Selle loo algus võiks ulatuda tagasi aastasse 1993, mil lõpetasin keskkooli ja kuna mingit ametit mul polnud ning ülikooli sisseastumine tol suvel luhtus (suur tänu, Tartu Ülikool, et oma kriteeriumid ümber tegid ja mina olin üks nendest, kes jäi nende tõttu vahetult joone alla - esialgsete kriteeriumite kohaselt oleks minust saanud Tartu Ülikooli tudeng), siis tuli hakata mõtlema, et mis siis edasi saab. Ja lehes jäi silma kuulutus: "Otsitakse õmblejaid, väljaõpe kohapeal!"
Kuna töökoht oli jalutuskäigu kaugusel ja midagi ju oli vaja oma eluga pihta hakata, siis läksin ennast tööle pakkuma ja üsna pea leidsingi ennast igapäevaselt õmblusmasina taga toimetamas. Mida rohkem aeg edasi läks, seda enam selgus, et selline töö mulle kohe kuidagi ei istu. Ma polnud piisavalt kiire selles töös, et oma palka välja teenida. Nõnda anti mulle teha keerukamaid (ja paremini äratasuvaid) tegevusi: kraede-mansettide õmblemine, triikimine ja ka praagi harutamine.
Saabus siis uus kevad ja suvi ja üha selgemalt sain aru, et see töö ei ole ikka minu jaoks, et mul tuleb oma mõistust rakendada ja vaimsed väljakutsed on rohkem minu teema. Eks omajagu andsid selle töö sobimatusest märku ka kaks kuuajalist kopsupõletiku põdemist tol talvel. Ja nõnda siis saigi uuesti ülikooli astumise katsed tehtud ja need siis Tallinna Tehnikaülikooli. Seekord sai tulemus parem ja tagantjärele olen ikka väga rahul sellega, et just sellest koolist oma kõrghariduse sain ja just sellisel ajal - kus polnud enam Nõukogude aja mõjusid ja oli võimalik pikalt ja põhjalikult studeerida erinevaid valdkondi (see kõik on edaspidises elus ikka vägagi palju kasuks tulnud), polnud veel asutud õppekavasid ratsionaliseerima!
Aga tookordne tunne, et on vaja mingit teistsugust suunda, toob mind tagasi lähiminevikku, kui üks minu pereliige hakkas mulle rääkima sellest, et ma peaksin ikka loomingulisem olema. Ma ise muidugi olen, nagu olen, pole arvanud, et mul midagi liiga vähe oleks või kuidagi kusagilt midagi pigistaks.
Kuid eks see tegelikult pani mind muigama, sest loomingulisusest minu elus küll puudust pole. Ja eile oli taaskord see päev, mil sain aru, et ma olen ikka päris loominguline. Põhjuseks siis üks võitoos, mille olen oma kätega teinud - disaini ise välja mõelnud ja siis kõik selle ka teoks teinud. Muidugi, kui olen kõrvalt näinud, missuguseid šedöövreid teised teevad (istudes keraamikatundides), siis pole optimismiks mingit põhjust. Aga vaadates eile oma kaks aastat tagasi tehtud kätetööd, leidsin, et see on ikka omajagu ilus küll ja kuidagi oli nii hea meel, et oli julgust sellist asja teha.
Ja eks praegu on mu töögi loominguline - koodi kirjutamine ja lahenduste leidmine nõuab ju loomingulist lähenemist! Rääkimata sellest, et inimeste ja olukordadega hakkamasaamisel muudab loomingulisus elu lihtsamaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar