kolmapäev, 4. aprill 2007

Pole midagi uut siin päikese all

Sattusin eile vaatama intervjuud, mille andis Hendrik Sal-Saller m-Smilersi uue plaadi "Õhus on..." tutvustamise puhul Kanal 2le. Intervjuust jäi mulle kõrva, et Eestis peavad muusikud esinema hiliste öötundideni ja seetõttu ei saa pereinimesed oma režiimi paika ning peavad valima alternatiivseid võimalusi muusikuelu elamiseks. Jutt ei olnud minu jaoks uus, sest olen selleteemalisi arutelusid Hendriku suust ka varem kuulnud, iseäranis ühe eriti markantse näite taustal kunagisest Smilersi esinemisest Jõhvi Valges Hobus.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et Valget Hobut meenutades pidin üles otsima (minu jaoks) 100 esimese Smilersi kontserdi ülevaate. Niisiis, Smilers esines Valges Hobus 12. novembril 1999. Kogu lugu käis siis sedasi, et esialgu lubati, et Smilers alustab mängimist kell 1 öösel. Lubaduseks see jäigi, sest tegelikult lasti Smilers lavale alles kella 3-4 vahel. Kujutage nüüd ette muusiku elu - kõigepealt pead Sa ennast esinemiskohta kohale vedama enne, kui lõbustusasutus avatakse - tavaliselt nt 10-11 õhtul - et pillid häälde seada. Ja siis läheb ootamiseks - kõigepealt ootad esinemise algust ja mõtled, et juba see aeg ongi käes. Kuid kuna publikut on vähe, otsustab klubiomanik, et ootame veel veidi ja nii lükkubki esinemine määramatuks ajaks edasi. Kurb on tõdeda, et isegi Smilersi "koduklubis" Amigos, kus nad vanasti juba pool 12 lavale lasti, on esinemise aeg lükatud poole 1 peale öösel.

Kuid loodan, et Smilers vapralt vastu peab ega lase ennast laiali lammutada öistel muusikaretkedel - jõudu ja jaksu neile ning edu uue plaadiga!

Kommentaare ei ole: