Reede, 27. aprill 2007

Liisi Koikson "Tribute to Joni Mitchell"

Häbi tunnistada, kuid see oli minu esimene kontsert, kus nägin-kuulsin Liisi Koikson'it laulmas, kuigi ta on mulle ammu meeldinud. Kuidagi on juhtunud nii, et ei ole sattunud tema kontserditele. Samuti oli see minu esimene tõsisem kokkupuude Joni Mitchell'i loominguga, millest, nagu selgus, teadsin vähemalt kahte lugu "Big Yellow Taxi" ja "Both Sides Now".

Kontsert oli, nagu Liisi Koiksoni suu läbi jutustatud Joni Mitchell'i elugi, veidi kurbliku ja tõsise alatooniga, jäädes suurema osa oma sisu poolest minu arvates smooth-jazz'i valdkonda - st justkui oleksid vaiksed sulnid helid kusagil hämaras lokaalinurgas kõlamas. Kuid mulle meeldisid enim meeleolukamad lood - "Car on a Hill", "Twisted" ja "God Must Be a Boogie Man", mis suutsid ka kogu laval olnud seltskonna elama ja naeratama panna. Veidi häiris Liisi Koikson'i ilmselgelt närviline olek laval - tema suurusjärgu laulja jaoks peaks esinemine loomulikum olema, mitte häbelikkusest kantud.

Emotsioon kontserdist oli aga positiivne, sest saalist lahkusin naeratus näol ja meel kerge!

Neljapäev, 26. aprill 2007

Kevad südames

Eile oli siis see päev, kui tundsin sügaval sisemuses, et lõpuks on kevad käes - keset päeva oli tunda mõnusat kevadelõhna, kuigi karm kevadtuul muutis mõnel hetkel olemise päris kõledaks. Aga täiesti üllatav oli õhtu, mis oma sumeduses sundis seisatama ja kopse värsket õhku täis tõmbama.

Tänane hommik jätkas samas vaimus ning tekkis tahtmine heita jope seljast ja nautida soojust. Iga päevaga ajab üha enam puid-põõsaid oma väikesi lehekesi välja ja visalt, kuid kindlalt, läheb loodus roheliseks. Mulle meeldib selline kevadine eredus, kus lehed on veel värskelt rohelised ja värvid erksad. Ma armastan kevadet, seda ärkamist, malbet tuult, linnulaulu! See kõik on MÕNUS!

Kolmapäev, 25. aprill 2007

Ja millist vaipa eelistad Sina?

Tänasel päeval on meil pakkuda kolme erinevat tüüpi vaipa - põhitooniks kõigil vaipadel on roheline. Valida on erineva lisavärvi ja tekstuuri vahel - kollaste täppidage vaip on pehme, siidjalt nahka paitamas, valgete täppidega vaip on veidi karedam, kuid naha jaoks kõige karmim on sinakas-lillade täppidega vaip. Milline on Sinu eelistus?

Kui ei lasta olla...

Tahaks olla rahulik ja roosa, tahaks jätta oma rahulolematuse väljendamata, kuid kuidagi ei saa, sest avastad, et Sulle tehakse liiga. Avastad, et Sulle on pähe määritud teenuseid, mida Sa kasutada pole soovinud ja nüüd nõutakse selle eest tasu. Aga Sa ei taha ju maksta, sest see tundub ebaõiglane. Uurides asja sisu selgub, et Sa oled olnud testjäneseks - loodetakse, et Sa ei pane tähele, et Sulle esitatud arvetele on otsa keevitatud "lisaväärtus", mida Sa soovinud pole. Kuidas nad aga saavad olla nii rumalad, et arvavad, et ma maksan oma arveid ilma nende sisusse süüvimata? Ehk ongi see nende moodus loota selle peale, et Sa ei pane tähele, et arve on miskipärast kahekordseks muutunud, kuigi Sa omateada pole midagi märkimisväärset selleks teinud. Aga testjäneseks olla Sulle ei meeldi, sest Sa arvad, et ka sellised kliendi-teenindaja suhted peaksid olema ausad ja selged - Sina ju neid petta ei proovi, tahad vaid seista oma õiguste eest!

Teisipäev, 24. aprill 2007

Sind enam ei ole

Täna leidsin jälle Sinu aadressi oma aadressiraamatust, kuigi arvasin, et olin kõik Sinuga seotu kustutanud. Leidsin ja pisarad tulid silma, sest mõistsin, et tunnen Sinust puudust ja taipasin, et enam kunagi ei saa ma Sulle midagi saata - ei elektrooniliselt, ei päriselus. Kustutasin selle viimase elektroonilise jäänuse Sinust, kuid mõtteid ja mälestusi Sinust ma kustutada ei kavatse. Tahan Sind mäletada säravate silmadega elust läbi astuvana, alati valmis uusi rumalusi tegema. Tahan mäletada ja mäletangi. Sind pole juba 3 kuud - see on kiiresti läinud, palju on aeg edasi tiksunud, ilma Sinuta.

Kummaline küll, aga Sina oled mulle õpetanud elamist - seda, et me keegi ei tea, millal on lõpp, millal enam midagi ei ole. Igapäevaelus olen hakanud inimesi jälgima ja tähele pannud, et nad võtavad loomulikuna seda, et kõik on olemas ka homme ja ülehomme, kuid millest neil see kindlus? Aga õppinud olen ma seda, et kui midagi soovid teha, siis tee see ära ja ela hetke nimel - homseks tuleb küll valmis olla, kuid ka tänane päev tuleb väärtuslikult mööda saata.

Louise Voss "Are you my mother?"

Kuna uute eestikeelsete raamatute valik raamatukogus pole mõnikord just kõige parem, siis haaran vahest midagi kaasa ingliskeelsete raamatute riiulist. Seekord oli siis selliseks kaasahaaratavaks raamatuks Louise Voss'i "Are you my mother?".

Esimeste peatükkide lugemine läks vaevaliselt - kuidagi ei saanud edasi ja tundus justkui ei jõuaks lugu kuhugi. Kuid samas ei tekkinud ka soovi raamatut käest ära panna. Nüüd, raamatu lõpuni läbi lugenuna, on mul hea meel, et sellist soovi ei tekkinud, sest alguspeatükid olid vaid tausta loomiseks ja olukorra selgitamiseks, lõpus aga läks lugu vägagi põnevaks.

Raamatu peategelaseks on 30. eluaastale lähenev noor naine, kes on adopteeritud ja kelle kasuvanemad hukkusid liiklusõnnetuses ajal, kui ta oli 19 aastat vana. Alates sellest ajast on ta kasvatanud endast 10 aastat nooremat õde.

Lugu saab alguse hetkest, kus ta kohtab metroos väga iseäralikku asotsiaali ning leiab ennast arutlemast oma elu ja peresuhete üle. Selle arutluse tulemusena jõuab ta arusaamiseni, et soovib üles leida oma bioloogilise ema. Mõte peas mõlkumas ei jõua ta kuidagi tegudeni, kuni ühel õhtul tema sõber aitab tal internetist leida midagi - siis jõuab ta otsuseni, et sõber peab aitama tal ema otsida. Kui ta aga mõtte realiseerimise jutuga sõbra juurde läheb, on viimane valmis aitama, kuid ainult tingimusel, et tal on võimalik sellest otsingust teha dokumentaalfilm. Peale mõningat kõhklust annab peategelane nõusoleku ja "emajaht" võib alata. Leitakse 5 emakandidaati, kellest igaühe juures siis käiakse ja uuritakse kas nad on sobivad emakandidaadid. Taustaks käib aga lastejutt, kus väike tibu otsib oma ema ja käib kõigi loomade juures küsimusega: "Are you my mother?" Iga järjekordse emakandidaadi juurde jõudes, kes enam-vähem sobivas vanuses on, tahaks peategelane just sellise küsimuse endast välja paisata. Kuid otsingud on tulutud, sest oma ema peategelane ei leia ja nii linastubki dokumentaalfilm teleris järeldusega, et otsingud küll toimusid, kuid tulemuseni ei jõudnud.

Kuid otsingu tulemusena leiab peategelane endale elukaaslase ja hea sõbra, kellel aitab tutvumise algul sünnitada täiesti juhuslikult vesiaeroobikasse sattudes. Ja siis ühel päeval heliseb uksekell, peategelane läheb ust avama ja ukse taga on mees, kes väga sarnaneb tema kasuisale. Ja siis selgub, et peategelane leidis oma isa (kes nägi telerist emaotsingu filmi), keda ta isegi polnud lootnud leida ja saab teada, et tema kasuisa vend on tema isa ja et ta ema on juba aastaid tagasi surnud. Ja nii on peategelane leidnud küll natuke midagi muud, mida ta otsis, kuid siiski piisavalt, et teada saada, kes ta on ja kust ta tuleb. Ja lugu lõpebki sellega, et ta taaskord näeb meesterahvast, kes oli olnud tema otsingu ajendiks ja ring saabki täis.

"It all will work out in the end!" - ehk lootus, et lõpuks läheb kõik hästi.

Esmaspäev, 23. aprill 2007

Küsimused

Küsimused jooksevad mu peas ringi ja mängivad vastutega peitust - niipea, kui järjekordne küsimus esile kerkib, peidab vastus ennast ära ning soovitud vastuse kohale asetab ennast hoopiski uus küsimus. Küsimus küsimuse otsa otsib vastust, aga vastuseid pole kusagilt leida, sest nad on ennast hoolikalt ära peitnud. Et küsimused endale "sobivad" vastuse kätte saaksid, tuleb seada küsimused ühele joonele ja vastused nende vastu teisele joonele ning siis on ehk lootust, et käivitub ahel küsimus-vastus-küsimus-vastus jne.

"Armastatud superhitid läbi aegade"

Mulle see kontsert meeldis! Kui aga hakkate mu käest küsima, miks, siis ei oska ma teile eriti hästi vastata. Meeldis see, et laval polnud näha ugrilikku tuimust. Meeldis see, et lauljad ja muusikud nautisid oma tegevust. Meeldis see, et sõbralikus ja soojas õhkkonnas jätkus ruumi ka omavaheliseks mõnusaks naljatamiseks. Meeldisid lood, mida esitati. Meeldisid lauljad - Ivo Linna, Gerli Padar, Koit Toome ja Kaire Vilgats. Meeldis artistide väike flirt publikuga. Tõrvatilkadeks meepotis olid: 1. Jakko Maltis, kelle ülesastumine solistina jäi arusaamatuks (st arvestades teiste lauljate kõrget vokaalset taset, tundus tema laul mannetu); 2. väga vali heli; 3. lugude originaalilähedane esitamine ilma omapoolsete lisanditeta. Aga need tõrvatilgad ei suutnud meepoti sisu ära rikkuda ning saadud emotsioon oli hea!

Reede, 20. aprill 2007

On ikka hea küll!

Öised unenäod tõid mulle pähe mõtte, et küll on ikka hea, et teised inimesed minu unenägudest midagi ei tea, sest kummalisel kombel keedab uni vahel selliseid jamasid kokku, et kui vaid inimesed, kes seal minuga koos on, seda teada saaksid, peaksid nad piinlikkuse pärast oma silmad ilmselt kuhugi väga pimedasse kohta ära peitma. Tõeliselt tore, et unenäod on vaid minu enda teada ja keegi teine peale minu neid ei näe. Vahel on endalgi piinlik ja tahaks hommikul kustutada ära selle, mis unenäost meelde on jäänud, sest isegi mõte sellest, et mingi osa unenäost reaalsuseks muutub, tundub väikestviisi pentsik!

Nakkav naer

Sinu nakkav naer
minu tuju heaks tegi,
Sinu nakkav naer
mu silmist pisarad voolama pani!

Sinu ülemeelik tuju
minugi ülemeelikuks tegi,
Sinu ülemeelik tuju
mu hinge värelema pani!

Pole siis ime,
et vaadates Sind
sära tuleb silma
ja rõõmustab hing!
/18.04.2007/

Neljapäev, 19. aprill 2007

Youri Vamos "Shannon Rose"

Alustama peaks vist sellest, et esimeste piltide ajal tulid kohe ette teised "kaasaegselt" lavastatud balletid, mida "Estonias" olen näinud - "Cassandra" ja "Coppelia". Kuna mõlemad balletid on mulle väga meeldinud, siis oskasin avapiltide järel "Shannon Rose'ilt" oodata ainult positiivseid emotsioone. Pettumusel ega igavusel polnud terve etenduse ajal hetkekski ruumi hingamiseks - laval toimuv oli huvitav ja kaasahaarav, muusika värvikas ja kuulama kutsuv.

Tantsijaid laval vaadates valitses peas mõte - kogu keha kontroll. Vahel oli asi balletist kaugel, kuid kehakontroll seda vajalikum. Koreograaf ja lavastaja György Youri Vamos oli pannud tantsijad helisid läbi keha välja elama - selline lähenemine mõjus väga värskendavalt. Samas kumises peas ka teine sõna - plastilisus. Tantsijad tundusid olevat justkui plastiliinist nukud laval, keda vajalikus suunas vormiti.

Hämmastama pani Youri Vamos'e võime omavahel üheks jutuks siduda Jean Sibelius'e erinevad teosed. Minu jaoks oli see esimene tutvus Sibelius'ega ja pakutud valiku põhjal arvan, et peaksin tema loomingut veidi lähemalt uurima, sest valitud muusikapalad olid intrigeerivad ja huviäratavad.

Balletiartistidest tuleb esile tõsta Marina Chirkova't (Rose) ja Linnar Looris't (inglise ohvitser), kes esitasid veenvalt keelatud armastuse ja kire lugu. Marina Chirkova'le tunduvad sobivat veidi traagilised ja haprad karakterid. Linnari pärast aga saigi ju mindud üldse seda balletti vaatama ja jääb üle endale ainult õlale patsutada, et väga õige mõte - Linnar oli tasemel ning inglise ohvitseri olekust oli täpselt aru saada, mis toimub tema sees.

Ütleksin kokkuvõtvalt, et juba tükk aega ei ole ükski pakutud meelelahutus mind nii sügavalt liigutanud - teatrist väljudes olin täielikult ülendatud meeleolus valmis vastu minema ka suurimatele raskustele ja kahtlen, kas mu jalad üldse maad puudutasid!

Kolmapäev, 18. aprill 2007

Vihm, lõpuks ometi!

Tänane hommik oli mõnusalt positiivne - aknast välja vaadates avastasin, et öösel on vihma sadanud (mitte ainuüksi asfalt polnud märg, vaid ka lombid hakkasid siin-seal silma). Seda sadu ootasin mina juba pikka aega, sest lumi on ju ammu sulanud, kuid kõik ümberringi oli ühtlaselt hall. Ainult vihm oli see, millele suutsin mõelda, mis ärataks maa elule. Möödunud ööl ta siis lõpuks tuligi, peale pikka ootamist, ja paitas oma piiskadega juba ammu janust kisendavat maad.

Ja kas see on ainult minu ettekujutus või ongi nii, et tänase päevaga on kõik ümberringi roheliseks läinud? Igal juhul on nüüd lootust erksamateks toonideks meie ümber! Aitäh, vihmake, maad äratamast!

Teisipäev, 17. aprill 2007

Goo Goo Dolls alatises headuses

Sattusin jälle üle natukese aja kuulama Goo Goo Dollsi - nad on ikka pagana head küll. Muudkui kuulad ja lased ennast rütmil kanda ja tunned, et see ongi just selline muusika, mis teeb päeva helgeks ja muudab hingamise kergeks.

Pole siis ime, et nende pärast olen käinud Euroopa teises otsas, et saaks vaid teiste omasugustega koos täiel häälel kaasa laulda ning mõnust kringlisse tõmbuda. Võib-olla sellel suvel jälle? Teated Euroopa kontserditest on juba tulnud - paar festivalil Iiri- ja Inglismaal ning mõned sisekontserdid. Valik on minu!

Esmaspäev, 16. aprill 2007

Kui on valida kahe kauaoodatud plaadi vahel

Möödunud nädalavahetus rikastas mu plaadisalve kahe kauaoodatud plaadiga - üks oli kauaoodatud seepärast, et tellisin ta kusagil veebruaris ära ja alles nüüd sain kätte, teine aga avaldati alles möödunud reedel (13. aprillil).

Esimeseks plaadiks oli Ryo Kawasaki Trio "Reval", mis on välja antud 2001. aastal ja kajastab tunnustatud Jaapani kitarristi esimesi Eesti-avastusi. Plaat sai endale rõõmustatud seetõttu, et teatavasti on mulle muljet avaldanud Eesti trummari Aivar Vassiljevi tegemised ja sellel plaadil mängib tema trumme.

Teiseks plaadiks oli Smilersi "Õhus on" - väga värske toode, mida on oodatud juba peaaegu 4 aastat - selle aja jooksul on Smilersi tegemistest päris mitu plaati välja tulnud, kuid need on enamasti ikka olnud vanade lugude uued versioonid ja töötlused.

Nii läkski plaadimasinas plaatide vahel madinaks - võiks teadjamad inimesed arvata, kuid... Kurb tõdeda, et ühe plaadi puhul ootas ees pehmelt öelda pettumus - polnud seal seda värskust ja uudsust, mida oli nii pikalt oodatud. Või ehk, leidsin enda jaoks seletuse, on tõesti see aeg minu jaoks ümber, kui Smilersi muusika sügavalt loksutas (küllap on kõik juba väsinud minu virisemisest Smilersi uue trummari teemadel). Uute plaatidega on ikka nii, et nad vajavad sissemängimist, kuid seekord tabas mind eriti suur üllatus Smilersi plaadi puhul kolmandal kuulamisel - kui esimene kuulamine oli "tutvumiseks" ja teine tundus juba täiesti hea, siis kolmanda kuulamise peale muutusid lood üheülbaliseks ja halliks. Samas aga Ryo Kawasaki plaadis tõi iga kuulamine esile uusi nüansse ning võimaldas ühe sügavamale muusikasse sukelduda. Avastasin ka teatud juhtudel, et Ryo Kawasaki oskab ka väga haaravaid lugusid kirjutada. Samuti tekitas plaat soovi Ryo Kawasakit Jazzkaarele kuulama minna.

Selline vahe tegi valiku lihtsaks ja koha plaadimasinas sai endale "Reval". Kuid siiski on hinges kurbus, et "Õhus on" sedasi ilma suurema võitluseta alla jäi.

Katrin Mandel & Lauri Saatpalu "Ei kunagi"

Alustama pean sellest, et plaadi "Ei kunagi" ostsin ma juba mitmeid kuid tagasi. Peale paari korda kuulamist jäi see aga plaadiriiulisse tolmu koguma, sest lood ja nende seaded tundusid minu jaoks liiga melanhoolsetena.

Kuid võimaluse elavas esituses neid lugusid kuulata pidin ära kasutama, sest plaat ei suuda täielikult väljendada seda, mida muusikud edasi anda püüavad. Ja nii leidsingi ennast kontserdilt "Ei kunagi". Otsus kontserdit külastada osutus väga õigeks - lood ärkasid ellu ja laulude sisu jõudis viimaks kohale. Plaati kuulates poleks ma ilmselt selle tulemuseni kunagi jõudnud. Kuid nüüd ajendas kontserdilt saadud elamus hoopis plaati kuulama. Samas avastasin, et plaate (ka "Sa oled hea" plaati) kuulates oleks mul justkui mõned lood vahele jäänud - näiteks ei mäletanud ma lisaloona esitatud "Rahalinna".

Lauri Saatpalu rääkis enda esitatud lugude juurde ka veidi tausta - esitati ju Eesti autorite loomingut ning ajalugu oli seetõttu käepärast võtta. Lisaks andis oma osa lugude elustumisele ka suurepärane bänd - Mihkel Metsala (trompet), Raivo Tafenau (saksofon), Peeter Rebane (kitarr), Mihkel Mälgand (bass), Raun Juurikas (klahvpillid) ja Petteri Hasa (trummid) - endalegi üllatuseks avastasin, et võrreldes sama sarja avaplaadiga "Sa oled hea" oli ansambli koosseis kasvanud ning muutis helipildi värvikamaks. Endamisi muigasin, et kui nii edasi läheb, siis varsti on sümfooniaorkester laval mängimas.

Teisipäev, 10. aprill 2007

BB ehk basseiniballett

Sügisest saadik olen üpris korralikult käinud vesiaeroobikas ja mida aeg edasi, sest rohkem hakkan ma arvama, et seda tuleks nimetada hoopis basseiniballetiks. Päris mitu korda "pärisballetti" näinuna tunduvad vees tehtavad liigutused üha enam minevat selle määratluse alla - hüpped ja sirutused, käärid ja painutused. Vees neid teha on suhteliselt lihtne, aga kogu aeg kummitab peas, et mõtle, mõned teevad seesuguseid asju kuival maal ja saavad sellega väga hästi hakkama.

Basseiniballett on igati positiivne tegevus, mu meelest, kui ei püüa seda asja just eriti tõsiselt võtta - naerda saab selle üle, kui jalg basseinipõrandal alt ära libiseb või kui abivahendid minema lendavad või lihtsalt ei suuda oma keha kontrollida. Ühesõnaga kõht kõveras vees sulistamist lõpetada on väga suur tõenäosus.

Esmaspäev, 9. aprill 2007

Peale pühasid alati väsinud

Kas Sinuga on ka nii, et kui on pikem nädalavahetus või pühad, oled peale neid lihtsalt võimetu energiliselt edasi liikuma? Minuga on alati nii, et mida pikemaks kisub aeg, kus saab ennast oma tahtmise järgi seada, tekib esimesel tööpäeval nii suur väsimus, et tundub justkui peaks veel puhkama. Huvitav, millest see kõik tuleb? Kas rajult veedetud pühadest või paigast nihutatud unegraafikust? Või hoopis sellest, et on korralikult puhatud ja piiramatus koguses magatud, mis on veelgi rohkem väsitanud?

Arthur Miller "Müügimehe surm"

Kuigi etenduse ajal võis sageli naeru kihistada, oli loo alatoon siiski sügavalt traagiline. Ühe mehe, kes oma unistusi realiseerida pole suutnud, elu lugu. Tema pere lugu - alati allaheitlikust naisest, rahulolematust vanemast pojast ning tunnustust otsivast, kuid siiski nähtamatuks jäävast nooremast pojast. "Müügimehe surma" tegevus leiab aset küll 1940-ndatel aastatel, kuid teema on aktuaalne ka tänapäeval - võitlus eneseväärikuse eest, võitlus võimaluse eest elada elamisväärset elu.

Lembit Ulfsak esitas müügimehe rolli kogu selle tragöödiat välja mängides - luhtunud unistused, kusagil sügaval sees hingitsev lootus, võimetus iseennast kontrollida ning vältida konflikti sattumist. Karismaatilise paari moodustasid müügimehe poegi mänginud Mait Malmsten ja Ivo Uukkivi, kelle iga järgmine lavale ilmumine tekitas parajat elevust. Mait Malmstenile sobis hellitatud ja riiaka poja roll suurepäraselt, samas aga oli üllatav näha Ivo Uukkivi, kes mulle on jätnud nö "kõva mehe" (eesti keeles ei kõla see just hästi, ingliskeelne "tough guy" on minu meelest hoopis täpsem väljend) mulje, mängimas nurki pehmendada ja pere lepitada püüdva poja rolli. Mari Lill müügimehe abikaasa rollis äratas ellu ütluse "peksab, järelikult armastab" - kuigi laval polnud abikaasade vahel kordagi näha füüsilist vägivalda, oli vaimne vägivald osa pere igapäevaelust. Kuid vaatamata sellele imetles ja armastas naine oma meest lõpuni.

Kokkuvõtvalt üks kurb lugu, mis võiks samahästi toimuda ka tänapäeval.

Kolmapäev, 4. aprill 2007

Pole midagi uut siin päikese all

Sattusin eile vaatama intervjuud, mille andis Hendrik Sal-Saller m-Smilersi uue plaadi "Õhus on..." tutvustamise puhul Kanal 2le. Intervjuust jäi mulle kõrva, et Eestis peavad muusikud esinema hiliste öötundideni ja seetõttu ei saa pereinimesed oma režiimi paika ning peavad valima alternatiivseid võimalusi muusikuelu elamiseks. Jutt ei olnud minu jaoks uus, sest olen selleteemalisi arutelusid Hendriku suust ka varem kuulnud, iseäranis ühe eriti markantse näite taustal kunagisest Smilersi esinemisest Jõhvi Valges Hobus.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et Valget Hobut meenutades pidin üles otsima (minu jaoks) 100 esimese Smilersi kontserdi ülevaate. Niisiis, Smilers esines Valges Hobus 12. novembril 1999. Kogu lugu käis siis sedasi, et esialgu lubati, et Smilers alustab mängimist kell 1 öösel. Lubaduseks see jäigi, sest tegelikult lasti Smilers lavale alles kella 3-4 vahel. Kujutage nüüd ette muusiku elu - kõigepealt pead Sa ennast esinemiskohta kohale vedama enne, kui lõbustusasutus avatakse - tavaliselt nt 10-11 õhtul - et pillid häälde seada. Ja siis läheb ootamiseks - kõigepealt ootad esinemise algust ja mõtled, et juba see aeg ongi käes. Kuid kuna publikut on vähe, otsustab klubiomanik, et ootame veel veidi ja nii lükkubki esinemine määramatuks ajaks edasi. Kurb on tõdeda, et isegi Smilersi "koduklubis" Amigos, kus nad vanasti juba pool 12 lavale lasti, on esinemise aeg lükatud poole 1 peale öösel.

Kuid loodan, et Smilers vapralt vastu peab ega lase ennast laiali lammutada öistel muusikaretkedel - jõudu ja jaksu neile ning edu uue plaadiga!

Esmaspäev, 2. aprill 2007

Mitte et ma midagi kardaks

Oma mererohelisi silmi peidan ma päikeseprillide taha, mitte et ma midagi kardaks, liiva lendab linnatänavatel ringi - sellised võiksid olla tuntud laulu "Turvamees" sõnad, kui soovite teada saada minu arvamust. Põhjus imelihtne - vaatamata sellele, et talvel teedele-tänavatele puistatud liiva koristamisega aktiivselt tegeletakse, pole liiva kontsentratsioon sugugi vähenenud ja vähegi tuulisema ilmaga tuleb ennast pimedaks jäämise eest prillide taha varjata. Kuna silmanägemine on mul korras, pean abi otsima päikeseprillidest ja ütleks, et lisaks auto standardvarustusse kuulumisele olen neile leidnud ka teise rakendusvaldkonna - silmade kaitsmine liiva eest - ja võiks lausa öelda, et päikeseprillidest on saanud minu jaoks suisa multifunktsionaalne aksessuaar.

TEA taskuentsüklopeedia

Sain hiljaaegu kingiks TEA taskuentsüklopeedia ja öeldakse, et kingitud hobuse suhu ei ole ilus vaadata, kuid siiski ajendasid mõned osad sellest raamatust mind kirjutama.

Kõigepealt peab alustama sellest, et tegemist on tõlkeraamatuga, mitte Eestis kokkupandud teatmeteosega (kirjastamisõiguste omanikuks on märgitud Suur-Britannias asuv firma). Raamatus on väga palju huvitavaid fakte ja üldiselt on raamat täiesti hea ning suhteliselt hästi kasutatav, kuigi taskuformaadist on asi ikka väga kaugel (aga võib-olla pole ma piisavalt suuri taskuid lihtsalt näinud) raamatu suure mahu tõttu. Kuid sisulise poole pealt jäid silma mitmed apsakad - nt mõõtühikute osas on eesliite "mega-" juurde pandud määratluseks 100 000, mitte 1 000 000. Suurimaks möödapanekuks oli aga minu arvates see, et 20. sajandi algusest kuni tänapäevani Baltimaade ajalugu käsitlev osa oli ühendatud Nõukogude Liidu omaga ja kronoloogias pole sõnagi sellest, et kahe ilmasõja vahel oleksid Baltimaad iseseisvad olnud ja oma iseseisvuse 90-ndate aastate algul tagasi saanud. Ainsaks Baltimaade ajalugu puudutavaks märkeks on selles osas Euroopa Liidu ja NATOga liitumine. Selline olematu riiklus mitmes keeles väljaantavas teatmeteoses tekitas paraja kõheduse ja seadis kahtluse alla teatmeteose usaldusväärsuse. Siinkohal tekib mul analoogia ajakirjandusega, kus justkui kõik peaks olema korrektne ja kontrollitud, kuid kui tunned valdkonda, millest kirjutatakse, avastad, et eesmärgiks on olnud kõmulisus, mitte sisuline täpsus.

Ei ole kasutatud vihmametsade puitu

Kodus sattus mulle kätte pliiatsikarp ning huvi pärast uurisin, mis karbi peale kirjutatud on ning avastasin lause: "Ei ole kasutatud vihmametsade puitu". Kuna pliiatsid olid toodetud Hiinas, puges hinge kahtlus, kas selline märge on ikka asjakohane - st kas Hiinas on üldse vihmametsi. Ega siis jäänud muud üle, kui välja uurida ja selgus, et märge on täiesti kohane, sest Hiinas on tõesti vihmametsi. Kui oleksin ehk ise pikemalt mõelnud, oleksin jõudnud sama järelduseni, sest asub ju Hiina sellisel laiuskraadil, mis võimaldab vihmametsadel kenasti kasvada. Nii ei jäänudki üle muud, kui tunnistada oma eksimust ja lisada oma teadmistepagasisse üks uus teadmine - Hiinas on vihmametsi. Küll aga avastasin enda juurest esmaemotsiooni - no see pole võimalik, nad on mingit jama selle karbi peale kirjutanud - mis just kõige positiivsem pole. Kuid selline emotsioon ajendab otsima ja uurima ning see on juba midagi positiivset!