Kahekõne eluga

Vaatasin oma elu peale ja mõtlesin, et ma tõesti võiksin pidada kahekõnet oma eluga. Ajendiks on see, et ma niikuinii arutlen ju selle üle, mis toimub. Aga veelgi sügavamale minnes võiks ma ju pidada kahekõnet eluga. Kuidas teisiti saaksin ma seda kõike siis nimetada - vaatan aga, mida elu mulle teele veeretab, ja siis tekibki tahtmine küsida: "Sa vist teed nalja? Kas Sa tõesti mõtlesidki seda asja niimoodi?" Ja kui juba selliste küsimuste küsimise tahtmine tekib, siis tunnen, et ilmselt peaks ma olema avatud meelega ja vaatama, mis neist elu väljapakutud asjadest siis lõpuks saab, kuhu nad välja viivad, peaksin ikka vast elu pakutud võimalustele võimaluse andma, mitte neid kohe välistama hakkama.