Täna siis otsustatakse see (või pigem tehakse see otsus teatavaks), kas laste- ja harrastussport pannakse pausile või mitte. Ja kuigi ma ise tunnen, et mul suurt vahet pole, tuleb siis missugune otsus tahes, olen hulgaliselt mõelnud selle peale, missugused võivad olla sellise otsuse tagajärjed.
See kõik sai alguse juba kevadel, eriolukorra ajal, kui soovivati toas olla, mitte välja minna. Selle tulemuseks oli see, et minu väga hea füüsiline vorm kukkus kahe nädalaga täielikku tühjusesse. Siis aga ei pidanud mul enam närv vastu ja hakkasin hulgaliselt aega õues veetma (eks igal halval asjal ole ka omad head küljed - nõnda ka minu aina kasvav vajadus õue minna, praegune maskikandmise kohustus on nt viinud selleni, et kui saab õue ja maski eest ära, siis hingan täiel rinnal ja täielikult kohal olles).
Ja siis ma mõtlesin, et see soovitus toas olla, oli ikka üks paras põnts inimeste immuunsussüsteemile küll (eks kogu selle asja käigus siin on nii palju selliseid kohti olnud, mil antakse suisa vastupidiseid soovitusi sellele, mis immuunsussüsteemile, mida antud olukorras iseäranis toetama peaks, kasulikud oleksid). Lisaks oli see omaette kogemus ka vaimse poole pealt.
Nüüd, kui oleme jõudnud detsembrisse välja, on eriti selgelt välja joonistunud see, mille jaoks on inimestele vaja sporditegemist. Hea näide sellest on üks jutuajamine ühe inimesega, kes minu juures trennis käib.
Rääkis tema siis mulle seda, et varemalt olnud ikka niimoodi, et mida lähemale hakkas esmaspäev jõudma, seda suurem masendus kippus peale tulema. Aga nüüd, kui esmaspäeval on pärast tööpäeva lõppu võimalus trenni tulla, siis on meel hoopis rõõmsam ja kõik see muu elu oma vimkade ja viguritega hoopis kergemini talutav.
Ja olles sellel teemal arutlenud ka teiste füüsiliselt aktiivsete inimestega, on ikka ja aina tulnud üles just see positiivne emotsioon, mis sporditegemisega kaasas käib. Niiet, jutt pole siinkohal vaid füüsilisest liikumisest, vaid ikka ka sellest, et sport tähendab väga paljude inimeste jaoks vaimse tervise eest hoolitsemist samamoodi.
Aga miks minul suurt vahet pole? Olen juba vaimu valmis pannud, et võib-olla tuleb trenni teha õues või siis asuda taaskord virtuaalseid vahendeid kasutama. Ja minu jaoks on ju oluline looduses viibimine ja sealt tuleb suur osa minu positiivsetest emotsioonidest!
Niiet, männimetsa, mereranda, mõnulema!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar