Eks see ole ammu teada, et ega ma normaalsusega hiilga, pole kunagi hiilanud. Nõnda siis pole imestada, et mul tekkis siin ühe kesknädalase ootamatult tekkinud vaba päeva sisustamiseks täiesti omamoodi mõte...
Õhtul enne magamaminekut veel mõtlesin, et ei tea, kas üldse viitsin hommikul ärgata nõnda vara, nagu kavatsesin. Sest mõte oli minna päikesetõusueelsel ajal rappa. Eks sellega on ju asi oluliselt lihtsam praegu, mil päike tõuseb 9.15 paiku. Võrreldes suvise ajaga, mil polegi mõtet magama minna, sest hommik jõuab üsna varsti kätte.
Aga, asja juurde siis ka. Ehk siis, sai uuritud ilmaennustusi ja pilvekaarte ja leitud, et peaks tulema ilus päikesetõus. Väike arvutus näitas, et mõistlik oleks ärgata kell kuus, teele asuda kuskil pool seitse ja nõnda see kell siis kella kuueks helisema saigi pandud.
Kui kell hommikul helises, tundsin ennast nõnda mõnusasti, et saigi ennast kiiresti riidesse pandud ja peagi teele asutud. Esimene üllatus tabas mind Tallinna linna läbides - oleksin kuidagi oodanud, et sellisel varasel kellaajal nagu mina teele asusin, magavad veel kõik inimesed. Aga kus sa sellega - linnas käis nii tihe liiklus, et tundus, justkui oleksin mingile tipptunnile sattunud. Ainus asi, millest aru võis saada, et tegu on varase kellaajaga, olid vilkuvad foorituled, mis siin-seal silma hakkasid. Muus osas aga poleks ma kuidagi uskunud seda, et kell võiks olla nõnda vähe, nagu ta parajasti oli. See muidugi oli ootuspärane, et mööda Narva maanteed kulgedes oli vastutulevate autode voog peaaegu katkematu - see oli juba paras aeg linna tööle minekuks.
Silmapiiril hoidsin ka silma peal - sest esialgu arvasin, et olen oma väljasõidu liig varaseks kavandanud, et mul tuleb pimedas toimetada. Aga suur oli rõõm, kui nägin, et valgust hakkab juba tekkima, et juba on näha esimesi märke uue päeva algusest.
Viru raba parklas, suurte puude varjus aga valitses siiski veel täielik pimedus ja kuigi oled seda teed nii mitmeidki korda valgel ajal käinud, tekkis aeg-ajalt ikka see mõte, et ega ma eksinud pole, ega ma kusagil valet rada pole valinud. Aga kõi kulges kenasti ja üsna varsti leidsin ennast laudtee juurest - loomulikult oli seal juba oluliselt valgem, sest raba peal ju puid vähem ja eks oli päevgi lähemale nihkunud.
Astusin laudteele ja nõnda see raba mind enda rüppe võttiski, nii pooleteiseks tunniks. Nautisin vaateid paremal ja vasakul, tegin ülesvõtteid nii- ja naasuguseid, mõnulesin ja mõtisklesin.
Ja hakkasin juba tagasiteele seadma, kui korraga kuulsin inimeste hääli. Vaatasin siis sinnapoole, kust hääled kostusid ja nägin, et üks suurem seltskond, koos koertega, on mööda laudteed lähenemas. Läks siis see seltskond minust mööda ja juba hakkas silma järgmine. Ja neile järgnes veel kolmaski. Selle peale leidsin ma, et minu plaan asjad pakkida ja edasi liikuda, oli ikka väga hea, kuigi omajagu imestama pani see, et tipptund rabas saabus juba 8.45 hommikul.
Mul muidugi oli meeletult hea meel, et olin nõnda vara tundnud, et sain endale privaatse rabakogemuse. Ja kuigi pilved oli kusagil metsatuka taga (nagu hiljem selgus), siis oli hommik ikkagi ilus ja laugastel olev jää tegi igasuguseid trikke.
Kõige selle peale mõtlesin ma, et igaüks läheb hulluks ikka isemoodi. Aga mulle sedasi meeldib ja olen igati rahul sellega, et oma seesuguse plaani teoks tegin!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar