Viimased päevad ja nädalad on palju mõtlemisainet andnud, et mis on minu ülesanne või funktsioon siin elus. Ja kui vaatan omi tegemisi ja toimetusi, siis ei saagi sellest justkui väga selgelt aru. Aga mõnel hetkel mõni asi siiski selgineb.
Ühest küljest tajun väga selgesti, et laps minu sees elab täiel rinnal ja ikka soovib, et maailm oleks ilusam, et maailm oleks seiklusi täis. Ja kui juba selline tahtmine, siis loomulikult järgnevad sellele ka teod, suuremad ja väiksemad, mõned tõsisemad, mõned lustlikumad, ilu loovad ja uusi avastusi toovad.
Teisalt jälle tajun seda, et mulle meeldib huumor ja enamasti saab kõik teemad positiivseks keerata sellega, kui asju läbi huumoriprisma vaadata. Eks see tekitab omajagu probleeme neis kohtades, kus inimesed minu naljasoonest aru ei saa, pole sellega varemalt kokku puutunud, aga kuidagi õnnestub ka sellised asjad lustlikuks keerata.
Kuid kolmas, praegusel ajal kõikse olulisem, ülesanne, mis välja on joonistunud, on külvata heatahtlikkust ja rõõmu, jagada helgeid hetki ja mõtteid, toetada ja julgustada. Ja rõõm on see, kui mõni minu tehtud ülesvõte ja mõni kirjutatud rida läheb teistele inimestele korda, tõstab (kasvõi hetkeks) meeleolu, toob naeratuse näole ja muudab päeva päikeselisemaks.
Siinkohal meenub mulle, et mõni päev tagasi lappasin vanu kaarte, mis olen aastate jooksul kingiks saanud, ja ühelt kaardilt lugesin ridu: "Ole ikka sama päikeseline!" Need sõnad puudutasid mind ja meenus, et see on üks omadus, mida nii palju on minu puhul ikka esile toonud, et minu rõõmus olek või hääl on olnud see, mis aitab teistel edasi minna. Või kasvõi see teadmine, et ma olemas olen, on kellegi teise elu kergemaks muutnud. Olgu siis pealegi sedasi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar