Olin parajasti suhtlemas - teemaks siis öine sporditegemine ja sai arutletud selle üle, et mida küll öösiti teha. Sõnad läksid lendu, üks nali andis teisele hoogu ja siis korraga leidsin ennast mõttelt: "Meeste seltskonnas oleks sellest konkreetsest naljast olnud suund ainult ühes suunas edasi!"
Mõtlesin selle mõtte ära (loomulikult jäi see välja ütlemata, sest inimene peab ju ometi oma publikut tundma), aga hiljem jäin selle üle mõtlisklema. Eks jah, olen omajagu olnud meeste seltskonnas, igasugustes olukordades ja palju ka selliselt, et olen olnud ainus naisterahvas. Ja vähemalt ühe korra olen konkreetselt küsinud ka: "Kuidas on niimoodi, et ükskõik, mis teemal ka juttu ei alustataks, ikka jõutakse ühte kohta välja?" Ega ma mingit asjalikku vastust sellele küsimusele ei saanud, aga võtsin selle tähelepaneku pigem teadmiseks, et niimoodi asjad lihtsalt on.
Ja kui romantilised inimesed arvavad (mina oma iseäranis romantilise loomuga veel eriti), et mehed võivad olla nii- ja naasugused, siis minul tegelikult puuduvad illusioonid meeste suhtes, sest ma ju tean seda, mis kardina taga toimub. Eks mullegi meeldivad viksid ja viisakad härrasmehed, aga samas olen palju näinud ja kogenud seda, et fasaadi taga võivad asjad olla sootuks teisiti. Ja ega asi polegi niiväga meestes kui seesugustes, ma arvan, et asi on pigem intelligentsuses ja selles, mida väärtustatakse, mida oluliseks peetakse.
PS Kirjatükk valmis, satub silm märkama, et postkasti tuli uus kiri - võtan selle lahti ja selle sisu tahaks justkui omakorda sellele kirjatükile veelkord alla kirjutada...
2 kommentaari:
Loen seda ja eelnenud päeva postitust ning üritan siin omaette välja mõelda, kas ma olen mees (vaatasin püksi, nagu ei tundu olevat) või üks neist äärmiselt kehva sõnavaraga noortest, kes on viimases hädas sunnitud vanduma, sest no sõnavara on na napp. Vaatan passi, noor nagu enam ei ole, aga eks see väike lugemus võib olla küll, ennegi nähtud seda, kuidas mõnel haridus lihtsalt külgi mööda maha jookseb. Aga pean tunnistama, et minulgi lähedaste sõbrannadega läheb pea iga nali rõvedaks ja roppusi ma ainult selle pärast küll kasutamata ei jäta, et vuih, roppus. Ehk lihtsalt väike põlvkondade erinevus ja tänapäeva 30aastased ei haara enam ehmatusega iga vähegi krõbedama sõna peale pärlitest kinni, vaid võtavad asja natuke vabamalt.
Suur tänu nende mõtete eest! Sain neid lugedes mõnusasti naeru mugistada.
Eks igaühele oma, saan ma aru... Kuigi jah, eks iga asja jaoks on ka oma aeg ja koht.
Postita kommentaar