Täna leidsin jälle Sinu aadressi oma aadressiraamatust, kuigi arvasin, et olin kõik Sinuga seotu kustutanud. Leidsin ja pisarad tulid silma, sest mõistsin, et tunnen Sinust puudust ja taipasin, et enam kunagi ei saa ma Sulle midagi saata - ei elektrooniliselt, ei päriselus. Kustutasin selle viimase elektroonilise jäänuse Sinust, kuid mõtteid ja mälestusi Sinust ma kustutada ei kavatse. Tahan Sind mäletada säravate silmadega elust läbi astuvana, alati valmis uusi rumalusi tegema. Tahan mäletada ja mäletangi. Sind pole juba 3 kuud - see on kiiresti läinud, palju on aeg edasi tiksunud, ilma Sinuta.
Kummaline küll, aga Sina oled mulle õpetanud elamist - seda, et me keegi ei tea, millal on lõpp, millal enam midagi ei ole. Igapäevaelus olen hakanud inimesi jälgima ja tähele pannud, et nad võtavad loomulikuna seda, et kõik on olemas ka homme ja ülehomme, kuid millest neil see kindlus? Aga õppinud olen ma seda, et kui midagi soovid teha, siis tee see ära ja ela hetke nimel - homseks tuleb küll valmis olla, kuid ka tänane päev tuleb väärtuslikult mööda saata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar