Eile rääkisin oma ühe oma sõbrannaga, ühe oma elu kangelasega - inimesega, kes suure hoole ja armastusega andis ühele lapsele võimaluse täisväärtuslikuks eluks, suure südamega inimesega. Ja kurb oli mul kuulda seda lugu, mis ta rääkis. Nimelt olevat ta käinud lapsega perearsti juures ja muu jutu sees oli perearst oma pereõele sõnanud: "Nojah, võõra lapse eest ei kanta hoolt - kohe näha, et lapsendatud laps, oleks oma laps, siis hoolitsetaks, aga et on võõras, siis pole mingit hoolimist!" Ja pole siis imestada, et sõbranna ütles, et ta oli selle jutu peale nutma hakanud.
Ma ei ole küll olnud kogu selle lapsendamise protsessi juures ja ka igal hetkel oma sõbranna kõrval, aga hoolimatust või armastuse puudust selle pisikese lapse vastu talle küll mitte mingil juhul ette heita ei saa. Tema hool ja armastus on selle lapse terveks ravinud nii mõnestki kaasasündinud veast, mida arstid pidasid ravimatuks, tema hoole ja armastuse käes on väikesest ja väetist, hooletusse jäetud olevusest saanud rõõmsameelne ja vahva tüdrukutirts.
Selle kõige valguses tekkis minul tahtmine selle perearsti jutule minna - oma eelarvamused ja kibestumuse ja kõik need teised tunded elas ta praegusel juhul küll vale inimese peal välja -, temaga tõsiselt rääkida, lausuda paar karmimat sõna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar