laupäev, 5. detsember 2020

Kõik oli kena, kuni...

Ma püüan ikka olla eelarvamustevaba ja võtta inimesi nõnda, nagu nemad on. Ja siis saabuvad hetked, mil ma taipan, et mul on väga selged arusaamad maailmast ja selles toimuvast ning selle tulemusena tajun üsnagi selgelt, et mingit asjad jäävad mulle kaugeks ja eks see ole seotud ka sellega, kes ma olen ja mida oluliseks pean.

Üks seesugune tõehetk jõudis minuni, kui vaatasin kaht kõkutavat teismelist neiut, kes rääkisid "Vanamehe" filmist ja selle erinevatest stseenidest. Mina, muidugi absoluutselt harimata sellel teemal, kuulasin kõrvalt ega osanud suurt midagi arvata. Aga seda ma teadsin küll, et "Vanamehe" film pole minu jaoks, et seal kõlavad naljad pole minu teema.

Ja nii ma siis vaatasin neid noori lapsi ja mõtlesin, mis küll paneb neid sellist filmi nautima ja hiljem tsiteerimagi? Või taas läbi käima sealseid sündmusi? Või naerukrampidesse vajuma, kui mõni seik sellest filmist taaskord meelde tuleb?

Eks ma tean seda, et olen vana inimene, jah, vist tõesti. Aga mul on ka omad kiiksud ja eks mingis mõttes läheb see teema kokku sellega, et mind paneb ikka pead vangutama see, kui ma kuulen noori kenasid tütarlapsi valimatult roppusi suust välja ajamas. Kuidas ja mismoodi on sellised sõnad leidnud olulise koha nende sõnavaras? Millest tuleneb see vajadus? Kuidas neist sõnadest on saanud sidesõnad igapäevases kõnes? Aga otse loomulikult on ju teada see, et eks seesugused sõnad tulevad kasutusele seetõttu, et teisi lihtsalt pole võtta, tuleb kasutada neid, mis olemas on. Ja siin tekib veel üks küsimus: kas on siis parem kui nende eestikeelsete roppuste asemel oleks brõukn ingiš, see tänapäeva laste nii tavapäraselt räägitav keel?

Niimoodi need illusioonid purunevadki ja teatud mõttes tahaks ennast ümbritseva keskkonna puhta hoida ka selles valdkonnas. Siia vastukaaluks tuleb mulle meelde üks septembrikuine pärastlõunal, mil sai kuulamas käidud inimesi, kes eesti keelt kogu selle ilus ja rikkuses ära kasutasid. Ja tuleb tõde tunnistada, et sellist asja ma nautisin, see oli suurepärane elamus, millest veel tükiks ajakski jagus.

Kommentaare ei ole: