Sattusin nägema (ja ka kuulma) ülekannet Riigikogust ja siis korraga mulle turgatas pähe mõte, et nüüd on siis meie parlamendist saanud täielik tsirkuse tegemise koht. Eks kõiksugu pärle ole sealtkandist ka varemalt tulnud, aga viimasel ajal on see pärlite kontsentratsioon muutunud iseäranis suureks.
See pani mind mõtlema ütluse peale: "Tsirkust ja leiba!" Neid asju on igal ajal vaja, seda teati vanasti ja teatakse ka tänapäeval. Aga kas seda tsirkuse poolt peaks pakkuma ühe riigi parlament, kas see peaks olema koht meelelahutuse tarvis? See on selline vaieldav küsimus ja eks meelelahutus on iga inimese jaoks ju erineva asi - mõne jaoks on ka poliitilised arutelud-vägikaikavedamised vägagi mõnusad meelelahutuslikud maiuspalad.
Olgu, leidsin, ütleme siis, et meile on seda tsirkust vaja, sellisel moel. Aga siit edasi läks mu mõte selle peale, et selle tsirkuse maksavad ju maksumaksjad kinni. Ja see koht oli see koht, kus ma tundsin, et parlamendiliikmetel võiks ikka olla austust inimeste vastu, Eesti ühiskonna vastu. Sest Eesti inimesed, igapäevased töötegijad, on nende palga maksjad. Ja kas tõesti ei ole siis parlamendiliikmetel rohkem austust oma palgamaksjate vastu?
Ja teine teema on selles, et kui paljudel nendel riigikoguliikmete palgamaksjatel pole leibagi lauale panna, rääkimata rahast kino- või teatri- või kontserdikülastuse tarvis, kas siis nad tõesti peaksid maksma sellise asja eest, mida poliikud, omas mõnusas mullis, parlamendis harrastavad? Rääkimata sellest, et lisaks soliidsele palgale osatakse endale juurde kirjutada ka korralikud kompensatsioonid paljude "toredate" kulude eest!
Kurvad on sellised mõtted ja arusaamised, kurvad sellised tõdemused...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar