Täna hommikul läks mul varakult uni ära. Ei teagi, milles asi oli, aga juba poole seitsmest alates ei leinud kuidagi unemaale tagasi teed. Ja nagu ma ikka olen - jõuga midagi teha ei taha -, otsustasin, et olgu siis pealegi, ärkan üles.
Kerisin aga kardinad eest ja vaatasin välja - öösel oli mingit valget asja sadanud ja puud kõik sädelesid. Toimetasin siis oma hommikutoimetused ära ja kuna muud targemat ka peale hakata polnud, siis võtsin kaamera ja kobisin õue.
Lummav oli see vaatepilt, mida loodus pakkus ja sain päris vahvaid kaadreid üles pildistatud. Lummuse loojateks olid vihmapiisad (aknast vaadates aimasin millegipärast, et tegu võiks olla jääga, aga selgus, et oli nii sula, et vihm oli sellised mustrid tekitanud).
Tegin kodu ümbruses mõnusa hommikuse tiiru ja kusagil selle keskel leidsin, et ma olen ikka niivõrd tänulik selle eest, mis mul siin ümberringi on, selle looduse eest, mis selliseid ägedaid elamusi pakub, ka varasel hommikutunnil, mil tegelikult pole justkui mingit ilu kusagilt võtta. Ja tänulik selle eest, et mul siin kõrged kased on ja mõni mänd. Ja isegi selle eest olin tänulik, et tänavavalgustus, mis muidu võiks minu poolest olemata olla, siiski meie tänavatel särab. Sest tänu neile vaid sain jälile sellele ilule ja imele, mida tänane hommik pakkus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar