Häbi tunnistada, kuid see oli minu esimene kontsert, kus nägin-kuulsin Liisi Koikson'it laulmas, kuigi ta on mulle ammu meeldinud. Kuidagi on juhtunud nii, et ei ole sattunud tema kontserditele. Samuti oli see minu esimene tõsisem kokkupuude Joni Mitchell'i loominguga, millest, nagu selgus, teadsin vähemalt kahte lugu "Big Yellow Taxi" ja "Both Sides Now".
Kontsert oli, nagu Liisi Koiksoni suu läbi jutustatud Joni Mitchell'i elugi, veidi kurbliku ja tõsise alatooniga, jäädes suurema osa oma sisu poolest minu arvates smooth-jazz'i valdkonda - st justkui oleksid vaiksed sulnid helid kusagil hämaras lokaalinurgas kõlamas. Kuid mulle meeldisid enim meeleolukamad lood - "Car on a Hill", "Twisted" ja "God Must Be a Boogie Man", mis suutsid ka kogu laval olnud seltskonna elama ja naeratama panna. Veidi häiris Liisi Koikson'i ilmselgelt närviline olek laval - tema suurusjärgu laulja jaoks peaks esinemine loomulikum olema, mitte häbelikkusest kantud.
Kontsert oli, nagu Liisi Koiksoni suu läbi jutustatud Joni Mitchell'i elugi, veidi kurbliku ja tõsise alatooniga, jäädes suurema osa oma sisu poolest minu arvates smooth-jazz'i valdkonda - st justkui oleksid vaiksed sulnid helid kusagil hämaras lokaalinurgas kõlamas. Kuid mulle meeldisid enim meeleolukamad lood - "Car on a Hill", "Twisted" ja "God Must Be a Boogie Man", mis suutsid ka kogu laval olnud seltskonna elama ja naeratama panna. Veidi häiris Liisi Koikson'i ilmselgelt närviline olek laval - tema suurusjärgu laulja jaoks peaks esinemine loomulikum olema, mitte häbelikkusest kantud.
Emotsioon kontserdist oli aga positiivne, sest saalist lahkusin naeratus näol ja meel kerge!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar