Pühapäev, 31. jaanuar 2016

Tere tulemast ärimaailma!

Üks eilse päeva pealtnähtud olukord oli täpselt selline, et mina oma terava irooniavaistuga võtsin selle kokku lausega: "Tere tulemast ärimaailma!" Mida rohkemat oskan ma siis arvata selle kohta, kui inimene jätab laokile materjali, mida ta peaks kiivalt vaid enda käes hoidma ja mida siis on uudistama asunud inimesed, kes just sellestsamast laokile jätmise kohast on saanud enda jaoks vajalikku informatsiooni. Ja kui siis see inimene avastab, et tema eksimus kipub talle kõvasti kätte maksma, siis käratab ta uudistajatele: "Kaduge sealt laua juurest ära!" Seda kõike veel täiesti tõsiselt ja vihaselt.

Kuna see teema tuli mitu korda päeva jooksul üles, koos sellesama inimese käitumismustrite "äramärkimisega", sain ma aru kahest asjast. Esimene neist oligi see kokkuvõte: "Tere tulemast ärimaailma!" Seda põhjusel, et olukord leidis aset ärikeskkonda sisenevate ja seal hakkama saada püüdvate inimeste keskel. Ja eks sellest kõigest käib ju ringi legende küll ja veel - kui halastamatu on äri ja kuidas inimlikkus selle kõige juures ära unustatakse. Selles mõttes võib öelda, et täiesti õige inimene ajab seda asja. Teine teema oli aga see, kui palju suure empaatiavõimega ja häid inimesi oli minu ümber, sest nii üks kui ka teine oli sellest käratamisest väga häiritud. Ja kui ma mõtlen nende inimeste ja nende tausta peale, siis seal on vist asi selles, et nad on oma elus kokku puutunud piiripealsete kogemustega, elavadki piiripealsete kogemuste juures ja seal aitab ellu jääda siiski heatahtlikkus, abivalmidus ja teineteise aitamine. Väärtushinnangud, mida minagi väga oluliseks pean.

Tähelepanekud liiklusest

Eile oli selline päev, et oleksin olnud osaline kohe kahes avariis. Või siis, kui esimene avarii oleks aset leidnud, siis oleks teise alge täiesti kõrvaldatud, vähemalt eilseks päevaks, vähemalt liiklusest.

Kõik sai alguse eile hommikul, kui koduküla tee peal kuulsin rehvide alt sellist häält, mis on iseloomulik rehvide kokkupuutele jääga. Kuigi temperatuurinäidik pakkus päevasoojuseks +5 kraadi, oli see heli oluliselt kõnekam, kui silmadega nähtav number armatuuril. Ja eks seda olen ma varemgi täheldanud, et selliste plusskraadide juures võib asfalt siiski olla jääga kaetud, see ohutuslambike, mis peaks libeduse eest hoiatama ja alles +2 juures põlema läheb, ei tea neist asjadest midagi - ikka tuleb usaldada silma, kui vaadata, milline näeb teekate välja, ja kõrva.

Eks ma siis võtsingi selle teadmise, et teel võib jääd olla, oma hommikuse kulgemise aluseks ja sõitsin oma mõnusas tempos, kuni minu ees laotus lahti olukord, kus kaks autot olid üksteisega kokku puutunud ja juba kaugelt oli näha, et ega seal miskit selgust ei paista, vähemalt niipea. Niiet, mina peatasin aga kenasti auto ja järgmine hetk kuulsin oma auto kõrval sedasama naeltega asfaldi kaapimise heli ja nägin ühte BMW'd slaamomisõitu tegemas, et mitte tema ees olevale bussile otsa sõita. Ja üllatav oli see vaatepilt minu jaoks, sest see oli minu taga sõitnud auto ja mina jäin seisma väga sujuvalt, ei mingi äkkpidurdust. Miks siis tema sellise hooga minust mööda sõitis - nagu ma aru saan, ilmselgelt vältides seda, et minu autole tagant sisse põrutada -, millega selle auto juht siis roolis tegeles?

Sain siis sellest situatsioonist kenasti välja ja kõik päevased asjatoimetused tehtud ning saabus õhtune aeg, mil järgmine avariiohtlik olukord tekkis. Selleks ajaks oli teekate juba üles sulanud ja vihmamärg ja see ka olukorra päästis. Olin liikumas teel ja ühe ülekäiguraja juures astus pika ja kiire sammuga üks jalakäija teele, õnneks olin piisavalt kaugel, õnneks reageerisin piisavalt kiiresti, õnneks ei olnud hommikust libedust enam kusagil, nõnda sain pidama ikka mitmeid meetreid enne ülekäigurada. Tahavaatepeeglist nägin, et minu taga olev auto, taaskord, pidi kõrvale tõmbama, et minu autole tagant mitte sisse sõita. Jalakäija poolt sain rusikavibutuse osaliseks. See olukord oli aga küll selline, kus ma nägin jalakäijat alles siis, ku ta ülekäigurajal oli, ta tuli sellise sammuga ja nii pimedast nurgast, tänavavalgustusposti tagant, et ma lihtsalt ei näinud teda enne. Sel juhul ei aidanud isegi helkur või oli see mingi vähehelkiv variant, sest seda nägin alles siis, kui jalakäija tänavavalgustuse kätte jõudis. Ja ma ei suutnud ära imestada, mismoodi jalakäijad ometi mõtlevad või mismoodi nad arvavad, et nende automaatne eesõigus peaks neid päästma ja säästma. Mõni aeg tagasi oli mul analoogne situatsioon, kus jalakäija astus varjust välja, veendumata, kas ma teda märkasin või mitte, tol korral polnud jalakäijal ka helkurit.

Ja mina olen ometi selline autojuht, kes ikka annab jalakäijatele teed, aga ma ju ometi ei saa seda teha, kui ma neid ei näe või mulle ei anta aega reageerimiseks. Kui seda lugu jagasin inimestega enda ümber, siis öeldi mulle, et kui ma sellises olukorras jalakäijale otsa sõidaksin, ei jääks ma süüdi. Ma siis kostsin, et see süü teema on minu jaoks täiesti teisejärguline, sest oluliselt raskem oleks mul elada teadmisega, et olen teisele inimesele viga teinud. Aga eks ma pean siis õppima ja autojuhina veelgi hoolikam olema, kui jalakäijad ei suuda mõista, et autot ei saa hetkega seisma, isegi, kui autojuht seda väga tahaks, füüsikaseaduste vastu aga kahjuks ei saa.

Mida vähem ma joon...

Eile, kui taaskord oli kõrtsuring ja mina, nagu tavaliselt ikka ainult vett jõin, küsis üks inimene mu käest, nagu sel puhul ikka küsitakse, et kas ma üldse alkoholi ei tarbigi. Esimese reaktsioonina vastasin ma: "Mida vähem ma joon, seda vähem ma joon." Ja kohe asusin oma väljaütlemist parandama: "Mida vähem ma joon, seda vähem ma juua tahan."

Selline see mu elu praegu tõesti on - alkohol pole minu jaoks mingi ahvatlus, jätkuvalt. Ja tõesti on see asi nõnda, et ma ei taha juua alkoholi. Ja kui ma vahel harva midagi maitsengi, siis saan ma aru, et ma tegelikult ei taha, et ma tahan vett või teed või kakaod juua, kõik teised joogid võiks minu poolest suuresti olemata olla.

Ja iseäranis vahva oli selles valguses mu paari nädala tagune kogemus, kus olin sunnitult ilma autota õhtul linnas muusikat nautimas ja isegi selles olukorras ei tulnud mulle pähe, et ma võiks menüüst mõne hea õlle valida, ikka ainult alkoholivabad joogid, teiste jookide juurde ei liikunud isegi mu mõte ega pilk.

Inspireerivad inimesed

Elu on täis rikkusi, elu on täis häid ja teotahtelisi inimesi. Just niimoodi võib võtta kokku viimaste nädalate ja päevade kogemused. Meeletult palju inspireerivaid inimesi ümberringi. Südamega omi asju ajavaid, särasilmselt omi radu käimas, muutmas maailma, isiklike ja maailmale näha olevate suurte võitudega. Isegi siis, kui pealtnäha on tegemist kaotusega, jätkatakse valitud teed ja minnakse naerusuiselt edasi. Hoian kõigile neile pöialt, sest just sellised inimesed on inimesed, kelle pärast see maailm olemas on ja mul on hea meel, et elu on mulle pakkunud selliseid inimesi seltsi.

Ja iseäranis tore on, kui saad aru, et on veel inimesi, kelle väärtushinnangud ja arusaamad elust ühtivad minu omadega, kes lähevad lõpuni, kes teevad oma asja ära, ükskõik, kui keeruline see ka poleks, kes peavad oma lubadusi ja kannavad võetud vastutust. Minu pöidlad on küll nende kõigi teemal püsti.

Üks viimaste päevade uudis võtab kokku aga minu viimase aja mõtted. Seda, et mul on hea maitse, väga hea maitse, või siis oskus märgata ja tähele panna. See on alguse saanud juba põhikooli ajast, sest juba siis viskasin silma peale ühele inimesele, kes on Eesti finantsmaailmas aastaid suuri asju korda saatnud. Aga kui järele mõelda, siis juba aastaid enne seda oli üks teine inimene, kellele silma peale viskasin - temast on saanud tunnistatud arst. Ja nüüd siis vaatasin kahe auhinnagala pilte ja kui üks pilt oli enam-vähem ootuspärane, ehk siis puhta loomulik, vähemalt minu arvates, siis sinna kõrvale asetatuna teise gala pilt pani mind päris korralikult muigama - ka see oli hea valik, ka see inimene on ikka aeg-ajalt välja ilmunud, taaskord seetõttu, et tema tegemised paistavad välja. Ja seepeale tuleb mulle meelde keskkooli aeg ja sealtki üks inimene, kes samuti aeg-ajalt "välja paistab". Kuigi minu side nende inimestega on suuresti katkenud ja jälgin neid vaid distantsilt, on siiski hea näha, et neil läheb hästi ja nad igapäevaselt muudavad maailma paremaks! Aga, selle arutluskäigu tuum on selles, et mulle vist on ikka vaja inimesi, kes välja paistaksid, kes erineksid tavalisest, eredaid ja säravaid tähti, kangelasi, inspireerijaid, olgu nad siis parajasti kuitahes tagasihoidlikud.

Ja ju ma siis sobin sellesse seltskonda, kui inimene, kellega eile esimest korda lähemalt tutvusin, lubas minul silma peal hoidma hakata.

Reede, 29. jaanuar 2016

Lause siit, mõte sealt

Kuigi kõik tundub kena olevat, saan ma alles praegu aru, missugune on inimeste tegelik arusaamine asjadest, arusaamine, mida minuga senini pole jagatud. See on olnud umbes viimase nädala areng. Ma ei tea, millest see tingitud on ja miks alles nüüd. See sai alguse ühest kuuldud lausest. Ei räägitud konkreetsest juhtumist, räägiti asjadest üldiselt ja sealt oli aru saada, missugune on suhtumine. Siis sõitis ühes teises olukorras üks teine mõte sisse ja see läks täpselt samasse kapsaaeda.

Eks ma saan kenasti aru, et need on ühiskondlikud normid ja tõekspidamised, mille teemal mind praegu valgustada püütakse. Ja eks ma tean neid norme ja tõekspidamisi omastki käest. Aga, vaadates oma elu peale, tunnen mina, et ma ei saa antud juhul olla see üldtunnustatud mustrite järgija - kuidas siis, kui ma ise olen neist üle astunud, saaksin ma kellelegi teisele olla moraalilugejaks. Ja kui ma seeläbi tunnistan, et ma olengi nõrk, mis seal siis ikka - olen minagi ju vaid inimene...

Pärisinimesed

Ühe eilse jutuajamise käigus tuli välja, et üks arvutimaailmast kauge kaarega mööda käiv inimene on väga uhke selle üle, et tema on pärisinimene. Mispeale mina siis kostsin, et mulle meeldivad pärisinimesed.

Jah, meie igapäevaelu on aina enam sedalaadi, et aina vähem on neid inimesi, kes jäävad pärisinimesteks, ei lase ennast tehnilisest progressist ja üldisest elektroonilise suhtlemise ja imeliste tehniliste vahendite omamise vajadusest mõjutada lasta. Mina näiteks ootan päris suure huviga, mis siis saama hakkab, kui elekter peaks ära minema. Kuidas inimesed siis hakkama saavad. Seda, kui saamatud oleme me juba sel juhul kui internetiühendus katkeb, olen näinud küll ja veel, teine kena kogemus on see, et inimestel on pidevalt vaja olla elektriühenduse ligiduses, sest nutiseadmete akude laadimine on igapäevane ja päris möödapääsmatu tegevus.

See kõik, mis praegu toimub, on tagajärg. Aga, mis on selle põhjuseks, miks on need kaasaegsed vahendid nii ahvatlevad, miks nad nii jäägitult inimesi endasse haaravad, tekitavad sõltuvust, sellist, et jääb mulje, nagu ilma nendeta polekski enam võimalik elada? Mina sellele küsimusele vastust pakkuda ei oska, küll aga olen näinud, et järgmised põlvkonnad pannakse sellesse rattasse juba varasest noorusest - tahvelarvutid ning nutitelefonid on päris arvestatavad lapsehoidjad ja olen näinud, millisesse tardumusse vajuvad lapsed nende ees ja juuresolekul. Hirmuäratav on see muutus, mida selline asjade käik on kaasa toonud, väga hirmuäratav.

Ja ma tegelikult ei taha väga minna seda rada, et hakata mõtlema, millised on järgmised arengusuunad ja milliste asjadega on inimesed järgmisena nõus, millised muutusi nad vabatahtlikult enda ellu vastu võtavad, for greater good.

Kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Kõik teed valla!

Vaatades praegu oma elu peale, tuleb mulle meelde see aeg, kui olin 25-aastane ja üks jutuajamine mu tolleaegse tööandja personalijuhiga. Laused, mida selle jutuajamise käigus laususin, olid umbes seesugused: "Te tahate nüüd, kui ma olen 25-aastane ja tegelenud kõigega, panna mind tegelema ühe kitsa valdkonnaga, lõigata läbi mu arenguvõimalused?"

Eks sellise jutuajamise põhjuseid oli mitu - ma olin inimene, keda teatud kohtadele teatud põhjustel ei soovitud, lisaks oli "paremaid" kandidaate, ma olin selleks ajaks juba piisavalt laiahaardeliselt kõigega tegelenud ja päris kenasti ka hakkama saanud, mis oli justkui omamoodi takistuseks.

Lugu läks siis tookord sedasi, et see konkreetne tee lõigati küll läbi, aga tulid teised teed ja teised võimalused. Mitmekülgsus ja lai haare, mis mulle väga hästi sobivad, olid jätkuvalt osa minu igapäevaelust. Ühel hetkel aga jõudsin selles ja ka järgmises töökohas täielikku rutiini ja kõik asjad justkui ammendasid ennast.

Kõik see muutus mõned aastad tagasi, kui tegin oma elus suure muutuse, mis on mind toonud tänasesse päeva, mil ma tunnen, et kõik teed on valla, vabadust ja võimalusi on piisavalt, samuti ka energiat, et neid kõiki hästi ära kasutada. Ja eks ma nõndamoodi saangi aru, et mul on ikka väga vedanud, elu ja valikutega, ja olen elule selle kõige eest väga tänulik. Ja parim tänu on vast see, et võtan neist kõigist siis maksimumi.

Täielik jumaldamine

Jälgisin kõrvalt ühte inimest ja üllatav oli see vaatepilt. See vaatepilt, millise jumaldamisega silmis vaatas üks mees teist. Ei, seal ei olnud tegemist millegi seksuaalsega, nagu arvata võiks, vaid see oli selline vaade, et küll ikka inimese suust pudeneb kuldmune.

Mina kuulasin-vaatasin seda olukorda kõrvalt ja arutlesin omaette, mis on sellise imetluse põhjuseks. Kui ma kuulasin, mida inimene rääkis, siis polnud see midagi erakordset, oli taaskord üks vaatenurk asjadele, taaskord ühe inimese seisukoht. Teades tausta arutlesin, kas ehk on põhjuseks inimese doktorikraad, see tundus juba loogilisem olevat. Aga, seegi pole minu jaoks mingi oluline kriteerium - doktorikraad kui selline ei taga veel sisu, olen ma näinud ja aru saanud. Antud juhul muidugi vastas sisu doktorikraadi omajale, selles pole kahtlustki. Ehk ongi vastus selles kohas, et justnimelt minu jaoks pole see midagi erakordset, teise inimese vaade asjadele võib olla aga sootuks teistsugune.

On, kuidas on, igal juhul oli väga hämmastav sellist täielikku jumaldamist märgata ja jälgida.

Taaskord üle piiri

Suhtlemine sujus hästi ja kõik toimus kenasti. Kuni selle hetkeni, kui inimene tegi vale eelduse ja selle põhjal küsis minult küsimuse, mis poleks tohtinud olla mulle suunatud. Ma muidugi reageerisin kohe ja intensiivselt. Arvasin, et sinna see asi jäigi, et sellest midagi ei muutunud. Sellest, et muutus toimus, sain aru alles hiljem, ühe teise jutuajamise käigus. Lugesin inimese käitumise muutusest välja, et muutus oli toimunud. Ja nii sain taaskord aru, et ma olen läinud üle piiri. Aga, võib-olla oli hea, et see teadmine minuni jõudis - muidu oleksingi üldise pettekujutluse küüsi jäänud. Kummaline on näha, milliseid maske inimesed kannavad ja kui osavad nad nende kandmises on, kuni tuleb üks minusugune, kes oskab kõik segadusse ajada ja maskid langema hakkavad.

Laupäev, 23. jaanuar 2016

Muljet avaldada

Ühe oma projekti raames olen varsti tegutsenud juba peaaegu aasta. Et saada asjad toimima, et saada aru, mida on vaja ja mida mitte. Ja kõige rohkem ehk taibata seda, mis peaks olema see lahendus, milleni jõuda tuleb. Tehniline probleem on algusest peale teada ja sisuliselt läks mitmeid kuid aega, kuni ma iseenda jaoks suutsin selgeks teha, mida teha vaja on ja kuidas see probleem lahendada.

Aga täna, projekti praeguses faasis, kui on olnud ka väliseid mõjutajaid, suutsin ma oma nö kliendile muljet avaldada. See polnud mu eesmärk omaette, see tuli pigem sellest, et sai mõeldud kasutusmugavuse peale, sai mõeldud, millised võiksid olla inimeste reaalsed vajadused ja soovid. Ja täna siis, näidates kogu asja, sain reaktsiooniks vaid ühe sõna: "Äge!"

Ega enamat polnudki vaja, tegelikult. Ma ise olin selle kõigega juba väga rahul, siis, kui ma suutsin ära teha selle, millest juttu oli, see, et ma selle variandi välja käisin, on tulnud sellest, et mul on kogemusi - sellel teemal, millised on inimeste vajadused, millised on minu enda kasutamiskogemused, millised asjad teevad elu lihtsamaks, millised asjad aitavad kaasa tulemuse saavutamisele, mille jaoks on mõistlik ühte või teist vahendit kasutada.

Ja eks ma saan aru ka sellest, et kui see kõnealune protsess, mis nüüd võttis vaid mõned minutid, on siiani aega võtnud mitmeid päevi ja ikka pole tulemus olnud piisavalt hea, siis see võrdlusmaterjal räägib iseenda eest. Ja nagu ikka, tegelikult pole selle asja juures midagi ülikeerulist, on vaid õigete vahendite kasutamine õigetel eesmärkidel. Ehk siis, selles valguses, minu enda töö ja panuse poolelt vaadates, pole see praegune tulemus küll midagi erakordset, aga siiski võin ju head meelt tunda selle üle, et suutsin ka oma lihtsa tööga muljet avaldada.

Mis toimub?

Kõik mu käigud on hästi läbi mõeldud, motivatsioon on paigas ja mõte on sees. Ja nüüd korraga on õhk puhas - mitte ühtegi motivaatorit pole seal, kus nad olema peaksid, kus nad olla võiksid. Mine kuhu tahad, mine millal tahad, ei ole ja kõik. Seepärast ma mõtlengi, et mis toimub, mis nüüd siis lahti on. Kui oleks tegemist ühe üksiku juhtumiga, siis võiks seda ju juhuseks nimetada, aga kui koorub välja selline muster, nagu praegu, ei saa ma märkamata jätta, et tegemist võib olla mingi sügavama märgiga. Mis märk see selline siis on? Et ma peaks oskama kaugemale vaadata, peaks oskama rohkematele inimestele võimalusi anda? Ei tea, eks vaatame, kuidas ja kuhu edasi, kas muster süveneb veelgi. Igal juhul on tegemist väga kõneka tähelepanekuga.

Veelgi huvitavam tähelepanek on see, et ma täna oleks ju võinud täiesti võluvast uuest motivaatorist võlutud saada, aga ei toiminud see asi, liiga ilus - ometi oli ju võimalus olemas, sest mingi vastastikune sümpaatia oli ju täiesti olemas, aga ei mingit arengut, ei mingit progressi. Ja eks see läheb samasse kapsaaeda, mille olen enda juurest viimasel ajal avastanud, mõtetega, mis mu peas ringi käivad, sellega, mida ma vaatan ja kuidas, mida märkan ja mida tähele panen. Mitte midagi ei saa ma parata ka sinna, et see kõik käib ühe konkreetse motivaatori pealt, on üks väga konkreetne võrdlusmaterjal.

Elu on lihtne!

Saatsin mõni aeg tagasi paki Jaapanisse ja saatekulud pidi paki saaja kandja. Kuna arveldamine nii kauge paigaga on keeruline, sai otsustatud, et sobivaim on raha üle kanda PayPal'i süsteemis. Esialgu tundus seal kõik imelihtne olevat - muudkui lase aga raha üle kanda oma kontole ja sealt siis vajadusel edasi juba kodupanka.

Jah, just nõnda lihtne see asi tundus olevat, aga selgus, et summa, mida ma tahtsin PayPal'ist enda pangakontole saada, oli liiga väike, seda siis neil tingimustel, nagu mina seda soovisin: ilma oma krediitkaardi andmeid PayPal'iga jagamata.

Raisates hulgaliselt aega kõige selle väljaselgitamiseks, leppisin selle väikese summa kui kadunud rahaga - et oma lollus maksis kätte, et ma ei taibanud lasta seda raha endale kuhugi mujale või mingil muul moel endale saata.

Aga siis korraga mõtlesin, et võib-olla saan ma seda raha kuidagi kasutada, mõne sellise asja soetamiseks, mida mul niikuinii vaja on ja kuna see raha on seal PayPal'is kinni, siis ehk saan seda moodust kasutada mõne asja eest tasumisel.

Mõeldud-tehtud. Üks juhe, mis mul siin mitme seadme vahel toiminud on, hakkas ära väsima, isolatsioon oli juba katki ja arvata võis, et peagi olid katki minemas ja konkreetsed traadid. Olin just mingi hetk varem vaadanud, millise hinnaga müüakse seda meie kohalikes tehnikapoodides - arvestades, et vahepeal on toimunud tehnoloogias areng ja seda liiki juhe pole enam ajakohane, siis olid hinnad päris masendavalt kõrged. Eks siis hakkasin otsima, kas leian alternatiivse variandi, et internetiavarused võiks ju ometi seda liiki juhet pakkuda ja avastasin, et saangi selle tellida - peaaegu olematu hinna ja saatekuluga, lisaks veel võimalus valida erineva disaini ja värvide ja mille kõige vahel.

See kõik tundus liiga hea, et seda uskuda, aga tänane post tõi mulle siis selle juhtme postkasti ja hämmastaval kombel võiks ma umbes 5 sellist veel tellida, et oma PayPal'i kontot nulli saada. Siit kohalikust poest sedasama juhet ostes oleks ma selle eest maksnud 30 euroraha, nüüd tasusin selle eest umbes 2 eurot, lisaks veel see, et ta mulle postkasti kohale toodi.

Sellise kogemuse pealt pole mul muud tõdeda, kui et elu on tõesti lihtne. Isegi siis, kui teda tuleb lihtsaks elada just nõnda sunnitult, nagu minul selle asjaga praegu. Ja ega ma nüüd enam imesta, miks inimesed asju internetist tellivad, kui konkreetne rahaline võit on sellises suurusjärgus.

Reede, 22. jaanuar 2016

Paras ekstremist

Mõlgutasin mõtteid selle üle, kuidas ma oma elus ühes või teises situatsioonis tegutsenud olen ja leidsin ühe sobiva sõnapaari, mis minu kohta käia võib. Ma olen ikka ja alati üks paras ekstremist olnud. Ekstremist selles mõttes, et ikka ja aina kaldunud äärmustesse, ikka ja aina ületanud piire, ikka ja aina teinud rohkem, kui arvatakse paslik ja sobilik olevat, ikka ja aina (ühiskonna poolt aktsepteeritud) raamidest väljaspoole liikunud. Ja kui hakkan mõtlema, miks see nõnda on, siis peamiseks põhjenduseks/selgituseks/vabanduseks on see, et ma olen alati oma tegude juures olnud seda meelt, et nad tuleb ära teha, olgu nad siis nii jaburad ja meeletud, kui üldse olla võib, ja enamasti ka võimalikult kiiresti, järgides põhimõtet: tänasida lollusi ära viska homse varna.

Praegu selle kõige peale mõeldes paneb see mind muigama. Aga ma tean ka, et lähitulevikus on mul seesuguseid ekstreemseid mõtteid-tegusid juba ees ootamas küll ja veel. Ja mõnikord, nagu ühe viimase aja kogemuse põhjal öelda võin, kutsuvad teised inimesed minus selle ekstremisti veel kuidagi eriti eredalt esile - siis võib vaid imestada, kuhu see kõik välja viib ja millise hoo ma sel puhul sisse saan.

Kevade ootus

Juba mõned päevad tagasi mõtlesin selle peale, et ootan kevadet. Mitte, et seda talve oleks nüüd väga pikalt olnud, ja iseäranis arvestades, et talvisest pööripäevast on juba kuu aega möödas ja päevad on oluliselt pikemaks läinud. Lihtsalt, tuli selline tunne peale, et võiks olla kevad või suvi, rohi ja lilled ja liblikad, soe ja mõnus.

Ja justkui selle kõige tuules ärkasin täna hommikul linnulaulu peale üles. Linnud tulid vist juba praegu kevadet kuulutama. Ka hommikuse lumeviskamise harjutuse tegid linnud oma lauluga kevadiseks, mis siis, et õhk oli karge ja talvise näoga päike pilvede vahelt piilus. Aga, vaadates kalendrisse, on kevadeni aega küll ja veel. Loodetavasti on ikka jaksu see aeg ära oodata, sest kevad on ikka ja alati olnud MINU aeg.

Teisipäev, 19. jaanuar 2016

Soov maailma muuta

Üks eelmise nädala tegutsemismustri muutmine pani mind mõtlema selle peale, et ootamatult on see muudetud muster tekitanud minus soovi maailma muuta.

Alguse sai vist kõik teesõnumist: "Recognise that the other person is you!" Ja sealt edasi mõtlesin ma siis nõnda, et iga inimesega, keda ma kohtan, võiks ma ju suhelda nii, nagu oleks ta mulle kõige armsam inimene üldse. Mitte et ma siiani oleks inimestega kuidagi halvasti ümber käinud, neid halvasti kohelnud, aga sellest päevast alates olen oma mõtteid ja tegusid suunanud seesuguse mõtte valguses ka konfliktsituatsioonides, ka neis olukordades, milles esmane reaktsioon võiks olla terav ja salvav. Ja päris üllatavaid tulemusi on seesugune suhtumine juba andnud.

Ja selle läbi saan praegu iseenda peal tunda seda, kuidas on võimalik elu ilusamaks teha, iseenda tegude ja mõtete kaudu, ka teiste inimeste elu ümberringi.

Esmaspäev, 18. jaanuar 2016

Ralliauto hing

See on ju ammu teada, et autoremonditöökodadele mu autod meeldivad (alati on meeldinud, alati on nende kohta häid sõnu öeldud, alati on neid tahetud enda käes hoida ja mulle mitte tagasi anda). Nüüd siis on seis aga ka teistpidine, tuleb välja, et mu autole hakkas meeldima üks autoremonditöökoda.

Lugu siis seesugune, et tegi mul auto siin seda trikki, et ei tahtnud hästi käima minna - kuigi oleks võinud arvata, et asi oli külma ilmaga seotud, polnud see tegelikult nii, sest aku ja kõik sellega seonduv toimis korralikult. Esimene kord, kui see juhtus (see oli see minu uusaastaime - kenad noormehed mul 1. jaanuaril abis), ei teinud ma sellest suurt välja, aga läks aega peaaegu nädala jagu, kui asi taaskord juhtus, seekord nädalavahetusel, ja siis anti mulle soovitus, et peaksin auto ikka remonti viima. Ega siis polnudki muud, kui võtta asi kohe esmaspäeval ette ja viia auto remonti. Töökoda on siis säärane, kus käivad ralliautod ja seda peavad rallisõitjad. Ja kuna seal sel hetkel, kui ma seal käisin, polnud kedagi kohal, sest olid hoopis teised prioriteedid käsil, siis oli mul terve nädal autovaba, kuni siis mu autoga oli aega tegeleda, kuni siis temaga asjad korda aeti. Kiiret mul polnud ja seetõttu võis see asi nii pikalt aega võtta küll.

Reedel aga sain oma auto tagasi ja kõik tundus korras olevat. Vaid selle väikese erinevusega, et kui enne ei läinud auto käima, siis nüüd ei tahtnud ta enam täielikult seisma jääda, vähemalt üks osa temast. Ja kui ma selle asja siis avastasin, tekkis mul pähe 2 mõtet - kas remondikojale meeldis mu auto või mu autole meeldis nende juures. Iseäranis suure muigamisega mõtlesin, et võib-olla sai minu täiesti tavaline auto veidi nakatatud ralliauto hingega ja tahtis ka teha sellist häält, isegi seisva mootoriga, nagu ralliautod teevad.

Igal juhul, täna, esmaspäeva hommikul, viisin ta siis ralliautode seltsi, ehk ta on siis rahul ja tahab ikka minu juurde tagasi ka tulla. Ma ei tea, kas ta siis ei tea, et mul on plaanis talle ralliautole kohaseid elamusi pakkuda, peagi, kas ta siis ei kuulnud, mis ma rääkisin (ta oli ju sealsamas kõrval, kui see jutt oli)?

Oh, inimesi küll!

Eile rääkisin oma ühe oma sõbrannaga, ühe oma elu kangelasega - inimesega, kes suure hoole ja armastusega andis ühele lapsele võimaluse täisväärtuslikuks eluks, suure südamega inimesega. Ja kurb oli mul kuulda seda lugu, mis ta rääkis. Nimelt olevat ta käinud lapsega perearsti juures ja muu jutu sees oli perearst oma pereõele sõnanud: "Nojah, võõra lapse eest ei kanta hoolt - kohe näha, et lapsendatud laps, oleks oma laps, siis hoolitsetaks, aga et on võõras, siis pole mingit hoolimist!" Ja pole siis imestada, et sõbranna ütles, et ta oli selle jutu peale nutma hakanud.

Ma ei ole küll olnud kogu selle lapsendamise protsessi juures ja ka igal hetkel oma sõbranna kõrval, aga hoolimatust või armastuse puudust selle pisikese lapse vastu talle küll mitte mingil juhul ette heita ei saa. Tema hool ja armastus on selle lapse terveks ravinud nii mõnestki kaasasündinud veast, mida arstid pidasid ravimatuks, tema hoole ja armastuse käes on väikesest ja väetist, hooletusse jäetud olevusest saanud rõõmsameelne ja vahva tüdrukutirts.

Selle kõige valguses tekkis minul tahtmine selle perearsti jutule minna - oma eelarvamused ja kibestumuse ja kõik need teised tunded elas ta praegusel juhul küll vale inimese peal välja -, temaga tõsiselt rääkida, lausuda paar karmimat sõna.

Reede, 15. jaanuar 2016

Suurmeistrite mineku aeg...

Mõned päevad, kaks suurt meistrit, suured mehed, kurvad minemised. Alan Rickman on jätnud minu mällu kustumatu mälestuse sellise tegelase kaudu:



Ja mulle ikka robotid meeldivad, vähemalt sellised. Pole siis imestada, et Tähesõdadest on minu lemmiktegelaseks ikkagi R2-D2.

Aga, põhiteema juurde tagasi tulles - kevad pole isegi veel käes...

Neljapäev, 14. jaanuar 2016

Aeg täiskasvanuks saada, aeg üles ärgata

Mulle meeldib üks film, põhjani naistekas. Pealkirjaga "Sabrina". Selles filmis on kaks fraasi, mis mulle praegusel juhul pähe tulevad. Esimene räägib sellest, et tuleb täiskasvanuks saada. Ja eks ma mõistan, et asjade praegused arengud ongi sellised, et mul tuleb viimaks ometi saada täiskasvanuks. Mida kõike see tähendab, seda tean vaid ma ise - täiskasvanulikkus, mis minus puudu on, tuleb nüüd siis sisse tuua ja lihtsalt ära teha. Teine fraas sellest filmist on seotud sellega, et on aeg üles ärgata. Ka sellel teemal, saan ma aru, olen ma tõesti justkui unenäos ringi liikunud, elanud mingis täielikus paralleelmaailmas. Tagasipöördumine reaalsusesse ei olegi nii karm, kui arvata võiks - võib-olla seetõttu, et protsess on olnud suhteliselt pikk ja sujuv, ei ole olnud räiget sisselõiget, vaid väikesed sisselõiked, millest on viimaks kokku saanud siis täielik lahutamine.

Ja eks viga peab ikka minus olema, sellest saan ma taaskord aru. Mingi asi takistab, mingi asi segab ja siis pole üldse midagi imestada, et asjalood on nii, nagu parajasti on. Üks tõdemus aastate tagant oli tegelikult nii õige, nii ehe.

Pole midagi uut siin päikese all

Tänane päev pakkus mulle seda tunnet, mida olen ikka tundnud. Et vajan kedagi sellist, keda mul just sellel hetkel, kui vajadus tekib, mitte kusagilt võtta pole. Ja siis, kui ma selle vajaduse hetke mööda lasksin ja oma toimetusi edasi tegin, läks see vajadus ka üle. Aga kogu selle asja valguses saan praegu aru, et pole midagi uut siin päikese all, sellel teel olen ma juba käinud, see rada on mul juba sisse tallatud. Ja üllatuslikult mõistan, et see vajadus on muutunud hägusamaks. Mis saab siis, kui ta ühel hetkel täiesti tuhmub, seda ma antud hetkel küll kuidagi arvata ei oska.

Ja leidsin lahenduse ka tekkinud olukorrale. Leidsin alternatiivse variandi. Vajasin headust ja helgust ja selle allikas oli mul siinsamas käepärast võtta. Kui juba naeratusteallikas, miks siis mitte ka headuse ja helguse?

Ikka leidub mõni Urmas...

Eile sain sabast kinni ühel mustril oma elus. Mustri sisuks on see, et ikka leidab mõni Urmas. Lihtsalt, kui vaatan asjadele ja olukordadele otsa, siis ikka jõuan tagasi Urmase juurde. See, et Urmase nimi igakord erinev on, on vaid elu paratamatus. Püüa, palju tahad, Urmastest pääsu pole. Eks see ole sama lugu, mis onu Heinodega:
Sama paratamatu on ka see, et igas reisiseltskonnas peab alati üks viriseja olema, ilma selleta võib tekkida tunne, et midagi on valesti, et midagi on justkui puudu. Läbi raskuste tähtede poole, öeldi juba vanasti!

Kolmapäev, 13. jaanuar 2016

Ise loll, ise loll, ise loll

Eks ta ole, kui ikka olen loll, siis pole mitte midagi teha, ja kui saan sellele ka väljastpoolt kinnitust, siis pole imestada, kui peas kumiseb: "Ise loll, ise loll, ise loll!" Aga, eks lollus ongi karistatav ja loll saab kirikuski peksa ja kõik need teised ütlused, elutarkused siia juurde. Ja ega kaugelt mööda ei lähe ka see alaline tarkus, et ükski heategu ei jää karistamata. Et mitte õppetundi käest lasta, tuleb mul endale ausalt silma vaadata ja mõelda, mis edasi saab. Ühele küsimusele leidsin vastuse juba eile, nüüd on üle jäänud veel otsustada ka teise küsimuse osas. Ja siis veel, muidugi, kõige olulisem, ajastus. See saab olema määrava tähtsusega...

Pühapäev, 10. jaanuar 2016

Ikka naabrimees või poisid või...

"Oh teid, naisi, küll, oma meest ei kuula, aga, kui naabrimees midagi ütleb või poisid ütlevad, siis seda kohe usute!" Seesuguse ütlemisega kostitati mind, kui selgitasin, mis mulle öeldud oli, ja tõdesin, et see, mida mulle tõesti täiesti suvalised poisid öelnud olid, osutus tõeks.Eks ma siis vastasin omalt poolt, et polegi kedagi, kelle sõnades kahelda ja kui olekski keegi, kes on, miks ma peaks siis kahtlema, miks ei peaks usaldama.

Ja see oli taaskord üks märk selles rivis, mis mulle viimasel ajal kohale on hakanud jõudma. Et inimesed eeldavadki, et kui juba oled, siis pead kellegagi koos olema. See võib-olla annab vastuse ka mõnele teisele küsimusele, mis on esile kerkinud.

Naine on mehe visiitkaart

Ühe jutuajamise käigus tuli üks meesolevus välja ütlusega: "Naine on mehe visiitkaart!" Ja mina siis vastasin selle peale, et nõnda peaks see olema jah. Eks seepeale siis uuriti, et miks peaks olema, miks ma kahtlen endas. Ma siis vastasin, et asi ei ole endas kahtlemises, et mul pole mingit põhjust endas kahelda, ei ole mingit põhjust endast halvasti arvata ega ka selleks, et ma peaks arvama, et ma sellise visiitkaardi mõõtu välja ei veaks, pigem on asi reaalsuses, minu kogemustes. Ja kui ma vaatan veidi enda ümber ringi, siis päris palju on selliseid suhteid, kus ma midagi sellist ei näe. Võib-olla on asi selles, et ma omistan sellele ütlusele teistsuguse sisu - et see tähendab, et ka mees peaks oma naist vaatama kui oma visiitkaarti, lugu pidama ja hindama ja väärtustama, eks see kõik on muidugi vastastikune ja seesugust teineteise väärtustamisest, hinnaliseks pidamist on vähe näha, ka seetõttu oleks võinud minu vastus olla kahtlev.

Siia juurde sobib muidugi suurepäraselt üks lugu, mille tulemusena oleks ma ühe meesolevuse käest keretäie saanud. Lugu siis seesugune, et olin selle meesolevusega eelnevalt tuttav olnud ja teadsin seda kuiväga ta oma teist poolt hindab ja armastab. Ja siis sattus see meesolevus mu silma all oma naispoolega suhtlema (või pigem teda ignoreerima) selliselt, et ma ei suutnud oma suud kinni pidada ja laususin: "Ma arvasin Sinust küll oluliselt enam!" Ja kuigi minu ütluse mõte oli otseselt suunatud meesterahva pihta, tuli pika seletamise ja nii mitmegi terava ütluse peale välja, et tema oli asjast aru saanud niimoodi, et ma oleks justkui vihjanud sellele, et ma tema naisevalikut heaks ei kiida. Seetõttu ka siis see konfliktsituatsioon, mis ilmselt olekski lõppenud keretäiega, kui ma poleks innukalt proovinud probleemi algeid selgeks saada, võib-olla oli veidi abi ka sellest, et ma olin täiesti kaine. Aga hämmastama pani see olukord mind tookord ikka päris korralikult ja võib-olla siiski tabasin selle meesolevuse nõrka kohta, kuigi minu arvamus tema teisest poolest oli küll üdini positiivne, sest antud seltskonnas oli ta üks vahvamaid ja toredamaid inimesi.

Avaliku hukkamõistu sihtmärk

Täna sattusin olukorda, mis käib väga kenasti mu hiljutise näoraamatuteemalise tajumishetkega kokku. Nimelt juhtusin oma suu lahti tegema ja ütlema, et ma tõesti ei tea, mis toimub näoraamatus. Ja siis võttis praktiliselt terve kohalolev seltskond ette selle, et pidada mulle loengut sellel teemal, et mulle tuleks kehtestada näoraamatu lugemise kohustus, vähemalt pool tundi päevas, et see on minust täielik häbematus, et ma näoraamatut aktiivselt kasutada ei võta.

Ja nii ma saingi aru kuivõrd teises maailmas ma elan, kuivõrd teistsugused on minu arusaamisest asjadest ja minu normaalsus on ikka sootuks teistsugune. Selles kõiges ei olnud minu jaoks mitte midagi uut, see kõik on mulle ju ikka ja aina teada olnud.

Ja kuigi asi võiks olla nii, et ma võiksin rõõmu tunda selle üle, et mulle sellise kogemuse peale kohe räägiti üks teine sama seltskonnaga seotud lugu, mis puudutas kaasaegsete tehniliste lahenduste kasutamist - kui inimene soovis otsest ja aktiivset kontakti konkreetse küsimuse teemal, suunati ta täiesti sujuvalt ühe rakenduse manu, mida saab nutiseadmetega kasutada (sellel konkreetsel inimesel aga nutiseadet ei olnud, aga sellest ei lasknud soovitajad ennast kuidagi segada) - siis tegi see mind pigem kurvaks. See, et ilma rakendusteta ei oska kaasaegsed inimesed justkui enam midagi teha. Eks seda olen ma mitmel korral juba näha saanud küll ja veel, aga ma saan ju aru ka sellest, et minus võib kõnelda kadedus - et mul pole nutiseadet ja neid toredaid rakendusi, mida sinna kõike alla laadida saab.

Aga, siia kõrvale on mul ka just hiljutine kogemus, kus inimene arvas (ja pika küsimise peale ta selle siis ka sai), et ta tahab nutiseadet ja kui selle kasutamaõppimine ei osutunud nii lihtsaks, kui ta arvas, soovis ta oma vana nuppudega telefoni tagasi saada. Minul oli siis hea kõrvalt öelda, et eks sellel ole ikka põhjus, miks mul nutiseadet siiani pole ja kasutan oma vana ja head nuppudega telefoni. Siia juurde võin ju lisada, et tänane seltskondliku transpordi kogemus andis mulle veelkord kinnitust, et mu valik on hea - mitmest nähtud nutiseadmest vaid mõnel üksikul oli terve ja ühes tükis ekraan, teistel ilutses ikka ämblikuvõrk üle vaatevälja, minu telefon on palju kord maha kukkunud ja tükkideks laiali valgunud, aga ekraan on siiani terve ja kõik asjad toimivad, nagu peab.

Tallinna transpordist

Täna sattusin juhuse tahtel Tallinnas seltskondlikku transporti kasutama ja huvitavaid elamusi sain kohe. Tekkis küsimus selle kohta, miks pole teavitustabloodel kirjas, milliste teiste transpordivahendite peale saab ümber istuda ühes või teises peatuses. Aga peagi selgus ka vastus, miks see nii pole. Kuna bussi, millega sõitsin, graafik, ei olnud ühildatud teise bussi, mille peale mul oli vaja ümber istuda, graafikuga, sest mul õnnestus seda bussi küll näha, aga ümber ma tema peale istuda ei saanud, sest buss, milles olin, jõudis peatusesse just siis, kui see buss, millele ümber tahtsin istuda, sealt just lahkus (võib-olla tundub see pseudoprobleemina, aga buss, millele ümber soovisin istuda, käib pühapäevasel päeval maksimaalselt kord tunnis, ehk siis, see, et mul teda vaid näha õnnestus, viis mu alternatiivse lahenduseni, mis tähendas kondiauru toel liikumist). Ja kui need bussid isegi olid omavahel ühildatud, siis MuPo poolt teostatud piletikontroll tühistas selle ühildatuse, sest just need vajaminevad 2-3 minutit oleks võimaldanud mul teise bussi peale ümber istuda.

Ja nii ma siis saingi aru, miks ei ole neid ümberistumise võimalusi välja toodud - sest need pole reaalsed, sest need pole tagatavad. Nii lihtne siis oligi vastus minu küsimusele.

Teine teema kogu selle asja juures on muidugi see, et mina, kes ma pole Tallinna sissekirjutusega, pidin ju pileti ostma, mida ma siis maksimaalselt kasutada ei saanud. Lisaks kumiseb mul iga kord Tallinna seltskondlikku transporti kasutades kuklas see teadmine, et meie vald maksab Tallinna linnale selle eest, et see buss meie juurde käiks, aga kui linnaelanikud saavad selle bussiga tasuta sõita (olgu-olgu, oma maksudega maksavad nad selle kinni), siis meil tuleb selle (ja ka teiste Tallinna transpordivahendite) kasutamise eest tasu maksta.

Kui  nüüd aga rääkida asja positiivsest küljest, siis sain külmas talveõhtus teha mõnusalt karastava jalutuskäigu ja imetleda loodusnähtust, mida mul pole kunagi varem näha õnnestunud - ühe Tallinna korstna suitsusammas levis väga pikalt horisontaalse triibuna üle taevalaotuse. Seltskondlikust transpordist poleks ma seesugust asja küll näinud, aga suure lageda peal joonistus see suitsust tekkinud pilveviirg toredasti välja.

Neljapäev, 7. jaanuar 2016

Ma olen piisavalt tark!

Jah, ma olen selle kõige jaoks piisavalt tark. Et saada aru sellest, mis toimub. Et mõista, mis edasipidi juhtuma hakkab. Lollitamist pole ma kunagi sallinud, veel vähem teen ma seda iseenda puhul - eneselollitamine on kõikse rumalam tegu üldse.

Ja kuna ma olen piisavalt tark, siis olen ma ammu juba kogu asja läbi näinud, saanud aru, kuhu see kõik välja viib. Inertsist olen ma edasi liikunud, et siis ühel hetkel seisma jääda ja endale tõde tunnistada. Ja tore on, kui on kõrval sõber, kes leebelt küsib selle küsimuse, mis küsimist vajab. Eks mu tarkust näitab seegi, et mul oli tema küsimusele juba vastus valmis. Eks ma ise olin ju ka sedasama mõtet mõelnud. Ja eks see näitab ka seda, et see tarkus on minu sees olemas, see tarkus on olemas ka minu sõbra sees.

Ja kõige selle taustal on minu sees protest: uskuda, jätkuvalt...

Erinevad maailmad

Vaatan ja vaatan ja vaatan veel. Ja kui ma esialgu ei saanud aru, mida ma näen, siis nüüd hakkab see mulle vaikselt kohale jõudma. Saan aru, kuidas ja kus tekivad käärid, mis on see, mis eraldab. Ja mõistan, et põhjuseks on erinevad maailmad.

Meil igaühel on oma sõprus- ja tutvusringkond, milles me liigume ja suhtleme. Ja kuigi mõnel hetkel tundub ütlus selle kohta, et sõbrad ütlevad inimesed kohta paljugi, ajast ja arust, siis praegusel hetkel saan ma aru kuivõrd õige see tegelikult on. Ja seetõttu ei saagi toimida see, mis, ilma igasuguste väliste segajateta, oleks lihtne, loomulik ja iseenesestmõistetav. Kaks erinevat maailma, mis on teineteisest nii kaugel, ei saagi moodustada mingit ühisosa.

Ühes teises elus, ühes teises keskkonnas, ühel teisel ajal...

Ekselda ja mitte leida teeotsa, uidata ja kaotada leitudki tee käest...

Eksperiment nr 3

Kui minu kaks senist eksperimenti, mis jätkuvalt pooleli on, ei ole veel andnud käega katsutavaid tulemusi, siis eile jõudsin selleni, et mul tuleb alustada eksperimendiga number 3. Lihtsalt, arutlesin elu ja asjade üle, selle üle, kuidas ma ise mingites olukordades käitun ja leidsin siis korraga, et mul tuleb hakata isekaks. Ehk siis, nüüd ja edaspidi jätan kõigi teiste asja nende endi teha ja otsustada, sean enda vajadused ja soovid kõige kõrgemale, ei hakka otsima põhjendusi, ei hakka kedagi välja vabandama, vaatan iseendale selgelt silma ja teen veelgi rohkem seda, mida ma tahan teha, jättes kõrvale kõik segajad.

Eksperimendi number 3 tingis üks umbes poole aasta tagune kogemus, mis asetas kõik senise teise valgusesse. Ja siin ja praegu tunnen ma, et mul tuleb sellest lähtekohast astuda veel üks samm edasi, et minna ja olla ja leida ja saada, seda, mida ma väärt olen.

Elu muutmise vajadus?

Viimased päevad ja nädalad on mulle selgelt näidanud seda, et ma elan oma täiesti kinnises maailmas. Kuidagi kummaline on see, et inimesed eeldavad, et oled pidevalt ühendatud sellise toreda sotsiaalmeedia keskkonnaga, nagu seda on näoraamat.

Aga mina oma inertsuses, mis räägib sellest, et olen konservatiivne ja usun sellesse, et on olemas mobiiltelefon ja sellega saab rääkida, ei suuda kuidagi harjuda sellega, et tahetakse suhelda läbi näoraamatu. Ja arvatakse, et olen kuidagi näppupidi selle külge kogu aeg ühendatud. Eks see ole seesama eeldamise viga, mida tehakse, kui arvatakse, et ma pidevalt ka oma e-kirjadele ligi saan, et needki on mul kogu aeg käepärast võtta on.

Selle kõige taustal ma saangi aru, et mind justkui sunnitaks oma elu ja toimetamisviise muutma, aga mulle tundub, et see pole ikka päris see viis ja moodus, kuidas ma tahaks. Et ma tahaks ikkagi olla selle juures, kuidas mina asju ajan. Ja tegelikult näen ma ka seda, et ma saan hakkama ka väljaspool, et mu juurde leitakse tee ja vahendid minuni jõudmiseks, ka nii, nagu asjalood mul enamasti on. Aga mõtlemisainet on selle asja sees küll ja veel.

Esmaspäev, 4. jaanuar 2016

Kahekõne eluga

Vaatasin oma elu peale ja mõtlesin, et ma tõesti võiksin pidada kahekõnet oma eluga. Ajendiks on see, et ma niikuinii arutlen ju selle üle, mis toimub. Aga veelgi sügavamale minnes võiks ma ju pidada kahekõnet eluga. Kuidas teisiti saaksin ma seda kõike siis nimetada - vaatan aga, mida elu mulle teele veeretab, ja siis tekibki tahtmine küsida: "Sa vist teed nalja? Kas Sa tõesti mõtlesidki seda asja niimoodi?" Ja kui juba selliste küsimuste küsimise tahtmine tekib, siis tunnen, et ilmselt peaks ma olema avatud meelega ja vaatama, mis neist elu väljapakutud asjadest siis lõpuks saab, kuhu nad välja viivad, peaksin ikka vast elu pakutud võimalustele võimaluse andma, mitte neid kohe välistama hakkama.

Pühapäev, 3. jaanuar 2016

Vana suhe uues kuues

Millalgi minevikus olin ma olnud ühes suhtelaadses suhtes. Jah, just laadses, sest midagi kindlat ei olnud, mingeid sügavamaid arenguid ei toimunud. Ja siis, kui otsustasin, et soovin selgeks saada, kas sellest asjast võib midagi saada või mitte, sain otsesele küsimusele sellise Eesti mehe traditsioonilise reaktsiooni - pagemise ja põgenemise ja ebamugavustunde. Eilne päev aga, kus pinged olid maas, pakkus hoopis uut vaadet sellele suhtele, sest ometigi oli seal korraga olemas kõik see, mis oli selle asja juures head - mugav olemine teineteise seltsis, teineteise seltskonna nautimine. Ja nii ma mõtlengi, et miks ei oleks see võinud kohe niimoodi olla ja kohe niimoodi edasi minna. Aga ju siis oli vaja aega, ju siis oli vaja distantsi.

Iseennast kõrvalt jälgida

Eilne õhtu pakkus mulle situatsiooni, kus sain iseennast kõrvalt jälgida. Vaadata seda, kuidas ma millelegi reageerin, kuidas toimetan ja kuidas olen. Samamoodi sain analüüsida, millised nõksud töötavad ja millised mitte. Ja võttes kõrvale ühe eelnenud olukorra, sain vaadata ka seda, miks sel hetkel mingid asja toimisid ja miks neid oli eile nii keeruline toimima saada. Kõik, sain ma aru, sõltub ikkagi meeleolust ja häälestatusest, hinge avatusest ja valmidusest minna kaasa. Aga, kui on ette nähtud, siis peavad asjalood ka nii minema, nagu nad minna tahavad.

Ah et siis sedasi

Täna on uue aasta kolmas päev ja juba on olnud kaks päeva, mis on pakkunud. Kui arvasin, et 1. jaanuariga asja piirduvad, siis eilne pakkus kohe lisa. Midagi on vist kusagil ikkagi teistmoodi, sest kõik on lihtne ja selge, ilma suuremate piiranguteta, kõik teed tunduvad valla olevat, kõik võimalused tunduvad kättesaadavad olevat. Ega siis polegi muud, kui samamoodi edasi panna.

Laupäev, 2. jaanuar 2016

Vaatasin, ega näinud...

Vaatasin, ega näinud, seda, millest räägitakse. Vaatasin, veidi lähemalt, sest võib-olla oli asi selles, et vaatasin liiga kaugelt ega suutnud detaile tabada, aga ikka ei näinud. Ja siis vaatasin veel kord ja asetasin kõik luubi alla ja ikka ei näinud. Midagi pole teha, ju siis ikkagi on asi minu silmades - et kui ka hoolikal vaatamisel ei märka ega suuda tabada seda, mis väidetavalt peab olemas olema. Aga, ma ei saa midagi teha, et mu peas on üks eelmine pilt. Samuti ei saa ma midagi teha, kui ma tean, kuidas on, kui kõik on, nagu olema peab, kui kaks inimest on teineteise lähedusest haaratud, et siis käivad asjad sootuks teistmoodi. Ja seetõttu ma ilmselt ka ei suuda näha, mida näha pole.

Siia sobib kenasti üks eilne sõnumivahetus, meenutused minevikust, kus kõik oli, nagu olema pidi. Ja kuidas see kõik olla oleks võinud, kui... Aga, erinevalt sellest praegusest vaatepildist, kust ma midagi välja lugeda ei oska, olid seal siiski olemas moraalinormid ja nende kohaselt talitamine - väärtused, mida tuleb hoida, väärtused, mida ei tohi lõhkuda. Ja eks ma mõtlen selle kõige juures ka seda, et oma viga, muud ei midagi. Ja seda viga kordan ma ikka ja aina, sest kuni ei ole antud lihtsaid lahendusi, ei saa mina võtta vastutust kellegi teise elu muutmise eest, mul tuleb teha kõik endast olenev, et saaks parim kõigile...

Uus aasta, uued algused

Aastanumber on nüüd vahetunud ja ongi aeg kõige jälle otsast alata. Puhas leht on ette antud ja igaüks meist saab ise valida, mida sinna kirjutada. Ikka igaühest endast sõltub, missugused saavad olema meie mõtted ja teod, missugune saab olema see uus aasta.

Minul on uue aasta puhul juba õnne antud kogeda headust ja märkamist ja tähelepanelikkust. Tänan uut aastat nende imeliste kinkide eest, mida uue aasta esimene päev endaga kaasa tõi. Tänan häid inimesi, kenasid noormehi, kes mu häda märgates mulle appi tõttasid. Ka seda härrasmeest, kes heade mõtetega tuli mu juurde ja pakkus ennast mind koju saatma, kuigi tal oli kaaslane kaasas - žest oli tõesti kena.

Ja tunne ja soov on veidi teine selle aasta sees, sest kuidagi on energia teine ja mõte, et suudan ja saan ja tahan on selle kõige juures olemas. Head uut!