Eile sain sabast kinni ühel mustril oma elus. Mustri sisuks on see, et ikka leidab mõni Urmas. Lihtsalt, kui vaatan asjadele ja olukordadele otsa, siis ikka jõuan tagasi Urmase juurde. See, et Urmase nimi igakord erinev on, on vaid elu paratamatus. Püüa, palju tahad, Urmastest pääsu pole. Eks see ole sama lugu, mis onu Heinodega:
Sama paratamatu on ka see, et igas reisiseltskonnas peab alati üks viriseja olema, ilma selleta võib tekkida tunne, et midagi on valesti, et midagi on justkui puudu. Läbi raskuste tähtede poole, öeldi juba vanasti!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar