Viimased päevad ja nädalad on mulle selgelt näidanud seda, et ma elan oma täiesti kinnises maailmas. Kuidagi kummaline on see, et inimesed eeldavad, et oled pidevalt ühendatud sellise toreda sotsiaalmeedia keskkonnaga, nagu seda on näoraamat.
Aga mina oma inertsuses, mis räägib sellest, et olen konservatiivne ja usun sellesse, et on olemas mobiiltelefon ja sellega saab rääkida, ei suuda kuidagi harjuda sellega, et tahetakse suhelda läbi näoraamatu. Ja arvatakse, et olen kuidagi näppupidi selle külge kogu aeg ühendatud. Eks see ole seesama eeldamise viga, mida tehakse, kui arvatakse, et ma pidevalt ka oma e-kirjadele ligi saan, et needki on mul kogu aeg käepärast võtta on.
Selle kõige taustal ma saangi aru, et mind justkui sunnitaks oma elu ja toimetamisviise muutma, aga mulle tundub, et see pole ikka päris see viis ja moodus, kuidas ma tahaks. Et ma tahaks ikkagi olla selle juures, kuidas mina asju ajan. Ja tegelikult näen ma ka seda, et ma saan hakkama ka väljaspool, et mu juurde leitakse tee ja vahendid minuni jõudmiseks, ka nii, nagu asjalood mul enamasti on. Aga mõtlemisainet on selle asja sees küll ja veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar