju oli vaja oma eluga pihta hakata, siis läksin ennast tööle pakkuma ja üsna pea leidsingi ennast igapäevaselt õmblusmasina taga toimetamas. Mida rohkem aeg edasi läks, seda enam selgus, et selline töö mulle kohe kuidagi ei istu. Ma polnud piisavalt kiire selles töös, et oma palka välja teenida. Nõnda anti mulle teha keerukamaid (ja paremini äratasuvaid) tegevusi: kraede-mansettide õmblemine, triikimine ja ka praagi harutamine. 

Saabus siis uus kevad ja suvi ja üha selgemalt sain aru, et see töö ei ole ikka minu jaoks, et mul tuleb oma mõistust rakendada ja vaimsed väljakutsed on rohkem minu teema. Eks omajagu andsid selle töö sobimatusest märku ka kaks kuuajalist kopsupõletiku põdemist tol talvel. Ja nõnda siis saigi uuesti ülikooli astumise katsed tehtud ja need siis Tallinna Tehnikaülikooli. Seekord sai tulemus parem ja tagantjärele olen ikka väga rahul sellega, et just sellest koolist oma kõrghariduse sain ja just sellisel ajal - kus polnud enam Nõukogude aja mõjusid ja oli võimalik pikalt ja põhjalikult studeerida erinevaid valdkondi (see kõik on edaspidises elus ikka vägagi palju kasuks tulnud), polnud veel asutud õppekavasid ratsionaliseerima!

Aga tookordne tunne, et on vaja mingit teistsugust suunda, toob mind tagasi lähiminevikku, kui üks minu pereliige hakkas mulle rääkima sellest, et ma peaksin ikka loomingulisem olema. Ma ise muidugi olen, nagu olen, pole arvanud, et mul midagi liiga vähe oleks või kuidagi kusagilt midagi pigistaks.

Kuid eks see tegelikult pani mind muigama, sest loomingulisusest minu elus küll puudust pole. Ja eile oli taaskord see päev, mil sain aru, et ma olen ikka päris loominguline. Põhjuseks siis üks võitoos, mille olen oma kätega teinud - disaini ise välja mõelnud ja siis kõik selle ka teoks teinud. Muidugi, kui olen kõrvalt näinud, missuguseid šedöövreid teised teevad (istudes keraamikatundides), siis pole optimismiks mingit põhjust. Aga vaadates eile oma kaks aastat tagasi tehtud kätetööd, leidsin, et see on ikka omajagu ilus küll ja kuidagi oli nii hea meel, et oli julgust sellist asja teha.

Ja eks praegu on mu töögi loominguline - koodi kirjutamine ja lahenduste leidmine nõuab ju loomingulist lähenemist! Rääkimata sellest, et inimeste ja olukordadega hakkamasaamisel muudab loomingulisus elu lihtsamaks.

Uue fotokaamera otsingul

Kui ma aastaid tagasi endale oma praeguse fotokaamera (Pentax'i) rõõmustasin, siis ei teadnud ma fototehnika detailidest suurt midagi. Juhatati mulle lihtsalt soodne pakkumine kätte ja mina siis otsustasin, et olgu siis niimoodi, pakkumine on hea, kasutan selle siis ära.

Nüüdseks on sellest juba üle kolme aasta möödas ja huvitav on see, et olulised asjad selguvad, nagu alati, hoopis hiljem. Ehk siis, juba eelmisel suvel, kui sai käidud Fääri saartel ja suhteliselt karmides ilmastikutingimustes pilte tehtud, siis olin tõeliselt rahul sellega, et ma ei pidanud muretsema selle pärast, kas sajab vihma või pritsib laine üle laevaparda, kuidagi oli sees see sisemine kindlus, et kaamera ja objektiivid peavad sellele kõigele vastu.

Rõõm oli tõdeda, et see kõik pidas paika. Et vaatamata sellele, et kasvõi sellesama merereisi käigus kustkohast pärineb eelnev ülesvõte, mil vett lendas paremale ja vasakule, sain rahulikult (kui just intensiivselt loksuva laeva pardal pilditegemist saab kuidagi rahulikuks nimetada) pilte teha ja rõõmustada ülesvõtete üle, mis tehtud said. Ainus "mure" oli objektiiviklaasi mõnikord kuivatada.

See kogemus Fääri saartelt pani mind suisa sedasi vaimustuma, et saatsin kaameratootjale tänukirja, et nad on nõnda keskkonnatingimustele vastupidava kaamera ja objektiivid teinud. Sest ma tõesti olin rahul sellega, et mu fototehnika mitte just kõige sõbralikumates tingimustes (kuigi-kuigi, mul vedas Fääri saarte külastamisel ilmaga meeletult) kenasti hakkama said.

Ja kui ma nüüd vaatan tagasi sellele ajale, mil mul see kaamera olnud on, siis tegelikult on ta koos objektiividega ikka igasuguseid tingimusi näinud ja kõigis neis kenasti hakkama saanud - siia hulka kuulub -25 pakane Lapimaal ja niiske septembrikuine virmaliste pildistamine ja miks ka mitte vihmas ja udus toimetamine, mõned kukkumised on kaamera ja mõned objektiividki üle elanud. Kõigil neil puhkudel on need edasi toiminud suurepäraselt!

Muidugi pole ma nii ekstreemseks läinud, nagu mulle üks noormees ükskord mu kaamerat nähes rääkis - et tema olevat selle ära uputanud (st vee all sellega pilte teinud) ja ka pärast seda olevat kaamera kenasti edasi töötanud.

Ja kuidagi tekkis mul nüüd mõte, et ehk võiks endale uue fotokaamera rõõmustada. Ning otse loomulikult, kuna praeguse kaamera juurde on kogunenud päris korralik objektiivide kogum, siis loomulikult vaatasin Pentax'i poole. 

Lugesin siis arvutustusi ja kommentaare ja tegelikult leidsin endale sobiva variandi ka. Aga siis sattusin ühest foorumist lugema pikemat arutelu sellel teemal, et kaamera, mis mulle silma jäi, ei kõlba mitte kuhugi. Ja lehekülgede viisi oli siis poolt ja vastu argumente. Ja antud kaamera üheks suureks miinuseks peeti tema ilmastiku- ja põrutuskindlust - et võiks ikka teha midagi kergemat ja odavamat. 

Kui ma muidu ei pea ennast pilditegemise (või fototehnika) teemal mingiks eksperdiks, siis see oli küll see koht, kus mina tundsin, et oleksin tahtnud Pentax'i ühe olulise omaduse kaitseks välja astuda. Eks jah, inimeste vajadused on erinevad ja lugedes ka teiste kommentaare, sain aru, et minusuguseid on veel - kelle jaoks ongi oluline, et kaamera oleks võimeline ka ekstreemsetes tingimustes hakkama saama!

Külvata heatahtlikkust ja rõõmu

Viimased päevad ja nädalad on palju mõtlemisainet andnud, et mis on minu ülesanne või funktsioon siin elus. Ja kui vaatan omi tegemisi ja toimetusi, siis ei saagi sellest justkui väga selgelt aru. Aga mõnel hetkel mõni asi siiski selgineb.

Ühest küljest tajun väga selgesti, et laps minu sees elab täiel rinnal ja ikka soovib, et maailm oleks ilusam, et maailm oleks seiklusi täis. Ja kui juba selline tahtmine, siis loomulikult järgnevad sellele ka teod, suuremad ja väiksemad, mõned tõsisemad, mõned lustlikumad, ilu loovad ja uusi avastusi toovad.

Teisalt jälle tajun seda, et mulle meeldib huumor ja enamasti saab kõik teemad positiivseks keerata sellega, kui asju läbi huumoriprisma vaadata. Eks see tekitab omajagu probleeme neis kohtades, kus inimesed minu naljasoonest aru ei saa, pole sellega varemalt kokku puutunud, aga kuidagi õnnestub ka sellised asjad lustlikuks keerata.

Kuid kolmas, praegusel ajal kõikse olulisem, ülesanne, mis välja on joonistunud, on külvata heatahtlikkust ja rõõmu, jagada helgeid hetki ja mõtteid, toetada ja julgustada. Ja rõõm on see, kui mõni minu tehtud ülesvõte ja mõni kirjutatud rida läheb teistele inimestele korda, tõstab (kasvõi hetkeks) meeleolu, toob naeratuse näole ja muudab päeva päikeselisemaks.

Siinkohal meenub mulle, et mõni päev tagasi lappasin vanu kaarte, mis olen aastate jooksul kingiks saanud, ja ühelt kaardilt lugesin ridu: "Ole ikka sama päikeseline!" Need sõnad puudutasid mind ja meenus, et see on üks omadus, mida nii palju on minu puhul ikka esile toonud, et minu rõõmus olek või hääl on olnud see, mis aitab teistel edasi minna. Või kasvõi see teadmine, et ma olemas olen, on kellegi teise elu kergemaks muutnud. Olgu siis pealegi sedasi...

Eesti keele harjutused

Sel nädalal tuli mul taaskord võtta tagataskust välja oma eesti keele alased teadmised. Sest, sain "hoiatuse" sellel teemal, et ei tohi mingit naguamist olla. Lause, millele see reaktsioon järgnes, oli: "On, nagu on."

Küsisin siis selle peale, et ohoo, mis see nüüd siis oli. Selle peale teatati mulle, et "hoiatuse" andja isa olevat talle öelnud, et tema ei taha mingit nagutamist kuulda. Nõnda siis tuligi mul asuda seletama seda, et minu öeldud lauses oli nagu täiesti õige koha peal ja õigustatud, aga selle nagutamise all peetakse ilmselt silmas parasiitsõna nagu, mis vist liig sageli kasutamist leiab. Ja et asi selgem oleks, siis tegin "loomkatseid" - ehk siis, ütlesin eespool toodud lause ilma sõnata nagu, ehk siis "On, on." Selle peale sai tüdruk aru küll, et ju siis sellel sõnal oli selles lauses oma koht olemas ja see polnud seesugune nagutamine, mida tema isa silmas peab.

Sellega seoses tuli mulle meelde üks mõne aja tagune arutelu sellel teemal, kuidas ma kell ütlen. Üks poiss küsis mu käest: "Mis kell on?" Mina siis vastasin: "Kümne pärast kuus!" Selle peale arvas tema, et niimoodi ei saa öelda, et ma vist mõtlesin, et kell on kümme minutit kuus läbi (ehk siis: "Kümme pärast kuut!"). Ma siis selgitasin talle, et kõik on õige, sest kell oli viis viiskümmend, minu lause pikem vorm oleks olnud: "Kell saab kümne minuti pärast kuus!" Siis sai ta aru küll, mida ma silmas pidasin. Repliigi korras tuleb vist ära märkida ka see, et üsna tihti tuleb mul lastele ka kella tundmises järeleaitamistunde anda - kui numbritest saavad nad aru, siis seieritega on keeruline ja veerandid ja poole ja kolmveerandid on kõik segamini.

Kuid tagasi esialgse teema juurde - tegelikult on see vahva, et selline "keelevalve" kogu aeg peal on, eks ma ise pean selgest väljendamisest vägagi lugu ja tore on, et laste kõrv ole neil teemadel veelgi tundlikum. Ja sellised arutelud avardavad mõlema osapoole maailmapilti (ehk siis, üks elu suuri tõdesid - asjad pole nii lihtsad ja ühtemoodi mõistetavad, kui nad pealt paistavad).

Ikka tekib küsimusi

Juhtusin neljapäeval vaatama valitsuse pressikonverentsi ja päris huvitav oli see asi ikka. Ma sugugi ei räägi sellest, et jutt oli ümmargune ja segadust tekitav (eks see, missugune pudru ja kapsad sealt välja tuli, on nüüd kogu järgneva aja jooksul väga selgelt välja tulnud). Ja kui võiks arvata, et see mind kuidagi üllatas, siis tegelikult mitte. Kuigi jah, minu loogika ütleb väga selgelt, et sellistes olukordades, nagu meil praegu on, peab jutt olema konkreetne ja täpne, ei tohi jätta ruumi tõlgendamistele, valestimõistmistele ja eksiarvamustele. 

Aga mind pani imestama sootuks muu - nimelt ei olnud valitsuse liikmetel rääkimise ajal maski ees! Kui kogu aeg räägitakse sellest, et mask peaks takistama inimese poolt väljahingatavas õhus sisalduvate osakeste levimist, siis antud juhul jäi see asi küll täiesti arusaamatuks. Vaikimise ajal oli mask ees, rääkimise ajal aga võeti eest ära. 

Ja mulle tulid silme ette kõik need hetked sellest nädalast, mil minulgi on tulnud rääkida, mask ees. Ja kui mitmeid kordi ma mõtlesin, et see kõik on nii mõttetu, sest rääkida on ju vaja, aga maski tõttu on see raskendatud ja tihti tuli mul asju üle korrata, selgemalt artikuleerida, mõnel juhul ka kõvema häälega rääkida, sest tegu oli avara ruumiga ja muidu mind lihtsalt ei kuuldud. 

Teine, veidi naljakas mõte selle asja juures oli see, et maski kandmine tekitas minus tahtmise vaikida, st sain aru, et kuna rääkimine on raskendatud, siis pigem oleksin tahtnud üldse rääkimata jätta.

Kuid, tagasi minus küsimusi tekitavate teemade juurde - asi, mida mina täna vaatasin, oli see, et mul on matemaatikaga lood korrast ära. Tuli ju suur uudis, et peaministri teise koroonatesti tulemus on samuti negatiivne ja siis hakkasin mina mõtlema, et oot-oot, mis päeval talle see esimene test tehti. Ja arvutasin, kuidas mina arvutasin, ei saanud mina mitte kuidagi kokku kümmet päeva, mis on vajalik selleks, et karantiininõudest pääseda. Aga eks asi ole vast minu vigases matemaatikas. 

Sellised küsimused siis tekivad, kui natukenegi loogikat kasutada ja asjadele tõsisemalt otsa vaadata.

John Irving "Siidrimaja reeglid"

See raamat sattus mu kätte sellel põhjusel, et olin just saanud päris vahva lugemiselamuse sama autori üht teist raamatut lugedes. Ja kuigi need kaks raamatut erinevad teineteisest (vähemalt minu jaoks) vägagi olulisel määral, siis "Siidrimaja reeglid" on raamat elust enesest. Ja nagu ikka, räägib universaalsetest teemadest, mis on meilgi, praegusel ajal, taaskord aktuaalsed.

Ehk siis, üheks raamatut läbivaks teemaks on abort ja selle lubatavus. Ja kuna meilgi on see teema praegu aktuaalne, siis võiks sellel teemal otsustajad lugeda seda raamatut, sest selles kirjutatakse nii põhjustest kui tagajärgedest üsnagi realistlikult.

 

Ja kui ma mõnikord olen ikka mõelnud, et raamatud tulevad minu ellu ikka õigel ajal, siis seegi raamat oli taaskord selline, mis sobitus hästi praegusesse hetke minu elus, haakus läbikäivate teemadega ja kõnetas üsna kaasahaaravalt. Eks asi on seotud osaliselt ka ühiskondlike normide ja reeglitega, millest mul on aeg-ajalt vägagi keeruline aru saada ja mille puhul tunnen, et ma puhta lehena astun mingisugustesse olukordadesse, milles olles ma saan aru, et olen taaskord endalegi ootamatult kuhugi ämbrisse kolistanud.

Igaüks läheb hulluks isemoodi

Eks see ole ammu teada, et ega ma normaalsusega hiilga, pole kunagi hiilanud. Nõnda siis pole imestada, et mul tekkis siin ühe kesknädalase ootamatult tekkinud vaba päeva sisustamiseks täiesti omamoodi mõte...

Õhtul enne magamaminekut veel mõtlesin, et ei tea, kas üldse viitsin hommikul ärgata nõnda vara, nagu kavatsesin. Sest mõte oli minna päikesetõusueelsel ajal rappa. Eks sellega on ju asi oluliselt lihtsam praegu, mil päike tõuseb 9.15 paiku. Võrreldes suvise ajaga, mil polegi mõtet magama minna, sest hommik jõuab üsna varsti kätte. 

Aga, asja juurde siis ka. Ehk siis, sai uuritud ilmaennustusi ja pilvekaarte ja leitud, et peaks tulema ilus päikesetõus. Väike arvutus näitas, et mõistlik oleks ärgata kell kuus, teele asuda kuskil pool seitse ja nõnda see kell siis kella kuueks helisema saigi pandud. 

Kui kell hommikul helises, tundsin ennast nõnda mõnusasti, et saigi ennast kiiresti riidesse pandud ja peagi teele asutud. Esimene üllatus tabas mind Tallinna linna läbides - oleksin kuidagi oodanud, et sellisel varasel kellaajal nagu mina teele asusin, magavad veel kõik inimesed. Aga kus sa sellega - linnas käis nii tihe liiklus, et tundus, justkui oleksin mingile tipptunnile sattunud. Ainus asi, millest aru võis saada, et tegu on varase kellaajaga, olid vilkuvad foorituled, mis siin-seal silma hakkasid. Muus osas aga poleks ma kuidagi uskunud seda, et kell võiks olla nõnda vähe, nagu ta parajasti oli. See muidugi oli ootuspärane, et mööda Narva maanteed kulgedes oli vastutulevate autode voog peaaegu katkematu - see oli juba paras aeg linna tööle minekuks. 

Silmapiiril hoidsin ka silma peal - sest esialgu arvasin, et olen oma väljasõidu liig varaseks kavandanud, et mul tuleb pimedas toimetada. Aga suur oli rõõm, kui nägin, et valgust hakkab juba tekkima, et juba on näha esimesi märke uue päeva algusest.

Viru raba parklas, suurte puude varjus aga valitses siiski veel täielik pimedus ja kuigi oled seda teed nii mitmeidki korda valgel ajal käinud, tekkis aeg-ajalt ikka see mõte, et ega ma eksinud pole, ega ma kusagil valet rada pole valinud. Aga kõi kulges kenasti ja üsna varsti leidsin ennast laudtee juurest - loomulikult oli seal juba oluliselt valgem, sest raba peal ju puid vähem ja eks oli päevgi lähemale nihkunud.

 

Astusin laudteele ja nõnda see raba mind enda rüppe võttiski, nii pooleteiseks tunniks. Nautisin vaateid paremal ja vasakul, tegin ülesvõtteid nii- ja naasuguseid, mõnulesin ja mõtisklesin. 

 

Ja hakkasin juba tagasiteele seadma, kui korraga kuulsin inimeste hääli. Vaatasin siis sinnapoole, kust hääled kostusid ja nägin, et üks suurem seltskond, koos koertega, on mööda laudteed lähenemas. Läks siis see seltskond minust mööda ja juba hakkas silma järgmine. Ja neile järgnes veel kolmaski. Selle peale leidsin ma, et minu plaan asjad pakkida ja edasi liikuda, oli ikka väga hea, kuigi omajagu imestama pani see, et tipptund rabas saabus juba 8.45 hommikul.

Mul muidugi oli meeletult hea meel, et olin nõnda vara tundnud, et sain endale privaatse rabakogemuse. Ja kuigi pilved oli kusagil metsatuka taga (nagu hiljem selgus), siis oli hommik ikkagi ilus ja laugastel olev jää tegi igasuguseid trikke.

Kõige selle peale mõtlesin ma, et igaüks läheb hulluks ikka isemoodi. Aga mulle sedasi meeldib ja olen igati rahul sellega, et oma seesuguse plaani teoks tegin!

Charles Bukowski "Vana peeru veerud"

Mulle ikka meeldib, kui mul veab. Üks seesuguseid vedamise vorme on see, kui satun raamatukogust läbi astuma päeval, mil sinna on tulnud uued raamatud. Nõnda juhtus mul ka sel nädalal (kuidagi harjumatu on mõista, et see nädal veel läbi pole, et täna on pühapäev - ajataju olen täielikult kaotanud ja pidin vaid mõni hetk tagasi endale meelde tuletama, mis nädalapäev täna on).

Ja kui siis sedamoodi veab, siis saab ju veel suuremaks vedamiseks pidada seda, et on saada mõne kirjaniku, kelle teoseid heal meelel loen, uus teos. Sel korral oli selleks siis Charles Bukowski "Vana peeru veerud", mis nüüd värskelt eesti keelde ümber pandud on.

Eks need, kes Bukowskiga tuttavad on, teavad hästi, mis on tema raamatute põhiline sisu. Ja kuigi mina olen läbi lugenud vist kõik tema eesti keeles saada olevad raamatud ja mõni neist on ka pettumust valmistav olnud, siis antud raamatut võin küll soojalt soovitada. Ja kuidagi iseäranis hästi klapib see praegusel ajal meie maailmas toimuvaga. Vaatamata sellele, et raamat on originaalis avaldatud 1969. aastal, sisaldab see arvukalt märkimisväärseid tähelepanekuid, mis kirjeldavad ka meie igapäevaelus toimuvat vägagi täpselt ja mõtteselgelt.

Meeste seltskonnas oleks...

Olin parajasti suhtlemas - teemaks siis öine sporditegemine ja sai arutletud selle üle, et mida küll öösiti teha. Sõnad läksid lendu, üks nali andis teisele hoogu ja siis korraga leidsin ennast mõttelt: "Meeste seltskonnas oleks sellest konkreetsest naljast olnud suund ainult ühes suunas edasi!"

Mõtlesin selle mõtte ära (loomulikult jäi see välja ütlemata, sest inimene peab ju ometi oma publikut tundma), aga hiljem jäin selle üle mõtlisklema. Eks jah, olen omajagu olnud meeste seltskonnas, igasugustes olukordades ja palju ka selliselt, et olen olnud ainus naisterahvas. Ja vähemalt ühe korra olen konkreetselt küsinud ka: "Kuidas on niimoodi, et ükskõik, mis teemal ka juttu ei alustataks, ikka jõutakse ühte kohta välja?" Ega ma mingit asjalikku vastust sellele küsimusele ei saanud, aga võtsin selle tähelepaneku pigem teadmiseks, et niimoodi asjad lihtsalt on.

Ja kui romantilised inimesed arvavad (mina oma iseäranis romantilise loomuga veel eriti), et mehed võivad olla nii- ja naasugused, siis minul tegelikult puuduvad illusioonid meeste suhtes, sest ma ju tean seda, mis kardina taga toimub. Eks mullegi meeldivad viksid ja viisakad härrasmehed, aga samas olen palju näinud ja kogenud seda, et fasaadi taga võivad asjad olla sootuks teisiti. Ja ega asi polegi niiväga meestes kui seesugustes, ma arvan, et asi on pigem intelligentsuses ja selles, mida väärtustatakse, mida oluliseks peetakse.

PS Kirjatükk valmis, satub silm märkama, et postkasti tuli uus kiri - võtan selle lahti ja selle sisu tahaks justkui omakorda sellele kirjatükile veelkord alla kirjutada...

Mina oma suures naiivsuses

Nõndakaua, kuni inimene elab, peaks ta ka õppima. Minagi võiks ju ennast õppimisvõimeliseks inimeseks pidada. Aga kus sa sellega! Elu näitab jätkuvalt, et ma oskan ikka samadesse, enamasti enda jaoks ebamugavatesse olukordadesse sattuda ja seda peamiselt seetõttu, et ma kohe kuidagi ei taha õppust võtta.

Niisiis, olen taaskord ühes rattas sees, osaliselt vaid seetõttu, et ütlesin jah-sõna sel hetkel, kui otsiti vabatahtlikke. Ja kuna olin varemaltki hästi hakkama saanud, siis leiti, et mina võikski olla asjataja. Olgu siis pealegi, kui nii, siis nii. Asjatamisega mul probleeme pole, eks ikka jaksa ja suudan. 

Kuid üsna pea selgus, et taaskord olen ma olnud vägagi naiivne. Kui mina siis oma suures siiruses hakkasin aga usinasti toimetama, selgus üsna pea, et ikka on neid, kellel on vaja mingeid intriige punuda, mingeid omamoodi asju sehkendama. Asja iroonia on aga antud juhul selles, et seesama inimene oleks saanud selle asjatamise enda peale võtta, temagi oli selles ringis, kellele seda "kohta" pakuti. Ja kui muidu oli tal seletamiseks asja küll ja veel, et ikka niimoodi peaks ja teistmoodi oleks hea, siis sel hetkel, kui pakkusin talle, et kuna mina saan aru, et mind selle koha peale ei taheta, siis ta võiks ehk ise toimetada,  saabus otseloomulikult vaikus. Lisaks suutis see "tore" inimene iseenda üleskeerutatud tolmus veel väikest susimistki korda saata - ehk siis püüdes ise mingid inimesed oma suurte lausetega seltskonnast välja puksida, asus ta ise usinasti hoolitsema selle eest, et needsamad inimesed ikka seltskonnas sees oleksid. Mina vaatasin kogu olukorda kõrvalt ja imestasin üksjagu. Eks inimesel peab ju olema mingi selge siht ja eesmärk, aga antud juhul jäi see minu jaoks küll segaseks. Iseäranis, kui inimene iseenda sõnadele vastupidiselt tegutsema asus.

Nõnda ma siis seisingi kogu olukorra kõrval ja vangutasin vaid pead. Eks elus peab ikka huvitavusi olema, muidu oleks ju igav. Ja mine tea, võib-olla olekski liiga lihtne see, kui kõik asjad sujuvad ja laabuvad ja lähevad lepase reega... Mina aga oma suures naiivsuses usun ikka inimestest parimat, kuni tekitav seesugused olukorrad.

Kõik oli kena, kuni...

Ma püüan ikka olla eelarvamustevaba ja võtta inimesi nõnda, nagu nemad on. Ja siis saabuvad hetked, mil ma taipan, et mul on väga selged arusaamad maailmast ja selles toimuvast ning selle tulemusena tajun üsnagi selgelt, et mingit asjad jäävad mulle kaugeks ja eks see ole seotud ka sellega, kes ma olen ja mida oluliseks pean.

Üks seesugune tõehetk jõudis minuni, kui vaatasin kaht kõkutavat teismelist neiut, kes rääkisid "Vanamehe" filmist ja selle erinevatest stseenidest. Mina, muidugi absoluutselt harimata sellel teemal, kuulasin kõrvalt ega osanud suurt midagi arvata. Aga seda ma teadsin küll, et "Vanamehe" film pole minu jaoks, et seal kõlavad naljad pole minu teema.

Ja nii ma siis vaatasin neid noori lapsi ja mõtlesin, mis küll paneb neid sellist filmi nautima ja hiljem tsiteerimagi? Või taas läbi käima sealseid sündmusi? Või naerukrampidesse vajuma, kui mõni seik sellest filmist taaskord meelde tuleb?

Eks ma tean seda, et olen vana inimene, jah, vist tõesti. Aga mul on ka omad kiiksud ja eks mingis mõttes läheb see teema kokku sellega, et mind paneb ikka pead vangutama see, kui ma kuulen noori kenasid tütarlapsi valimatult roppusi suust välja ajamas. Kuidas ja mismoodi on sellised sõnad leidnud olulise koha nende sõnavaras? Millest tuleneb see vajadus? Kuidas neist sõnadest on saanud sidesõnad igapäevases kõnes? Aga otse loomulikult on ju teada see, et eks seesugused sõnad tulevad kasutusele seetõttu, et teisi lihtsalt pole võtta, tuleb kasutada neid, mis olemas on. Ja siin tekib veel üks küsimus: kas on siis parem kui nende eestikeelsete roppuste asemel oleks brõukn ingiš, see tänapäeva laste nii tavapäraselt räägitav keel?

Niimoodi need illusioonid purunevadki ja teatud mõttes tahaks ennast ümbritseva keskkonna puhta hoida ka selles valdkonnas. Siia vastukaaluks tuleb mulle meelde üks septembrikuine pärastlõunal, mil sai kuulamas käidud inimesi, kes eesti keelt kogu selle ilus ja rikkuses ära kasutasid. Ja tuleb tõde tunnistada, et sellist asja ma nautisin, see oli suurepärane elamus, millest veel tükiks ajakski jagus.

Vaimse tervise poolt!

Täna siis otsustatakse see (või pigem tehakse see otsus teatavaks), kas laste- ja harrastussport pannakse pausile või mitte. Ja kuigi ma ise tunnen, et mul suurt vahet pole, tuleb siis missugune otsus tahes, olen hulgaliselt mõelnud selle peale, missugused võivad olla sellise otsuse tagajärjed.

See kõik sai alguse juba kevadel, eriolukorra ajal, kui soovivati toas olla, mitte välja minna. Selle tulemuseks oli see, et minu väga hea füüsiline vorm kukkus kahe nädalaga täielikku tühjusesse. Siis aga ei pidanud mul enam närv vastu ja hakkasin hulgaliselt aega õues veetma (eks igal halval asjal ole ka omad head küljed - nõnda ka minu aina kasvav vajadus õue minna, praegune maskikandmise kohustus on nt viinud selleni, et kui saab õue ja maski eest ära, siis hingan täiel rinnal ja täielikult kohal olles).

Ja siis ma mõtlesin, et see soovitus toas olla, oli ikka üks paras põnts inimeste immuunsussüsteemile küll (eks kogu selle asja käigus siin on nii palju selliseid kohti olnud, mil antakse suisa vastupidiseid soovitusi sellele, mis immuunsussüsteemile, mida antud olukorras iseäranis toetama peaks, kasulikud oleksid). Lisaks oli see omaette kogemus ka vaimse poole pealt.

Nüüd, kui oleme jõudnud detsembrisse välja, on eriti selgelt välja joonistunud see, mille jaoks on inimestele vaja sporditegemist. Hea näide sellest on üks jutuajamine ühe inimesega, kes minu juures trennis käib.

Rääkis tema siis mulle seda, et varemalt olnud ikka niimoodi, et mida lähemale hakkas esmaspäev jõudma, seda suurem masendus kippus peale tulema. Aga nüüd, kui esmaspäeval on pärast tööpäeva lõppu võimalus trenni tulla, siis on meel hoopis rõõmsam ja kõik see muu elu oma vimkade ja viguritega hoopis kergemini talutav.

Ja olles sellel teemal arutlenud ka teiste füüsiliselt aktiivsete inimestega, on ikka ja aina tulnud üles just see positiivne emotsioon, mis sporditegemisega kaasas käib. Niiet, jutt pole siinkohal vaid füüsilisest liikumisest, vaid ikka ka sellest, et sport tähendab väga paljude inimeste jaoks vaimse tervise eest hoolitsemist samamoodi.

Aga miks minul suurt vahet pole? Olen juba vaimu valmis pannud, et võib-olla tuleb trenni teha õues või siis asuda taaskord virtuaalseid vahendeid kasutama. Ja minu jaoks on ju oluline looduses viibimine ja sealt tuleb suur osa minu positiivsetest emotsioonidest! 

Niiet, männimetsa, mereranda, mõnulema!

Ajaaugud

Kummaline on see, et mõnikord tekivad aega justkui augud sisse. Ehk siis, mingi osa ajast, st minevikust, on justkui peoga pühitud, ei mäleta selle kohta midagi - mis siis tehtud sai, mis toimus, mis aset leidis.

Nõnda minulgi eile. Tuli juttu möödunud nädalavahetusest ja sellest, et laupäeval sadas vihma ja sai selle "suure" vihmaga metsas mütatud. Ja kui olin selle kõik siis välja öelnud, tabas mind korraga kõhklus - kas ikka oli tegu laupäevaga, võib-olla tõesti oli siis juba pühapäev. Ja tol hetkel ei suutnudki ma meenutada, missugused olid pühapäevased toimetused.

Kuidagi jäi see tunne sisse närima - et midagi ju oli, miskit ju tehtud sai, ometigi polnud ju tühi päev. Ja alles tunde hiljem meenus mulle, et ja-jah, pühapäev oli täiesti kena päev, veidi karge ilmaga, mil suurem osa valgest ajast sai veedetud värskes õhus. Ja et tegelikult oli eredaid hetki küll ja iseäranis veel selles pühapäevases õuesolekus, eks need oleks mulle vägagi selgelt meenunud, kui oleksin fotokaamera ette võtnud, sest üksjagu sai ülesvõtteid tehtud ja oli sellised kaadreid, mida muidu naljalt kusagilt saada pole - aga, nagu elus ikka, sisetunne juhatas mu õigesse kohta ja taaskord langesid mulle osaks vahvad elamused. 

Kui aga ajaaukude peale pikemalt mõtlen, siis taaskord võisin tõdeda seda, et ka aega pühapäevast teisipäeva õhtupoolikuni olin sisukalt veetnud ja oli igasuguseid kogemusi olnud, mistõttu võibki täiesti mõistetav olla see, et pühapäevast ei mäletanud ma midagi.