Mõlgutasin mõtteid selle üle, kuidas ma oma elus ühes või teises situatsioonis tegutsenud olen ja leidsin ühe sobiva sõnapaari, mis minu kohta käia võib. Ma olen ikka ja alati üks paras ekstremist olnud. Ekstremist selles mõttes, et ikka ja aina kaldunud äärmustesse, ikka ja aina ületanud piire, ikka ja aina teinud rohkem, kui arvatakse paslik ja sobilik olevat, ikka ja aina (ühiskonna poolt aktsepteeritud) raamidest väljaspoole liikunud. Ja kui hakkan mõtlema, miks see nõnda on, siis peamiseks põhjenduseks/selgituseks/vabanduseks on see, et ma olen alati oma tegude juures olnud seda meelt, et nad tuleb ära teha, olgu nad siis nii jaburad ja meeletud, kui üldse olla võib, ja enamasti ka võimalikult kiiresti, järgides põhimõtet: tänasida lollusi ära viska homse varna.
Praegu selle kõige peale mõeldes paneb see mind muigama. Aga ma tean ka, et lähitulevikus on mul seesuguseid ekstreemseid mõtteid-tegusid juba ees ootamas küll ja veel. Ja mõnikord, nagu ühe viimase aja kogemuse põhjal öelda võin, kutsuvad teised inimesed minus selle ekstremisti veel kuidagi eriti eredalt esile - siis võib vaid imestada, kuhu see kõik välja viib ja millise hoo ma sel puhul sisse saan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar