Juba mõned päevad tagasi mõtlesin selle peale, et ootan kevadet. Mitte, et seda talve oleks nüüd väga pikalt olnud, ja iseäranis arvestades, et talvisest pööripäevast on juba kuu aega möödas ja päevad on oluliselt pikemaks läinud. Lihtsalt, tuli selline tunne peale, et võiks olla kevad või suvi, rohi ja lilled ja liblikad, soe ja mõnus.
Ja justkui selle kõige tuules ärkasin täna hommikul linnulaulu peale üles. Linnud tulid vist juba praegu kevadet kuulutama. Ka hommikuse lumeviskamise harjutuse tegid linnud oma lauluga kevadiseks, mis siis, et õhk oli karge ja talvise näoga päike pilvede vahelt piilus. Aga, vaadates kalendrisse, on kevadeni aega küll ja veel. Loodetavasti on ikka jaksu see aeg ära oodata, sest kevad on ikka ja alati olnud MINU aeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar