Mulle meeldib üks film, põhjani naistekas. Pealkirjaga "Sabrina". Selles filmis on kaks fraasi, mis mulle praegusel juhul pähe tulevad. Esimene räägib sellest, et tuleb täiskasvanuks saada. Ja eks ma mõistan, et asjade praegused arengud ongi sellised, et mul tuleb viimaks ometi saada täiskasvanuks. Mida kõike see tähendab, seda tean vaid ma ise - täiskasvanulikkus, mis minus puudu on, tuleb nüüd siis sisse tuua ja lihtsalt ära teha. Teine fraas sellest filmist on seotud sellega, et on aeg üles ärgata. Ka sellel teemal, saan ma aru, olen ma tõesti justkui unenäos ringi liikunud, elanud mingis täielikus paralleelmaailmas. Tagasipöördumine reaalsusesse ei olegi nii karm, kui arvata võiks - võib-olla seetõttu, et protsess on olnud suhteliselt pikk ja sujuv, ei ole olnud räiget sisselõiget, vaid väikesed sisselõiked, millest on viimaks kokku saanud siis täielik lahutamine.
Ja eks viga peab ikka minus olema, sellest saan ma taaskord aru. Mingi asi takistab, mingi asi segab ja siis pole üldse midagi imestada, et asjalood on nii, nagu parajasti on. Üks tõdemus aastate tagant oli tegelikult nii õige, nii ehe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar