Ühe eilse jutuajamise käigus tuli välja, et üks arvutimaailmast kauge kaarega mööda käiv inimene on väga uhke selle üle, et tema on pärisinimene. Mispeale mina siis kostsin, et mulle meeldivad pärisinimesed.
Jah, meie igapäevaelu on aina enam sedalaadi, et aina vähem on neid inimesi, kes jäävad pärisinimesteks, ei lase ennast tehnilisest progressist ja üldisest elektroonilise suhtlemise ja imeliste tehniliste vahendite omamise vajadusest mõjutada lasta. Mina näiteks ootan päris suure huviga, mis siis saama hakkab, kui elekter peaks ära minema. Kuidas inimesed siis hakkama saavad. Seda, kui saamatud oleme me juba sel juhul kui internetiühendus katkeb, olen näinud küll ja veel, teine kena kogemus on see, et inimestel on pidevalt vaja olla elektriühenduse ligiduses, sest nutiseadmete akude laadimine on igapäevane ja päris möödapääsmatu tegevus.
See kõik, mis praegu toimub, on tagajärg. Aga, mis on selle põhjuseks, miks on need kaasaegsed vahendid nii ahvatlevad, miks nad nii jäägitult inimesi endasse haaravad, tekitavad sõltuvust, sellist, et jääb mulje, nagu ilma nendeta polekski enam võimalik elada? Mina sellele küsimusele vastust pakkuda ei oska, küll aga olen näinud, et järgmised põlvkonnad pannakse sellesse rattasse juba varasest noorusest - tahvelarvutid ning nutitelefonid on päris arvestatavad lapsehoidjad ja olen näinud, millisesse tardumusse vajuvad lapsed nende ees ja juuresolekul. Hirmuäratav on see muutus, mida selline asjade käik on kaasa toonud, väga hirmuäratav.
Ja ma tegelikult ei taha väga minna seda rada, et hakata mõtlema, millised on järgmised arengusuunad ja milliste asjadega on inimesed järgmisena nõus, millised muutusi nad vabatahtlikult enda ellu vastu võtavad, for greater good.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar