Vaatades praegu oma elu peale, tuleb mulle meelde see aeg, kui olin 25-aastane ja üks jutuajamine mu tolleaegse tööandja personalijuhiga. Laused, mida selle jutuajamise käigus laususin, olid umbes seesugused: "Te tahate nüüd, kui ma olen 25-aastane ja tegelenud kõigega, panna mind tegelema ühe kitsa valdkonnaga, lõigata läbi mu arenguvõimalused?"
Eks sellise jutuajamise põhjuseid oli mitu - ma olin inimene, keda teatud kohtadele teatud põhjustel ei soovitud, lisaks oli "paremaid" kandidaate, ma olin selleks ajaks juba piisavalt laiahaardeliselt kõigega tegelenud ja päris kenasti ka hakkama saanud, mis oli justkui omamoodi takistuseks.
Lugu läks siis tookord sedasi, et see konkreetne tee lõigati küll läbi, aga tulid teised teed ja teised võimalused. Mitmekülgsus ja lai haare, mis mulle väga hästi sobivad, olid jätkuvalt osa minu igapäevaelust. Ühel hetkel aga jõudsin selles ja ka järgmises töökohas täielikku rutiini ja kõik asjad justkui ammendasid ennast.
Kõik see muutus mõned aastad tagasi, kui tegin oma elus suure muutuse, mis on mind toonud tänasesse päeva, mil ma tunnen, et kõik teed on valla, vabadust ja võimalusi on piisavalt, samuti ka energiat, et neid kõiki hästi ära kasutada. Ja eks ma nõndamoodi saangi aru, et mul on ikka väga vedanud, elu ja valikutega, ja olen elule selle kõige eest väga tänulik. Ja parim tänu on vast see, et võtan neist kõigist siis maksimumi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar