Kuigi kõik tundub kena olevat, saan ma alles praegu aru, missugune on inimeste tegelik arusaamine asjadest, arusaamine, mida minuga senini pole jagatud. See on olnud umbes viimase nädala areng. Ma ei tea, millest see tingitud on ja miks alles nüüd. See sai alguse ühest kuuldud lausest. Ei räägitud konkreetsest juhtumist, räägiti asjadest üldiselt ja sealt oli aru saada, missugune on suhtumine. Siis sõitis ühes teises olukorras üks teine mõte sisse ja see läks täpselt samasse kapsaaeda.
Eks ma saan kenasti aru, et need on ühiskondlikud normid ja tõekspidamised, mille teemal mind praegu valgustada püütakse. Ja eks ma tean neid norme ja tõekspidamisi omastki käest. Aga, vaadates oma elu peale, tunnen mina, et ma ei saa antud juhul olla see üldtunnustatud mustrite järgija - kuidas siis, kui ma ise olen neist üle astunud, saaksin ma kellelegi teisele olla moraalilugejaks. Ja kui ma seeläbi tunnistan, et ma olengi nõrk, mis seal siis ikka - olen minagi ju vaid inimene...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar