Möödunud nädalavahetus rikastas mu plaadisalve kahe kauaoodatud plaadiga - üks oli kauaoodatud seepärast, et tellisin ta kusagil veebruaris ära ja alles nüüd sain kätte, teine aga avaldati alles möödunud reedel (13. aprillil).
Esimeseks plaadiks oli Ryo Kawasaki Trio "Reval", mis on välja antud 2001. aastal ja kajastab tunnustatud Jaapani kitarristi esimesi Eesti-avastusi. Plaat sai endale rõõmustatud seetõttu, et teatavasti on mulle muljet avaldanud Eesti trummari Aivar Vassiljevi tegemised ja sellel plaadil mängib tema trumme.
Teiseks plaadiks oli Smilersi "Õhus on" - väga värske toode, mida on oodatud juba peaaegu 4 aastat - selle aja jooksul on Smilersi tegemistest päris mitu plaati välja tulnud, kuid need on enamasti ikka olnud vanade lugude uued versioonid ja töötlused.
Nii läkski plaadimasinas plaatide vahel madinaks - võiks teadjamad inimesed arvata, kuid... Kurb tõdeda, et ühe plaadi puhul ootas ees pehmelt öelda pettumus - polnud seal seda värskust ja uudsust, mida oli nii pikalt oodatud. Või ehk, leidsin enda jaoks seletuse, on tõesti see aeg minu jaoks ümber, kui Smilersi muusika sügavalt loksutas (küllap on kõik juba väsinud minu virisemisest Smilersi uue trummari teemadel). Uute plaatidega on ikka nii, et nad vajavad sissemängimist, kuid seekord tabas mind eriti suur üllatus Smilersi plaadi puhul kolmandal kuulamisel - kui esimene kuulamine oli "tutvumiseks" ja teine tundus juba täiesti hea, siis kolmanda kuulamise peale muutusid lood üheülbaliseks ja halliks. Samas aga Ryo Kawasaki plaadis tõi iga kuulamine esile uusi nüansse ning võimaldas ühe sügavamale muusikasse sukelduda. Avastasin ka teatud juhtudel, et Ryo Kawasaki oskab ka väga haaravaid lugusid kirjutada. Samuti tekitas plaat soovi Ryo Kawasakit Jazzkaarele kuulama minna.
Selline vahe tegi valiku lihtsaks ja koha plaadimasinas sai endale "Reval". Kuid siiski on hinges kurbus, et "Õhus on" sedasi ilma suurema võitluseta alla jäi.
Esimeseks plaadiks oli Ryo Kawasaki Trio "Reval", mis on välja antud 2001. aastal ja kajastab tunnustatud Jaapani kitarristi esimesi Eesti-avastusi. Plaat sai endale rõõmustatud seetõttu, et teatavasti on mulle muljet avaldanud Eesti trummari Aivar Vassiljevi tegemised ja sellel plaadil mängib tema trumme.
Teiseks plaadiks oli Smilersi "Õhus on" - väga värske toode, mida on oodatud juba peaaegu 4 aastat - selle aja jooksul on Smilersi tegemistest päris mitu plaati välja tulnud, kuid need on enamasti ikka olnud vanade lugude uued versioonid ja töötlused.
Nii läkski plaadimasinas plaatide vahel madinaks - võiks teadjamad inimesed arvata, kuid... Kurb tõdeda, et ühe plaadi puhul ootas ees pehmelt öelda pettumus - polnud seal seda värskust ja uudsust, mida oli nii pikalt oodatud. Või ehk, leidsin enda jaoks seletuse, on tõesti see aeg minu jaoks ümber, kui Smilersi muusika sügavalt loksutas (küllap on kõik juba väsinud minu virisemisest Smilersi uue trummari teemadel). Uute plaatidega on ikka nii, et nad vajavad sissemängimist, kuid seekord tabas mind eriti suur üllatus Smilersi plaadi puhul kolmandal kuulamisel - kui esimene kuulamine oli "tutvumiseks" ja teine tundus juba täiesti hea, siis kolmanda kuulamise peale muutusid lood üheülbaliseks ja halliks. Samas aga Ryo Kawasaki plaadis tõi iga kuulamine esile uusi nüansse ning võimaldas ühe sügavamale muusikasse sukelduda. Avastasin ka teatud juhtudel, et Ryo Kawasaki oskab ka väga haaravaid lugusid kirjutada. Samuti tekitas plaat soovi Ryo Kawasakit Jazzkaarele kuulama minna.
Selline vahe tegi valiku lihtsaks ja koha plaadimasinas sai endale "Reval". Kuid siiski on hinges kurbus, et "Õhus on" sedasi ilma suurema võitluseta alla jäi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar