pühapäev, 31. jaanuar 2016

Tähelepanekud liiklusest

Eile oli selline päev, et oleksin olnud osaline kohe kahes avariis. Või siis, kui esimene avarii oleks aset leidnud, siis oleks teise alge täiesti kõrvaldatud, vähemalt eilseks päevaks, vähemalt liiklusest.

Kõik sai alguse eile hommikul, kui koduküla tee peal kuulsin rehvide alt sellist häält, mis on iseloomulik rehvide kokkupuutele jääga. Kuigi temperatuurinäidik pakkus päevasoojuseks +5 kraadi, oli see heli oluliselt kõnekam, kui silmadega nähtav number armatuuril. Ja eks seda olen ma varemgi täheldanud, et selliste plusskraadide juures võib asfalt siiski olla jääga kaetud, see ohutuslambike, mis peaks libeduse eest hoiatama ja alles +2 juures põlema läheb, ei tea neist asjadest midagi - ikka tuleb usaldada silma, kui vaadata, milline näeb teekate välja, ja kõrva.

Eks ma siis võtsingi selle teadmise, et teel võib jääd olla, oma hommikuse kulgemise aluseks ja sõitsin oma mõnusas tempos, kuni minu ees laotus lahti olukord, kus kaks autot olid üksteisega kokku puutunud ja juba kaugelt oli näha, et ega seal miskit selgust ei paista, vähemalt niipea. Niiet, mina peatasin aga kenasti auto ja järgmine hetk kuulsin oma auto kõrval sedasama naeltega asfaldi kaapimise heli ja nägin ühte BMW'd slaamomisõitu tegemas, et mitte tema ees olevale bussile otsa sõita. Ja üllatav oli see vaatepilt minu jaoks, sest see oli minu taga sõitnud auto ja mina jäin seisma väga sujuvalt, ei mingi äkkpidurdust. Miks siis tema sellise hooga minust mööda sõitis - nagu ma aru saan, ilmselgelt vältides seda, et minu autole tagant sisse põrutada -, millega selle auto juht siis roolis tegeles?

Sain siis sellest situatsioonist kenasti välja ja kõik päevased asjatoimetused tehtud ning saabus õhtune aeg, mil järgmine avariiohtlik olukord tekkis. Selleks ajaks oli teekate juba üles sulanud ja vihmamärg ja see ka olukorra päästis. Olin liikumas teel ja ühe ülekäiguraja juures astus pika ja kiire sammuga üks jalakäija teele, õnneks olin piisavalt kaugel, õnneks reageerisin piisavalt kiiresti, õnneks ei olnud hommikust libedust enam kusagil, nõnda sain pidama ikka mitmeid meetreid enne ülekäigurada. Tahavaatepeeglist nägin, et minu taga olev auto, taaskord, pidi kõrvale tõmbama, et minu autole tagant mitte sisse sõita. Jalakäija poolt sain rusikavibutuse osaliseks. See olukord oli aga küll selline, kus ma nägin jalakäijat alles siis, ku ta ülekäigurajal oli, ta tuli sellise sammuga ja nii pimedast nurgast, tänavavalgustusposti tagant, et ma lihtsalt ei näinud teda enne. Sel juhul ei aidanud isegi helkur või oli see mingi vähehelkiv variant, sest seda nägin alles siis, kui jalakäija tänavavalgustuse kätte jõudis. Ja ma ei suutnud ära imestada, mismoodi jalakäijad ometi mõtlevad või mismoodi nad arvavad, et nende automaatne eesõigus peaks neid päästma ja säästma. Mõni aeg tagasi oli mul analoogne situatsioon, kus jalakäija astus varjust välja, veendumata, kas ma teda märkasin või mitte, tol korral polnud jalakäijal ka helkurit.

Ja mina olen ometi selline autojuht, kes ikka annab jalakäijatele teed, aga ma ju ometi ei saa seda teha, kui ma neid ei näe või mulle ei anta aega reageerimiseks. Kui seda lugu jagasin inimestega enda ümber, siis öeldi mulle, et kui ma sellises olukorras jalakäijale otsa sõidaksin, ei jääks ma süüdi. Ma siis kostsin, et see süü teema on minu jaoks täiesti teisejärguline, sest oluliselt raskem oleks mul elada teadmisega, et olen teisele inimesele viga teinud. Aga eks ma pean siis õppima ja autojuhina veelgi hoolikam olema, kui jalakäijad ei suuda mõista, et autot ei saa hetkega seisma, isegi, kui autojuht seda väga tahaks, füüsikaseaduste vastu aga kahjuks ei saa.

Kommentaare ei ole: