Jah, ma olen selle kõige jaoks piisavalt tark. Et saada aru sellest, mis toimub. Et mõista, mis edasipidi juhtuma hakkab. Lollitamist pole ma kunagi sallinud, veel vähem teen ma seda iseenda puhul - eneselollitamine on kõikse rumalam tegu üldse.
Ja kuna ma olen piisavalt tark, siis olen ma ammu juba kogu asja läbi näinud, saanud aru, kuhu see kõik välja viib. Inertsist olen ma edasi liikunud, et siis ühel hetkel seisma jääda ja endale tõde tunnistada. Ja tore on, kui on kõrval sõber, kes leebelt küsib selle küsimuse, mis küsimist vajab. Eks mu tarkust näitab seegi, et mul oli tema küsimusele juba vastus valmis. Eks ma ise olin ju ka sedasama mõtet mõelnud. Ja eks see näitab ka seda, et see tarkus on minu sees olemas, see tarkus on olemas ka minu sõbra sees.
Ja kõige selle taustal on minu sees protest: uskuda, jätkuvalt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar