Laupäev, 26. detsember 2020

Looduse usku

Mõned päevad tagasi kõnelesin ühe sõbraga telefonitsi ja kuidagi läks jutt usu peale. Ja siis tõdesime üheskoos, et meie oleme ikka looduse usku.

Seda mõtet heietasin ka täna, mütates taaskord looduses ringi ja nautides vaateid. Kuna aega oli laialt käes, siis imetlesin kõike, mis vähegi silma alla sattus. Aga mitte ainult, võtsin ka kõrvad appi - pilliroo vaikne sahin koos väikese kõlkusaga, kui kõrred üksteisega kokku puutusid, õrn laineloks, eemal, teises lahesopis meri möllamas... Nõnda ma seal aega mööda saatsin ja mõistsin iga hetkega aina enam, et loodusesse ma tõesti usun, sügavalt ja siiralt, imestuse ja imetlusega.

 
Taevas võtab juba tuld, 
ehe Eestimaine kuld - 
värske õhk ja puhas vesi, 
männid kõrvu mitmekesi, 
rahu, vaikus, jää kui rosin, 
tajutav vaid tuulte sosin, 
kaugelt kostub rongahõik: 
"See on nautimiseks kõik!"

Reede, 25. detsember 2020

Olles tänulik

Täna hommikul läks mul varakult uni ära. Ei teagi, milles asi oli, aga juba poole seitsmest alates ei leinud kuidagi unemaale tagasi teed. Ja nagu ma ikka olen - jõuga midagi teha ei taha -, otsustasin, et olgu siis pealegi, ärkan üles. 

Kerisin aga kardinad eest ja vaatasin välja - öösel oli mingit valget asja sadanud ja puud kõik sädelesid. Toimetasin siis oma hommikutoimetused ära ja kuna muud targemat ka peale hakata polnud, siis võtsin kaamera ja kobisin õue. 

Lummav oli see vaatepilt, mida loodus pakkus ja sain päris vahvaid kaadreid üles pildistatud. Lummuse loojateks olid vihmapiisad (aknast vaadates aimasin millegipärast, et tegu võiks olla jääga, aga selgus, et oli nii sula, et vihm oli sellised mustrid tekitanud). 

Tegin kodu ümbruses mõnusa hommikuse tiiru ja kusagil selle keskel leidsin, et ma olen ikka niivõrd tänulik selle eest, mis mul siin ümberringi on, selle looduse eest, mis selliseid ägedaid elamusi pakub, ka varasel hommikutunnil, mil tegelikult pole justkui mingit ilu kusagilt võtta. Ja tänulik selle eest, et mul siin kõrged kased on ja mõni mänd. Ja isegi selle eest olin tänulik, et tänavavalgustus, mis muidu võiks minu poolest olemata olla, siiski meie tänavatel särab. Sest tänu neile vaid sain jälile sellele ilule ja imele, mida tänane hommik pakkus.

Neljapäev, 24. detsember 2020

Päkapikud käivad

Eile, astudes koduuksest välja, leidsin oma ukse tagant paki. Kuidagi ei osanud ma arvata, et see mulle võiks olla, sees oli see tunne, et ehk on keegi ukse segi ajanud. Ja kuna mul oli väljamineku plaan, siis arvasin, et tagasiteel võtan kingipaki, kui see ikka peaks veel ka sel hetkel olema olemas.

Jõudsin siis lumeime imetlemise retkelt tagasi ja pakk oli liikunud põrandalt ukselingi külge ning tekkis mõte, et ehk ikka on see mulle mõeldud. Sain siis uksest sisse ja leidsin pakist kaardi - lugedes soove ja soovija nime, sain aru, et oli ikka mulle see kink mõeldud, polnud midagi segi aetud. 

Ja täna hommikul, väljas käies, juhtusin vaatama postkasti ja sinnagi olid päkapikud üllatuse korraldanud. Ometi olin sinna ju vaadanud ka eile, omast arust kõik jõulueelsed saadetised sealt välja noppinud. Aga ju siis päkapikud olid arvanud, et selle ümbriku jaoks on paras kättesaamise aeg just jõululaupäeva hommikul.

Niiet, päkapikud käivad ja teevad südame väga soojaks... 



Kolmapäev, 23. detsember 2020

Sisukalt veedetud aeg

Tänane hommik oli juba silmi avades teistsugune. Tundus valgem ja helgem. Muigamisi käis peast läbi mõte, et pööripäev on ju möödas ja päevad on nüüd kõik juba pikemad. Aga eks olin eile vaadanud ilmaennustust ja avastanud, et tänaseks hommikuks lubas lumesadu ja silmi lahti tehes aimasin, et see lumi on siis nüüd viimaks maha sadanud. Ajasin ennast siis voodist üles ja tõmbasin kardinad eest ja vaataski mulle vastu valge maailm.

Ja nii ma võtsingi selle aja, et istuda ja vaadet nautida. Kuidas valgeid helbeid langeb, kuidas õrn tuulehoog puude oksi veidi saputab, kuidas linnud oma hommikutoimetusi teevad. Möödusid minutid ja mõnus oli see kõik. Kui pole kuhugi kiiret ja lihtsalt looduse ilu nautida võid! Väga sisukalt veedetud aeg...

Loodan, et ka kõigil teistel on võtta see aeg, et lihtsalt olla ja oleksleda, et saabuvate pühade eel pole vaja kusagile tormata, et pühade-eelsed toimetused on kõik juba valmis, et on aega, aega ja veelkord aega võtta nautimiseks aega!

Teisipäev, 22. detsember 2020

Üllatus kingikotis

Kui siin üleeelmisel nädalal veel viimaseid jõulukaarte teele panin, siis olid saajate seas ka mõned sellised inimesed, kes minult kaarti arvatavasti oodata ei osanud. Aga tunne oli mu sees seesugune, et oleks vahva sellist väikest üllatust pakkuda.

Nõnda need head soovid ja tänusõnad teele saadetud saidki ja vahva oli kogeda, et need kõik kenasti kohale läksid ja ühel juhul oli kaardi saaja meel nõnda rõõmus, et tal kohe tekkis tahtmine mullegi midagi teele panna.Varustasin teda siis vajaliku infoga ja mõtlesin, et ehk millalgi, võib-olla midagi siis minu juurde ka tee leiab.

See infovahetus toimus siis eile, aga juba täna leidsin oma telefonist sõnumi, et mulle on pakk, mis mind minu poolt valitud pakiautomaadis ootab. Kuna olin parajasti pakiautomaadi ligi, siis toimis kõik kenasti ja sujuvalt - astusin vajalikust kohast läbi ja peagi oli mul pakk käes (väga huvitav oli näha, et pakiautomaadi juures olid tegutsemas teenindajad, kes minugi paki hoopis suurtest kärudest välja otsisid).

Pakki vaadates tekkis mul igasuguseid mõtteid, et mis seal sees olla võiks. Saatjat teatud mõttes tundes aimasin, mida võiks see pakk sisaldada. Aga selleks, mis seal tegelikult oli, ma küll valmis ei olnud. Kui paki lahti tegin, siis juba ümbrispaber andis aimu, mida kink sisaldab. Olles pakendi avanud, oleksin tahtnud öelda: "Tal oli meeles!"

Sest, ühel septembrikuisel päeval, kui jutustasime sellesama inimesega maast ja ilmast, oli meil juttu ka kirjutusvahenditest ja muuhulgas sellestki, kuidas me mõlemad eelistame harilikku pliiatsit. Aga ju ma siis rääkisin ka sellest, et vanasti sai ikka sulepeaga kirjutatud ja et mulle selline asi väga meeldis. Ja nüüd siis, oligi minuni jõudnud tuliuus sulepea, koos kõige kirjutamiseks vajalikuga.

Ja südame tegi väga soojaks see, et mul oli õigus, kui leidsin üles kareda ja käreda pinna all leiduva lahke südame, ja kõik toimuv kinnitas taaskord seda, et tuleb vaadata kaugemale, tuleb vaadata sügavamale, astuda esmamuljest edasi.

Nüüd siis on mul uuel sulepeal tint sees ja esimesed readki sellega kirjutatud. Toimib ikka pagana hästi!

Esmaspäev, 21. detsember 2020

Otsitud lähedus või?

Lugesin neid ridu, mis Sa olid kirja pannud, ja mõtlesin, et kui otsid lähedust või tagasiteed, siis sellised read pole kindlasti need, mida üles tähendada. Kui on olnud palju ebaloomulikku, kui on palju allasurutut, siis tuleb ju leida tee loomuliku juurde. Aga ma ei saa sinna midagi parata, kui see lähenemisviis, mida Sina kasutad, on minu jaoks ebaloomulik.

Tegelikult oleks võinud selle ülestähenduse teema olla sootuks teine. Iga kord, kui mul tuleb tegeleda mõne uue inimesega, siis on kõige esimene asi, mida ma ta käest küsin, see, et kuidas ta tahab, et teda kutsutaks, kuidas tema nime hääldada tuleb. Eks enamasti pole sellega probleemi, saan küsimatagi hakkama, aga kuna vanemad on olnud väga leidlikud oma lastele nimede panemisega, siis tuleb aeg-ajalt ikka ette olukordi, kus mul tuleb selliseid küsimusi küsida. Ma küsin neid enne, kui ma üldse kellegi poole pöördun, enne, kui ma midagi valesti ütlen. Ja kui isegi need nö teada-tuntud nimed on leidnud mingi teistsuguse rõhuasetuse, siis võtan selle inimese jaoks õige variandi teadmiseks ja kasutusse. 

Nüüd siin aga seisab minu enda nimi ja kuigi selle kasutaja on mind elu aeg teistmoodi kutsunud ja ma oma lähemas ringkonnas just selle nimega harjunud olen, siis näen selles nime "õiges" vormis kasutamises hoopis distantsi hoidmist. Muidugi, ükskord seletati mulle, mis on see uskumus selle õige vormi kasutamise taga. Aga see ei muuda mitte kuidagi seda, kuidas ma loen seda oma nime kirjapilti, mõtlen, kes on see kirjutaja, ja tunnen, et see, mida saavutada soovitakse, jääb saavutamata. Asi pole selles, et ma poleks avatud südamega sellele asjale otsa vaadanud, asi on minu jaoks selles, et selline kirjaviis selles kontekstis on minu jaoks lihtsalt ebaloomulik. 

Eks mul on muidugi lugu ka selles, et ma olen vägagi teadlik formaalsest ja mitteformaalsest suhtlusest ja ka sellest, mida ühel või teisel puhul kasutatakse. Ja see, minu nime täielik vorm, on siiski minu jaoks võõristav. Võib-olla on lugu ka selles, et formaalsus on minu jaoks üldse üks suured teema (olles sellega väga lähedalt kokku puutunud ja näinud, missuguseid asju võib formaalsuse fasaad enda taga peita), ma pigem püüaks ilma selleta hakkama saada, tahan ikka, et oleks mõnus ja õdus ja soe ja hubane...

Neljapäev, 17. detsember 2020

Tsirkust ja leiba

Sattusin nägema (ja ka kuulma) ülekannet Riigikogust ja siis korraga mulle turgatas pähe mõte, et nüüd on siis meie parlamendist saanud täielik tsirkuse tegemise koht. Eks kõiksugu pärle ole sealtkandist ka varemalt tulnud, aga viimasel ajal on see pärlite kontsentratsioon muutunud iseäranis suureks.

See pani mind mõtlema ütluse peale: "Tsirkust ja leiba!" Neid asju on igal ajal vaja, seda teati vanasti ja teatakse ka tänapäeval. Aga kas seda tsirkuse poolt peaks pakkuma ühe riigi parlament, kas see peaks olema koht meelelahutuse tarvis? See on selline vaieldav küsimus ja eks meelelahutus on iga inimese jaoks ju erineva asi - mõne jaoks on ka poliitilised arutelud-vägikaikavedamised vägagi mõnusad meelelahutuslikud maiuspalad.

Olgu, leidsin, ütleme siis, et meile on seda tsirkust vaja, sellisel moel. Aga siit edasi läks mu mõte selle peale, et selle tsirkuse maksavad ju maksumaksjad kinni. Ja see koht oli see koht, kus ma tundsin, et parlamendiliikmetel võiks ikka olla austust inimeste vastu, Eesti ühiskonna vastu. Sest Eesti inimesed, igapäevased töötegijad, on nende palga maksjad. Ja kas tõesti ei ole siis parlamendiliikmetel rohkem austust oma palgamaksjate vastu? 

Ja teine teema on selles, et kui paljudel nendel riigikoguliikmete palgamaksjatel pole leibagi lauale panna, rääkimata rahast kino- või teatri- või kontserdikülastuse tarvis, kas siis nad tõesti peaksid maksma sellise asja eest, mida poliikud, omas mõnusas mullis, parlamendis harrastavad? Rääkimata sellest, et lisaks soliidsele palgale osatakse endale juurde kirjutada ka korralikud kompensatsioonid paljude "toredate" kulude eest!

Kurvad on sellised mõtted ja arusaamised, kurvad sellised tõdemused...

Kolmapäev, 16. detsember 2020

Loomingulisust iga kandi pealt

Selle loo algus võiks ulatuda tagasi aastasse 1993, mil lõpetasin keskkooli ja kuna mingit ametit mul polnud ning ülikooli sisseastumine tol suvel luhtus (suur tänu, Tartu Ülikool, et oma kriteeriumid ümber tegid ja mina olin üks nendest, kes jäi nende tõttu vahetult joone alla - esialgsete kriteeriumite kohaselt oleks minust saanud Tartu Ülikooli tudeng), siis tuli hakata mõtlema, et mis siis edasi saab. Ja lehes jäi silma kuulutus: "Otsitakse õmblejaid, väljaõpe kohapeal!" 

Kuna töökoht oli jalutuskäigu kaugusel ja midagi ju oli vaja oma eluga pihta hakata, siis läksin ennast tööle pakkuma ja üsna pea leidsingi ennast igapäevaselt õmblusmasina taga toimetamas. Mida rohkem aeg edasi läks, seda enam selgus, et selline töö mulle kohe kuidagi ei istu. Ma polnud piisavalt kiire selles töös, et oma palka välja teenida. Nõnda anti mulle teha keerukamaid (ja paremini äratasuvaid) tegevusi: kraede-mansettide õmblemine, triikimine ja ka praagi harutamine. 

Saabus siis uus kevad ja suvi ja üha selgemalt sain aru, et see töö ei ole ikka minu jaoks, et mul tuleb oma mõistust rakendada ja vaimsed väljakutsed on rohkem minu teema. Eks omajagu andsid selle töö sobimatusest märku ka kaks kuuajalist kopsupõletiku põdemist tol talvel. Ja nõnda siis saigi uuesti ülikooli astumise katsed tehtud ja need siis Tallinna Tehnikaülikooli. Seekord sai tulemus parem ja tagantjärele olen ikka väga rahul sellega, et just sellest koolist oma kõrghariduse sain ja just sellisel ajal - kus polnud enam Nõukogude aja mõjusid ja oli võimalik pikalt ja põhjalikult studeerida erinevaid valdkondi (see kõik on edaspidises elus ikka vägagi palju kasuks tulnud), polnud veel asutud õppekavasid ratsionaliseerima!

Aga tookordne tunne, et on vaja mingit teistsugust suunda, toob mind tagasi lähiminevikku, kui üks minu pereliige hakkas mulle rääkima sellest, et ma peaksin ikka loomingulisem olema. Ma ise muidugi olen, nagu olen, pole arvanud, et mul midagi liiga vähe oleks või kuidagi kusagilt midagi pigistaks.

Kuid eks see tegelikult pani mind muigama, sest loomingulisusest minu elus küll puudust pole. Ja eile oli taaskord see päev, mil sain aru, et ma olen ikka päris loominguline. Põhjuseks siis üks võitoos, mille olen oma kätega teinud - disaini ise välja mõelnud ja siis kõik selle ka teoks teinud. Muidugi, kui olen kõrvalt näinud, missuguseid šedöövreid teised teevad (istudes keraamikatundides), siis pole optimismiks mingit põhjust. Aga vaadates eile oma kaks aastat tagasi tehtud kätetööd, leidsin, et see on ikka omajagu ilus küll ja kuidagi oli nii hea meel, et oli julgust sellist asja teha.

Ja eks praegu on mu töögi loominguline - koodi kirjutamine ja lahenduste leidmine nõuab ju loomingulist lähenemist! Rääkimata sellest, et inimeste ja olukordadega hakkamasaamisel muudab loomingulisus elu lihtsamaks.

Teisipäev, 15. detsember 2020

Uue fotokaamera otsingul

Kui ma aastaid tagasi endale oma praeguse fotokaamera (Pentax'i) rõõmustasin, siis ei teadnud ma fototehnika detailidest suurt midagi. Juhatati mulle lihtsalt soodne pakkumine kätte ja mina siis otsustasin, et olgu siis niimoodi, pakkumine on hea, kasutan selle siis ära.

Nüüdseks on sellest juba üle kolme aasta möödas ja huvitav on see, et olulised asjad selguvad, nagu alati, hoopis hiljem. Ehk siis, juba eelmisel suvel, kui sai käidud Fääri saartel ja suhteliselt karmides ilmastikutingimustes pilte tehtud, siis olin tõeliselt rahul sellega, et ma ei pidanud muretsema selle pärast, kas sajab vihma või pritsib laine üle laevaparda, kuidagi oli sees see sisemine kindlus, et kaamera ja objektiivid peavad sellele kõigele vastu.


Rõõm oli tõdeda, et see kõik pidas paika. Et vaatamata sellele, et kasvõi sellesama merereisi käigus kustkohast pärineb eelnev ülesvõte, mil vett lendas paremale ja vasakule, sain rahulikult (kui just intensiivselt loksuva laeva pardal pilditegemist saab kuidagi rahulikuks nimetada) pilte teha ja rõõmustada ülesvõtete üle, mis tehtud said. Ainus "mure" oli objektiiviklaasi mõnikord kuivatada.

See kogemus Fääri saartelt pani mind suisa sedasi vaimustuma, et saatsin kaameratootjale tänukirja, et nad on nõnda keskkonnatingimustele vastupidava kaamera ja objektiivid teinud. Sest ma tõesti olin rahul sellega, et mu fototehnika mitte just kõige sõbralikumates tingimustes (kuigi-kuigi, mul vedas Fääri saarte külastamisel ilmaga meeletult) kenasti hakkama said.

Ja kui ma nüüd vaatan tagasi sellele ajale, mil mul see kaamera olnud on, siis tegelikult on ta koos objektiividega ikka igasuguseid tingimusi näinud ja kõigis neis kenasti hakkama saanud - siia hulka kuulub -25 pakane Lapimaal ja niiske septembrikuine virmaliste pildistamine ja miks ka mitte vihmas ja udus toimetamine, mõned kukkumised on kaamera ja mõned objektiividki üle elanud. Kõigil neil puhkudel on need edasi toiminud suurepäraselt!

Muidugi pole ma nii ekstreemseks läinud, nagu mulle üks noormees ükskord mu kaamerat nähes rääkis - et tema olevat selle ära uputanud (st vee all sellega pilte teinud) ja ka pärast seda olevat kaamera kenasti edasi töötanud.

Ja kuidagi tekkis mul nüüd mõte, et ehk võiks endale uue fotokaamera rõõmustada. Ning otse loomulikult, kuna praeguse kaamera juurde on kogunenud päris korralik objektiivide kogum, siis loomulikult vaatasin Pentax'i poole. 

Lugesin siis arvutustusi ja kommentaare ja tegelikult leidsin endale sobiva variandi ka. Aga siis sattusin ühest foorumist lugema pikemat arutelu sellel teemal, et kaamera, mis mulle silma jäi, ei kõlba mitte kuhugi. Ja lehekülgede viisi oli siis poolt ja vastu argumente. Ja antud kaamera üheks suureks miinuseks peeti tema ilmastiku- ja põrutuskindlust - et võiks ikka teha midagi kergemat ja odavamat. 

Kui ma muidu ei pea ennast pilditegemise (või fototehnika) teemal mingiks eksperdiks, siis see oli küll see koht, kus mina tundsin, et oleksin tahtnud Pentax'i ühe olulise omaduse kaitseks välja astuda. Eks jah, inimeste vajadused on erinevad ja lugedes ka teiste kommentaare, sain aru, et minusuguseid on veel - kelle jaoks ongi oluline, et kaamera oleks võimeline ka ekstreemsetes tingimustes hakkama saama!

Esmaspäev, 14. detsember 2020

Külvata heatahtlikkust ja rõõmu

Viimased päevad ja nädalad on palju mõtlemisainet andnud, et mis on minu ülesanne või funktsioon siin elus. Ja kui vaatan omi tegemisi ja toimetusi, siis ei saagi sellest justkui väga selgelt aru. Aga mõnel hetkel mõni asi siiski selgineb.

Ühest küljest tajun väga selgesti, et laps minu sees elab täiel rinnal ja ikka soovib, et maailm oleks ilusam, et maailm oleks seiklusi täis. Ja kui juba selline tahtmine, siis loomulikult järgnevad sellele ka teod, suuremad ja väiksemad, mõned tõsisemad, mõned lustlikumad, ilu loovad ja uusi avastusi toovad.

Teisalt jälle tajun seda, et mulle meeldib huumor ja enamasti saab kõik teemad positiivseks keerata sellega, kui asju läbi huumoriprisma vaadata. Eks see tekitab omajagu probleeme neis kohtades, kus inimesed minu naljasoonest aru ei saa, pole sellega varemalt kokku puutunud, aga kuidagi õnnestub ka sellised asjad lustlikuks keerata.

Kuid kolmas, praegusel ajal kõikse olulisem, ülesanne, mis välja on joonistunud, on külvata heatahtlikkust ja rõõmu, jagada helgeid hetki ja mõtteid, toetada ja julgustada. Ja rõõm on see, kui mõni minu tehtud ülesvõte ja mõni kirjutatud rida läheb teistele inimestele korda, tõstab (kasvõi hetkeks) meeleolu, toob naeratuse näole ja muudab päeva päikeselisemaks.

Siinkohal meenub mulle, et mõni päev tagasi lappasin vanu kaarte, mis olen aastate jooksul kingiks saanud, ja ühelt kaardilt lugesin ridu: "Ole ikka sama päikeseline!" Need sõnad puudutasid mind ja meenus, et see on üks omadus, mida nii palju on minu puhul ikka esile toonud, et minu rõõmus olek või hääl on olnud see, mis aitab teistel edasi minna. Või kasvõi see teadmine, et ma olemas olen, on kellegi teise elu kergemaks muutnud. Olgu siis pealegi sedasi...

Laupäev, 12. detsember 2020

Eesti keele harjutused

Sel nädalal tuli mul taaskord võtta tagataskust välja oma eesti keele alased teadmised. Sest, sain "hoiatuse" sellel teemal, et ei tohi mingit naguamist olla. Lause, millele see reaktsioon järgnes, oli: "On, nagu on."

Küsisin siis selle peale, et ohoo, mis see nüüd siis oli. Selle peale teatati mulle, et "hoiatuse" andja isa olevat talle öelnud, et tema ei taha mingit nagutamist kuulda. Nõnda siis tuligi mul asuda seletama seda, et minu öeldud lauses oli nagu täiesti õige koha peal ja õigustatud, aga selle nagutamise all peetakse ilmselt silmas parasiitsõna nagu, mis vist liig sageli kasutamist leiab. Ja et asi selgem oleks, siis tegin "loomkatseid" - ehk siis, ütlesin eespool toodud lause ilma sõnata nagu, ehk siis "On, on." Selle peale sai tüdruk aru küll, et ju siis sellel sõnal oli selles lauses oma koht olemas ja see polnud seesugune nagutamine, mida tema isa silmas peab.

Sellega seoses tuli mulle meelde üks mõne aja tagune arutelu sellel teemal, kuidas ma kell ütlen. Üks poiss küsis mu käest: "Mis kell on?" Mina siis vastasin: "Kümne pärast kuus!" Selle peale arvas tema, et niimoodi ei saa öelda, et ma vist mõtlesin, et kell on kümme minutit kuus läbi (ehk siis: "Kümme pärast kuut!"). Ma siis selgitasin talle, et kõik on õige, sest kell oli viis viiskümmend, minu lause pikem vorm oleks olnud: "Kell saab kümne minuti pärast kuus!" Siis sai ta aru küll, mida ma silmas pidasin. Repliigi korras tuleb vist ära märkida ka see, et üsna tihti tuleb mul lastele ka kella tundmises järeleaitamistunde anda - kui numbritest saavad nad aru, siis seieritega on keeruline ja veerandid ja poole ja kolmveerandid on kõik segamini.

Kuid tagasi esialgse teema juurde - tegelikult on see vahva, et selline "keelevalve" kogu aeg peal on, eks ma ise pean selgest väljendamisest vägagi lugu ja tore on, et laste kõrv ole neil teemadel veelgi tundlikum. Ja sellised arutelud avardavad mõlema osapoole maailmapilti (ehk siis, üks elu suuri tõdesid - asjad pole nii lihtsad ja ühtemoodi mõistetavad, kui nad pealt paistavad).

Ikka tekib küsimusi

Juhtusin neljapäeval vaatama valitsuse pressikonverentsi ja päris huvitav oli see asi ikka. Ma sugugi ei räägi sellest, et jutt oli ümmargune ja segadust tekitav (eks see, missugune pudru ja kapsad sealt välja tuli, on nüüd kogu järgneva aja jooksul väga selgelt välja tulnud). Ja kui võiks arvata, et see mind kuidagi üllatas, siis tegelikult mitte. Kuigi jah, minu loogika ütleb väga selgelt, et sellistes olukordades, nagu meil praegu on, peab jutt olema konkreetne ja täpne, ei tohi jätta ruumi tõlgendamistele, valestimõistmistele ja eksiarvamustele. 

Aga mind pani imestama sootuks muu - nimelt ei olnud valitsuse liikmetel rääkimise ajal maski ees! Kui kogu aeg räägitakse sellest, et mask peaks takistama inimese poolt väljahingatavas õhus sisalduvate osakeste levimist, siis antud juhul jäi see asi küll täiesti arusaamatuks. Vaikimise ajal oli mask ees, rääkimise ajal aga võeti eest ära. 

Ja mulle tulid silme ette kõik need hetked sellest nädalast, mil minulgi on tulnud rääkida, mask ees. Ja kui mitmeid kordi ma mõtlesin, et see kõik on nii mõttetu, sest rääkida on ju vaja, aga maski tõttu on see raskendatud ja tihti tuli mul asju üle korrata, selgemalt artikuleerida, mõnel juhul ka kõvema häälega rääkida, sest tegu oli avara ruumiga ja muidu mind lihtsalt ei kuuldud. 

Teine, veidi naljakas mõte selle asja juures oli see, et maski kandmine tekitas minus tahtmise vaikida, st sain aru, et kuna rääkimine on raskendatud, siis pigem oleksin tahtnud üldse rääkimata jätta.

Kuid, tagasi minus küsimusi tekitavate teemade juurde - asi, mida mina täna vaatasin, oli see, et mul on matemaatikaga lood korrast ära. Tuli ju suur uudis, et peaministri teise koroonatesti tulemus on samuti negatiivne ja siis hakkasin mina mõtlema, et oot-oot, mis päeval talle see esimene test tehti. Ja arvutasin, kuidas mina arvutasin, ei saanud mina mitte kuidagi kokku kümmet päeva, mis on vajalik selleks, et karantiininõudest pääseda. Aga eks asi ole vast minu vigases matemaatikas. 

Sellised küsimused siis tekivad, kui natukenegi loogikat kasutada ja asjadele tõsisemalt otsa vaadata.

Reede, 11. detsember 2020

John Irving "Siidrimaja reeglid"

See raamat sattus mu kätte sellel põhjusel, et olin just saanud päris vahva lugemiselamuse sama autori üht teist raamatut lugedes. Ja kuigi need kaks raamatut erinevad teineteisest (vähemalt minu jaoks) vägagi olulisel määral, siis "Siidrimaja reeglid" on raamat elust enesest. Ja nagu ikka, räägib universaalsetest teemadest, mis on meilgi, praegusel ajal, taaskord aktuaalsed.

Ehk siis, üheks raamatut läbivaks teemaks on abort ja selle lubatavus. Ja kuna meilgi on see teema praegu aktuaalne, siis võiks sellel teemal otsustajad lugeda seda raamatut, sest selles kirjutatakse nii põhjustest kui tagajärgedest üsnagi realistlikult.

 

Ja kui ma mõnikord olen ikka mõelnud, et raamatud tulevad minu ellu ikka õigel ajal, siis seegi raamat oli taaskord selline, mis sobitus hästi praegusesse hetke minu elus, haakus läbikäivate teemadega ja kõnetas üsna kaasahaaravalt. Eks asi on seotud osaliselt ka ühiskondlike normide ja reeglitega, millest mul on aeg-ajalt vägagi keeruline aru saada ja mille puhul tunnen, et ma puhta lehena astun mingisugustesse olukordadesse, milles olles ma saan aru, et olen taaskord endalegi ootamatult kuhugi ämbrisse kolistanud.

Igaüks läheb hulluks isemoodi

Eks see ole ammu teada, et ega ma normaalsusega hiilga, pole kunagi hiilanud. Nõnda siis pole imestada, et mul tekkis siin ühe kesknädalase ootamatult tekkinud vaba päeva sisustamiseks täiesti omamoodi mõte...

Õhtul enne magamaminekut veel mõtlesin, et ei tea, kas üldse viitsin hommikul ärgata nõnda vara, nagu kavatsesin. Sest mõte oli minna päikesetõusueelsel ajal rappa. Eks sellega on ju asi oluliselt lihtsam praegu, mil päike tõuseb 9.15 paiku. Võrreldes suvise ajaga, mil polegi mõtet magama minna, sest hommik jõuab üsna varsti kätte. 

Aga, asja juurde siis ka. Ehk siis, sai uuritud ilmaennustusi ja pilvekaarte ja leitud, et peaks tulema ilus päikesetõus. Väike arvutus näitas, et mõistlik oleks ärgata kell kuus, teele asuda kuskil pool seitse ja nõnda see kell siis kella kuueks helisema saigi pandud. 

Kui kell hommikul helises, tundsin ennast nõnda mõnusasti, et saigi ennast kiiresti riidesse pandud ja peagi teele asutud. Esimene üllatus tabas mind Tallinna linna läbides - oleksin kuidagi oodanud, et sellisel varasel kellaajal nagu mina teele asusin, magavad veel kõik inimesed. Aga kus sa sellega - linnas käis nii tihe liiklus, et tundus, justkui oleksin mingile tipptunnile sattunud. Ainus asi, millest aru võis saada, et tegu on varase kellaajaga, olid vilkuvad foorituled, mis siin-seal silma hakkasid. Muus osas aga poleks ma kuidagi uskunud seda, et kell võiks olla nõnda vähe, nagu ta parajasti oli. See muidugi oli ootuspärane, et mööda Narva maanteed kulgedes oli vastutulevate autode voog peaaegu katkematu - see oli juba paras aeg linna tööle minekuks. 

Silmapiiril hoidsin ka silma peal - sest esialgu arvasin, et olen oma väljasõidu liig varaseks kavandanud, et mul tuleb pimedas toimetada. Aga suur oli rõõm, kui nägin, et valgust hakkab juba tekkima, et juba on näha esimesi märke uue päeva algusest.


Viru raba parklas, suurte puude varjus aga valitses siiski veel täielik pimedus ja kuigi oled seda teed nii mitmeidki korda valgel ajal käinud, tekkis aeg-ajalt ikka see mõte, et ega ma eksinud pole, ega ma kusagil valet rada pole valinud. Aga kõi kulges kenasti ja üsna varsti leidsin ennast laudtee juurest - loomulikult oli seal juba oluliselt valgem, sest raba peal ju puid vähem ja eks oli päevgi lähemale nihkunud.

 

Astusin laudteele ja nõnda see raba mind enda rüppe võttiski, nii pooleteiseks tunniks. Nautisin vaateid paremal ja vasakul, tegin ülesvõtteid nii- ja naasuguseid, mõnulesin ja mõtisklesin. 

 


Ja hakkasin juba tagasiteele seadma, kui korraga kuulsin inimeste hääli. Vaatasin siis sinnapoole, kust hääled kostusid ja nägin, et üks suurem seltskond, koos koertega, on mööda laudteed lähenemas. Läks siis see seltskond minust mööda ja juba hakkas silma järgmine. Ja neile järgnes veel kolmaski. Selle peale leidsin ma, et minu plaan asjad pakkida ja edasi liikuda, oli ikka väga hea, kuigi omajagu imestama pani see, et tipptund rabas saabus juba 8.45 hommikul.

Mul muidugi oli meeletult hea meel, et olin nõnda vara tundnud, et sain endale privaatse rabakogemuse. Ja kuigi pilved oli kusagil metsatuka taga (nagu hiljem selgus), siis oli hommik ikkagi ilus ja laugastel olev jää tegi igasuguseid trikke.

Kõige selle peale mõtlesin ma, et igaüks läheb hulluks ikka isemoodi. Aga mulle sedasi meeldib ja olen igati rahul sellega, et oma seesuguse plaani teoks tegin!

Pühapäev, 6. detsember 2020

Charles Bukowski "Vana peeru veerud"

Mulle ikka meeldib, kui mul veab. Üks seesuguseid vedamise vorme on see, kui satun raamatukogust läbi astuma päeval, mil sinna on tulnud uued raamatud. Nõnda juhtus mul ka sel nädalal (kuidagi harjumatu on mõista, et see nädal veel läbi pole, et täna on pühapäev - ajataju olen täielikult kaotanud ja pidin vaid mõni hetk tagasi endale meelde tuletama, mis nädalapäev täna on).

Ja kui siis sedamoodi veab, siis saab ju veel suuremaks vedamiseks pidada seda, et on saada mõne kirjaniku, kelle teoseid heal meelel loen, uus teos. Sel korral oli selleks siis Charles Bukowski "Vana peeru veerud", mis nüüd värskelt eesti keelde ümber pandud on.

Eks need, kes Bukowskiga tuttavad on, teavad hästi, mis on tema raamatute põhiline sisu. Ja kuigi mina olen läbi lugenud vist kõik tema eesti keeles saada olevad raamatud ja mõni neist on ka pettumust valmistav olnud, siis antud raamatut võin küll soojalt soovitada. Ja kuidagi iseäranis hästi klapib see praegusel ajal meie maailmas toimuvaga. Vaatamata sellele, et raamat on originaalis avaldatud 1969. aastal, sisaldab see arvukalt märkimisväärseid tähelepanekuid, mis kirjeldavad ka meie igapäevaelus toimuvat vägagi täpselt ja mõtteselgelt.

Meeste seltskonnas oleks...

Olin parajasti suhtlemas - teemaks siis öine sporditegemine ja sai arutletud selle üle, et mida küll öösiti teha. Sõnad läksid lendu, üks nali andis teisele hoogu ja siis korraga leidsin ennast mõttelt: "Meeste seltskonnas oleks sellest konkreetsest naljast olnud suund ainult ühes suunas edasi!"

Mõtlesin selle mõtte ära (loomulikult jäi see välja ütlemata, sest inimene peab ju ometi oma publikut tundma), aga hiljem jäin selle üle mõtlisklema. Eks jah, olen omajagu olnud meeste seltskonnas, igasugustes olukordades ja palju ka selliselt, et olen olnud ainus naisterahvas. Ja vähemalt ühe korra olen konkreetselt küsinud ka: "Kuidas on niimoodi, et ükskõik, mis teemal ka juttu ei alustataks, ikka jõutakse ühte kohta välja?" Ega ma mingit asjalikku vastust sellele küsimusele ei saanud, aga võtsin selle tähelepaneku pigem teadmiseks, et niimoodi asjad lihtsalt on.

Ja kui romantilised inimesed arvavad (mina oma iseäranis romantilise loomuga veel eriti), et mehed võivad olla nii- ja naasugused, siis minul tegelikult puuduvad illusioonid meeste suhtes, sest ma ju tean seda, mis kardina taga toimub. Eks mullegi meeldivad viksid ja viisakad härrasmehed, aga samas olen palju näinud ja kogenud seda, et fasaadi taga võivad asjad olla sootuks teisiti. Ja ega asi polegi niiväga meestes kui seesugustes, ma arvan, et asi on pigem intelligentsuses ja selles, mida väärtustatakse, mida oluliseks peetakse.

PS Kirjatükk valmis, satub silm märkama, et postkasti tuli uus kiri - võtan selle lahti ja selle sisu tahaks justkui omakorda sellele kirjatükile veelkord alla kirjutada...

Mina oma suures naiivsuses

Nõndakaua, kuni inimene elab, peaks ta ka õppima. Minagi võiks ju ennast õppimisvõimeliseks inimeseks pidada. Aga kus sa sellega! Elu näitab jätkuvalt, et ma oskan ikka samadesse, enamasti enda jaoks ebamugavatesse olukordadesse sattuda ja seda peamiselt seetõttu, et ma kohe kuidagi ei taha õppust võtta.

Niisiis, olen taaskord ühes rattas sees, osaliselt vaid seetõttu, et ütlesin jah-sõna sel hetkel, kui otsiti vabatahtlikke. Ja kuna olin varemaltki hästi hakkama saanud, siis leiti, et mina võikski olla asjataja. Olgu siis pealegi, kui nii, siis nii. Asjatamisega mul probleeme pole, eks ikka jaksa ja suudan. 

Kuid üsna pea selgus, et taaskord olen ma olnud vägagi naiivne. Kui mina siis oma suures siiruses hakkasin aga usinasti toimetama, selgus üsna pea, et ikka on neid, kellel on vaja mingeid intriige punuda, mingeid omamoodi asju sehkendama. Asja iroonia on aga antud juhul selles, et seesama inimene oleks saanud selle asjatamise enda peale võtta, temagi oli selles ringis, kellele seda "kohta" pakuti. Ja kui muidu oli tal seletamiseks asja küll ja veel, et ikka niimoodi peaks ja teistmoodi oleks hea, siis sel hetkel, kui pakkusin talle, et kuna mina saan aru, et mind selle koha peale ei taheta, siis ta võiks ehk ise toimetada,  saabus otseloomulikult vaikus. Lisaks suutis see "tore" inimene iseenda üleskeerutatud tolmus veel väikest susimistki korda saata - ehk siis püüdes ise mingid inimesed oma suurte lausetega seltskonnast välja puksida, asus ta ise usinasti hoolitsema selle eest, et needsamad inimesed ikka seltskonnas sees oleksid. Mina vaatasin kogu olukorda kõrvalt ja imestasin üksjagu. Eks inimesel peab ju olema mingi selge siht ja eesmärk, aga antud juhul jäi see minu jaoks küll segaseks. Iseäranis, kui inimene iseenda sõnadele vastupidiselt tegutsema asus.

Nõnda ma siis seisingi kogu olukorra kõrval ja vangutasin vaid pead. Eks elus peab ikka huvitavusi olema, muidu oleks ju igav. Ja mine tea, võib-olla olekski liiga lihtne see, kui kõik asjad sujuvad ja laabuvad ja lähevad lepase reega... Mina aga oma suures naiivsuses usun ikka inimestest parimat, kuni tekitav seesugused olukorrad.

Laupäev, 5. detsember 2020

Kõik oli kena, kuni...

Ma püüan ikka olla eelarvamustevaba ja võtta inimesi nõnda, nagu nemad on. Ja siis saabuvad hetked, mil ma taipan, et mul on väga selged arusaamad maailmast ja selles toimuvast ning selle tulemusena tajun üsnagi selgelt, et mingit asjad jäävad mulle kaugeks ja eks see ole seotud ka sellega, kes ma olen ja mida oluliseks pean.

Üks seesugune tõehetk jõudis minuni, kui vaatasin kaht kõkutavat teismelist neiut, kes rääkisid "Vanamehe" filmist ja selle erinevatest stseenidest. Mina, muidugi absoluutselt harimata sellel teemal, kuulasin kõrvalt ega osanud suurt midagi arvata. Aga seda ma teadsin küll, et "Vanamehe" film pole minu jaoks, et seal kõlavad naljad pole minu teema.

Ja nii ma siis vaatasin neid noori lapsi ja mõtlesin, mis küll paneb neid sellist filmi nautima ja hiljem tsiteerimagi? Või taas läbi käima sealseid sündmusi? Või naerukrampidesse vajuma, kui mõni seik sellest filmist taaskord meelde tuleb?

Eks ma tean seda, et olen vana inimene, jah, vist tõesti. Aga mul on ka omad kiiksud ja eks mingis mõttes läheb see teema kokku sellega, et mind paneb ikka pead vangutama see, kui ma kuulen noori kenasid tütarlapsi valimatult roppusi suust välja ajamas. Kuidas ja mismoodi on sellised sõnad leidnud olulise koha nende sõnavaras? Millest tuleneb see vajadus? Kuidas neist sõnadest on saanud sidesõnad igapäevases kõnes? Aga otse loomulikult on ju teada see, et eks seesugused sõnad tulevad kasutusele seetõttu, et teisi lihtsalt pole võtta, tuleb kasutada neid, mis olemas on. Ja siin tekib veel üks küsimus: kas on siis parem kui nende eestikeelsete roppuste asemel oleks brõukn ingiš, see tänapäeva laste nii tavapäraselt räägitav keel?

Niimoodi need illusioonid purunevadki ja teatud mõttes tahaks ennast ümbritseva keskkonna puhta hoida ka selles valdkonnas. Siia vastukaaluks tuleb mulle meelde üks septembrikuine pärastlõunal, mil sai kuulamas käidud inimesi, kes eesti keelt kogu selle ilus ja rikkuses ära kasutasid. Ja tuleb tõde tunnistada, et sellist asja ma nautisin, see oli suurepärane elamus, millest veel tükiks ajakski jagus.

Neljapäev, 3. detsember 2020

Vaimse tervise poolt!

Täna siis otsustatakse see (või pigem tehakse see otsus teatavaks), kas laste- ja harrastussport pannakse pausile või mitte. Ja kuigi ma ise tunnen, et mul suurt vahet pole, tuleb siis missugune otsus tahes, olen hulgaliselt mõelnud selle peale, missugused võivad olla sellise otsuse tagajärjed.

See kõik sai alguse juba kevadel, eriolukorra ajal, kui soovivati toas olla, mitte välja minna. Selle tulemuseks oli see, et minu väga hea füüsiline vorm kukkus kahe nädalaga täielikku tühjusesse. Siis aga ei pidanud mul enam närv vastu ja hakkasin hulgaliselt aega õues veetma (eks igal halval asjal ole ka omad head küljed - nõnda ka minu aina kasvav vajadus õue minna, praegune maskikandmise kohustus on nt viinud selleni, et kui saab õue ja maski eest ära, siis hingan täiel rinnal ja täielikult kohal olles).

Ja siis ma mõtlesin, et see soovitus toas olla, oli ikka üks paras põnts inimeste immuunsussüsteemile küll (eks kogu selle asja käigus siin on nii palju selliseid kohti olnud, mil antakse suisa vastupidiseid soovitusi sellele, mis immuunsussüsteemile, mida antud olukorras iseäranis toetama peaks, kasulikud oleksid). Lisaks oli see omaette kogemus ka vaimse poole pealt.

Nüüd, kui oleme jõudnud detsembrisse välja, on eriti selgelt välja joonistunud see, mille jaoks on inimestele vaja sporditegemist. Hea näide sellest on üks jutuajamine ühe inimesega, kes minu juures trennis käib.

Rääkis tema siis mulle seda, et varemalt olnud ikka niimoodi, et mida lähemale hakkas esmaspäev jõudma, seda suurem masendus kippus peale tulema. Aga nüüd, kui esmaspäeval on pärast tööpäeva lõppu võimalus trenni tulla, siis on meel hoopis rõõmsam ja kõik see muu elu oma vimkade ja viguritega hoopis kergemini talutav.

Ja olles sellel teemal arutlenud ka teiste füüsiliselt aktiivsete inimestega, on ikka ja aina tulnud üles just see positiivne emotsioon, mis sporditegemisega kaasas käib. Niiet, jutt pole siinkohal vaid füüsilisest liikumisest, vaid ikka ka sellest, et sport tähendab väga paljude inimeste jaoks vaimse tervise eest hoolitsemist samamoodi.

Aga miks minul suurt vahet pole? Olen juba vaimu valmis pannud, et võib-olla tuleb trenni teha õues või siis asuda taaskord virtuaalseid vahendeid kasutama. Ja minu jaoks on ju oluline looduses viibimine ja sealt tuleb suur osa minu positiivsetest emotsioonidest! 

Niiet, männimetsa, mereranda, mõnulema!

Kolmapäev, 2. detsember 2020

Ajaaugud

Kummaline on see, et mõnikord tekivad aega justkui augud sisse. Ehk siis, mingi osa ajast, st minevikust, on justkui peoga pühitud, ei mäleta selle kohta midagi - mis siis tehtud sai, mis toimus, mis aset leidis.

Nõnda minulgi eile. Tuli juttu möödunud nädalavahetusest ja sellest, et laupäeval sadas vihma ja sai selle "suure" vihmaga metsas mütatud. Ja kui olin selle kõik siis välja öelnud, tabas mind korraga kõhklus - kas ikka oli tegu laupäevaga, võib-olla tõesti oli siis juba pühapäev. Ja tol hetkel ei suutnudki ma meenutada, missugused olid pühapäevased toimetused.

Kuidagi jäi see tunne sisse närima - et midagi ju oli, miskit ju tehtud sai, ometigi polnud ju tühi päev. Ja alles tunde hiljem meenus mulle, et ja-jah, pühapäev oli täiesti kena päev, veidi karge ilmaga, mil suurem osa valgest ajast sai veedetud värskes õhus. Ja et tegelikult oli eredaid hetki küll ja iseäranis veel selles pühapäevases õuesolekus, eks need oleks mulle vägagi selgelt meenunud, kui oleksin fotokaamera ette võtnud, sest üksjagu sai ülesvõtteid tehtud ja oli sellised kaadreid, mida muidu naljalt kusagilt saada pole - aga, nagu elus ikka, sisetunne juhatas mu õigesse kohta ja taaskord langesid mulle osaks vahvad elamused. 

Kui aga ajaaukude peale pikemalt mõtlen, siis taaskord võisin tõdeda seda, et ka aega pühapäevast teisipäeva õhtupoolikuni olin sisukalt veetnud ja oli igasuguseid kogemusi olnud, mistõttu võibki täiesti mõistetav olla see, et pühapäevast ei mäletanud ma midagi.



Neljapäev, 26. november 2020

"Kummalised" mõtted

Mõned asjad panevad mind mõtlema, selle üle, mis praegu toimub. Lihtsalt, tekitavad küsimusi ja nõnda saan aru, et minu peas on "kummalised" mõtted. 

Näiteks ühel päeval mõtlesin jälle, et vanasti ikka räägiti, et nina on kõige parem filter välisõhu filtreerimiseks. Nüüd siis on niimoodi, et isegi kui läbi nina hingad, siis võivad kõik asjad sisse ja välja liikuda - õhuosakesed niikuinii, aga kõik paha-paha-paha ka (ja just sisse JA VÄLJA ka - eks aevastamisel on see arusaadav, aga kui inimene on terve ega aevasta-köhi). 

Eks ma saan muidugi aru ka sellest, et maailm muutub ja muutuvad ka arusaamad. Nagu mul tuli ükskord vaielda (või pigem arutleda) füüsikaseaduste üle. Kuid tegelikult jõudsin lõpuks ikka tõdemuseni, et kõiki neid asju nimetatakse teooriateks. Ja isegi kui tegu on seadusega, siis seadusi saab ju ka ümber teha, vastavalt vajadusele. Kuigi jah, füüsikaseadustega asi vist päris niimoodi pole.

Teine asi, mis mulle silma-kõrva hakkas, oli see spordiklubide ja -trennide maskikandmise kohustuse sõnastus. Ehk siis, trennis olles maski ees olema ei pea, aga riietusruumis ja koridoris küll. Olin siis parajasti trennis, treeneri ja viie trennikaaslasega, kui see teema taaskord üles tuli. Vaatasin seda olukorda ja mõtlesin, et huvitav, kuidas me oleme teineteisele ohtlikumad siis, kui me koridoris, riietusruumis rahulikult ringi liigume, võrreldes sellega, kui täie hooga lahtise suuga hingeldame, sest teeme intensiivset trenni? Kuidagi väga kummaline tundus see asi olevat, äraspidine vaade olukorrale.

Kolmas mõte oli mul seotud PÖFFiga, festivaliga, mida olen Eestis ikka hinnanud - kui lugesin, et neil ei kehtestata saalisolijate piiranguid, et nemad võivad oma festivaliga lõpuni toimetada täismahus. Et mille jaoks siis reeglid, kui tehakse erandeid. Kui meil on haiguse tõkestamine ja selle sildi all seatavad piirangud, siis miks on võrdsematest võrdsemad? Ega ju haigus ei küsi, kuhu levida või kuidas.

Neljas mõte haakub eelmise teemaga. Ehk kui lähikontaktne on mõni "oluline tegelane", siis tema jaoks on piirangud justkui ei kehtigi, tema saab karantiinist kiiremini läbi või ei pea üldse karantiinis olema. Taaskord, miks siis niimoodi? Eks see muidugi läheb kokku minu alalise ja universaalse mõttega üldse: kui mingitel teemadel moraali loed või kedagi pragad (või, nagu antud juhul, oled kehtestanud mingisugused reeglid), siis ise pead neid asju veel kõige täpsemalt järgima, ise pead eeskujuks olema.

Viies mõte tuli mulle pähe, kui liikusin pühapäevasel õhtul Tallinna kesklinnas ringi ja lugesin erinevaid plakateid. Ja siis mõtlesin, et see, missugused piirangud praegu seatud on, peab olema otsustatud juba mitu aega tagasi - sest needsamad plakatid kõnelesid neist piirangutest, mis olid justkui just-just kokku lepitud ja välja hõigatud. Aga riigisüsteemis ei käi asjad nii kiiresti, et täna otsustame ja eile olid juba plakatid üleval. Kõige selle ettevalmistamine, tellimine, trükkimine ja levitamine võtab ju aega. 

Kuues mõte tekkis mul seoses testimisega. Kui olen paremalt ja vasakult aastaid kuulnud lugusid sellest, kuidas ka kõige lihtsamate analüüside ja testimise tegemiseks peavad inimesed oma perearste "moosima", siis nüüd pannakse suured summad magama sellise väikese kasuteguriga testimise peale. Ja mis sellest testimisest kasu on, kui ravi haigusele niikuinii pole ja tegelikult ei räägita sugugi sellest, kuidas enda tervist hoida või tugevdada? Ja kas selle raha suunamine mingisse teise valdkonda poleks otstarbekam?

Sellised "kummalised" mõtted siis, vaadates praegust elukorraldust.

Teisipäev, 24. november 2020

Mulle meeldib nautida

Lugesin järjekordset raamatut. Kuna sellel oli paksust omajagu, siis ikka imestasin, miks ma seda pooleli ei jäta, miks ma ikkagi edasi loen, kuigi see esialgu väga huvitav ei olnudki. Vastust sellele küsimusele mul suurt polnud, aga ikkagi jätkasin. Ja siis korraga hakkas raamat minuga kõnelema, pikale sissejuhatusele järgnes osa, mis mind kaasa kiskus, mis tekitas selle meeleolu, mida ikka ühe raamatu lugemise juures kogeda tahan - et köidab, kõnetab, innustab edasi lugema.

Kuid siis tuli lugemisse teha paus, sest teised toimetused tulid peale. Ja sel hetkel, kui mul lugemine pooleli tuli jätta, sain aru, et mulle meeldib nautida. Ka lugemist ja iseäranis seda teadmist, et see osa, mis nüüd ees ootab, on tõeline maiuspala. Et sellisel juhul ma naudin iga sõna. See on see lugemise mõnu, mis peaks iga raamatuga kaasas käima. Aga kuna raamatute teemal on mul tulnud viimasel ajal uusi jahimaid avastada, siis pole sellist ootusärevust sees olnud, on olnud teadmatus. Kuid tore on avastada uusi autoreid ja laiendada oma senist lugemisvara. 

Eks selle asja teine külg on see, et kui ootusärevus on liiga suur või lootused liiga kõrgeks kruvitud ja siis pole loetav materjal nii meeldiv, kui sooviksin, võib saabuda ootamatu pettumus. Iseäranis kurb on muidugi see, kui see pettumus ei tulene sellest, et kirjanik poleks kuidagi ootusi täitnud, vaid asi on sootuks tõlkes.

Kummaline on muidugi see, et raamat, mis mind seda kirjatükki üles tähendama ajendas, rääkiski peamiselt kirjanikest ja sellest, kuidas neil mõned raamatud õnnestuvad ja mõned mitte. 

Aga raamat köitis mind nõnda, et peagi tuleb lugemisele sama kirjaniku järgmine teos. Eks siis paistab, kuidas sellega läheb.

Pühapäev, 22. november 2020

Ikka minu mõtetes

Meid lahutab aeg ja ruum. Meid lahutab maa ja paljudel juhtudel ka meri. Sellest kõigest pole aga mitte midagi, sest minu mõtetes olete te ikka. Mõtlen teie peale, igaühe peale isemoodi, igaüks tuleb meelde teatud seikade seoses. Igaühel on oma lugu, mis on seotud minu looga.

Eks ikka on olnud tagasivaatamist, meenutamist. Kuid samavõrra on ka lootusi tuleviku suunal - ehk millalgi, ehk kuidagi, kui elu annab, saavad ühised hetked täiendust.

 



Laupäev, 21. november 2020

Kuu aega pööripäevani

Aeg on meeletu kiirusega lennanud. Näen, et olen seni viimase sissekande siia teinud kaks ja pool kuud tagasi. Ja kuna minu kevad algab enne jõulu juba (parafraseerides Marie Under'it), siis ma tõesti loen päevi ja nädalaid selle ajani, mil jõulud taas käes on. Ehk siis, kevad algab enne jõulu juba, vähemalt see ootus ja soov.

Kuigi, eelnev pole päris korrektne, pigem ikka ootan talvist pööripäeva, seda hetke, mil pimeduseaeg on möödas ja on taaskord suund valguse ja soojuse poole. Ja eks see kevade algus jõulueelsel ajal on seotud ühe Fred Jüssilt "näpatud" mõttega (või pigem mõttega, mida ma iseendaski olen tajunud olevat): oleks seda õnne, et veel üht kevadet näha!

Ja kui siiani on olnud minulgi sel sügisel kiire-kiire-kiire, siis viimastel päevadel on elutempo veidi tagasi tõmbunud. Nõnda on siis olnud rohkem aega mõelda, tegeleda "teiste asjadega". Sellele mõeldes tuleb mulle meelde paari päeva tagune telefonikõne. Küsiti mu käest: "Mis teed?" Ma siis vastasin, et raamatut loen. Ja küsija oli selle peale imestunud: "Tööd Sul siis teha polegi?" Tõesti juhtus olema selline vaiksem hommikupoolik ja teised toimetused polnud veel ka peale tulnud.

 

 

Eks see kiire-kiire-kiire on aidanud ajal kiiresti mööduda, suuresti märkamata seda, mis ümberringi toimub. Kuigi, eks ikka on tulnud ennast utsitada, et ei unustaks ennast konutama, et ikka värskesse õhku saaks, et ikka käiksin looduses ringi, et ikka õnnestuks imesid endasse ahmida. Ja on olnud palju häid ja ehedaid elamusi ja kogemusi, rõõmu ja avastamist, heldet sügise kogemise tunnet.

 

 

Ja kuigi sügis on sel aastal iseäranis pikk ja põhjalik, on siis nüüdseks olemas ka talvemuinasjutulised kogemused - eilne hommik oli sellel teemal kohe iseäranis rikkalik. Silmailu paremal ja vasakul, ees ja taga. Rõõmu ja rahulolu sisendavad sellised vaated, iseäranis, kui päike ka kusagilt piilub, et neid veel iseäranis täiuslikuks muuta. 

Aeg, milles elame, on kummaline. Seda on terve see sügis näidanud, selline tunne on kõikide asjade saatjaks olnud. Suurim tarkus on vist: "Tark ei torma!" Nii on mõnedki asjad, millest arvasin, et asja ei saa, teoks saanud, mõned asjad, mis on jäänud ootelehele, on nüüdseks siis tühistatud saanud. Eks elu näitab, kuidas ja kuhu edasi.

Mõni asi on kihvatama pannud, mõni asi on vägagi häirinud, aga kuna pole olnud aega neid asju üles tähendada, siis on need tunded tulnud ja läinud, kaduvikku kandunud. Ja mõtlemisainet on olnud üksjagu, nii päevateemade üle kui ka üldfilosoofiliste asjade peale. 

Suures plaanis on aga asjad lihtsad - hoia meel rõõmus, söö korralikult, puhka ja maga (praegu meenus, et vähemalt kolmel ööl sel sügisel ma olin väga rõõmus selle üle, et ma otsustanud mittemagamise kasuks) hästi ning kõik ongi kaunis!


Laupäev, 5. september 2020

Keskkonnasõbralikud otsused

Oli siin üks päev, mil otsustasin, et tuleks kohalikku poodi minna jala. Mõeldud, tehtud. Ja kuna arvasin, et mul autos on ka poekott käepärast võtta, siis toast ma seda kaasa ei haaranud. Kui auto juurde jõudsin ja sinna sisse vaatasin, selgus, et poekotti seal pole. Tuppa tagasi ma enam minna ei viitsinud ja nõnda ma siis ilma poekotita teele asusingi.

Jõudsin kenasti poodi ja vaatasin siis endale head-paremat kokku. Peagi leidsin teed kassa juurde ja nõnda tuligi teha otsus, selles osas, et missuguse koti ma sealt siis ostan. Kuna enamasti olen ikka paberkoti kasuks otsustanud, siis nõnda haarasin ka seekord sealt seesuguse vahendi, kuhu sisse oma ostud pakkida.

Asjad kotti pakitud, võtsin koti käe otsa ja astusin poest välja. Esimene asi, mis silma hakkas, oli see, et vahepeal oli taevasse pilvi juurde tekkinud (mõned neist suisa kaunid vihmapilved) ja uurisin siis neid, et mispidi liiguvad, ja leidsin, et ega mina ikka vihma ei saa.

Sellise tõdemusega asutasin siis kodu poole jalutama. Olin vaevalt mõnisada meetrit käinud, kui hakkaski (üllatus-üllatus) sadama (onu Murphy muigas mõnusasti vuntsi). Ega sellest vihmast poleks ju lugu olnud, kui mu vastseotatud poekott poleks paberist olnud - kujutluspilt hakkas silme ette manama kaadreid sellest, kuidas see paberist kott ühel hetkel puruneb ja kotipõhjas olevad munad kõik karbist välja ronivad, maapinnale laotuvad ja kuidas siis ka koti ülejäänud sisu sellele kunstiteosele värvi lisab.

Esialgu püüdsin üha tugevnevas vihmasajus poekotti vihma eest kaitsta, seda enda selja taha peita. Aga peagi sain aru, et seda mul kuidagi teha ei õnnestu. Sest vihm ei tahtnud pausi pidada ja kott oli aina vettinum. 

Ühel hetkel leidsin siis, et võtan koti kaenla alla, sel moel saan kotti kasutada asjade ümbrisena ja pole karta seda, et ühel hetkel koti sangad järele annaksid ja selle sisu maha pudeneks. Õnneks oli koti sisu just paras, et sain kotti sedasi kaenla all tassides koduni ära tuldud. Kui koju jõudsin, siis olid kotipaberis juba augud sees, aga vähemalt ei pudenenud sealt midagi välja.

Ja nõnda siis saingi omaette muiata - et näedsasiis, keskkonnasõbralikud otsused missugused. Kui oleksin mida veidi teisiti otsustanud, poleks sellist lustlikku lugu saanud, oleks olnud vaid mõnus jalutuskäik vihmas, ilma mingite lisapingeteta. Nüüd aga oli ärevast ja iseenda üle itsitamist.

Laupäev, 15. august 2020

Ikkagi õige otsus

Kui ma siin mingi aeg tagasi pidin tegema selle valiku, et missugune saab olema minu uus mobiiltelefon, siis otsustasin pärast pikka kaalumist ja mitmeid erinevaid valikuvariante siiski nuputelefoni kasuks.

Sellest, mida ma sellest "uuest" telefonist arvan, olen ma juba kirjutanud. Ja vahepealse ajaga on lisandunud veel suurepäraseid "mugavusi", mida see telefon pakub ja millest nüüd teadlikuks olen saanud. Mõnel juhul olen ikka päris korralikult vägisõnu tarvitanud, kui telefon on taaskord otsustanud mingeid suurepärasusi teha.

Aga eks ma püüan sellega hakkama saada ja harjuda, oma mugavustsoonist välja tulla. Aeg-ajalt endale seejuures meelde tuletades, et mobiiltelefoni kasutamine ei peakski võib-olla väga mugav olema, võib-olla ongi hea, et see nõnda mugav pole - sellise asja tulemusena on see uus asi minu jaoks jätkuvalt täielik võõrkeha. Küll unustan ma seda igale poole sedasi, et see mul kogu aeg ära kaob. Küll ei saa ma aru sellest, kui telefon heliseb ega taipa tükk aega, et peaks kõnele vastama. 

Praegu, neid asju kirja pannes, saan aru, et ma oskan ikka suurepäraselt viriseda ka. Aga kui juba võimalus on, siis tuleb sellest ju maksimum võtta?

Kuid, asja juurde ka - põhjus, mis mind kirjutama ajendas, on sootuks selles, et vaatamata sellele, et ma oma uue telefoniga kuidagi ei harju, jõudsin ühel päeval siiski selge arusaamiseni, et praegu ongi selline telefon minu jaoks täiesti sobiv vahend.

Sest, kui uue telefoni valimisega tegelesin, siis minu kui pilditegija huviorbiiti jäid ju ka kõik need vingete kaamerakombinatsioonidega nutitelefonid, mida praegusel ajal pakutakse. Aga, nüüd, kui mul nt mõni aeg minu fotoaparaati ei olnud, siis sain ikkagi aru, et mulle on vaja neid võimalusi ja variante, mida fotoaparaat pakub - kasvõi läbi väikese ava vaadata pildistatavat ja reguleerida kõiki seadeid nuppude abil. Niiet, kuigi oleksin võinud endale rõõmustada tipptehnoloogiaga nutitelefoni, olen siiski seda meelt, et pilti teen ma ikka fotokaameraga. Eks annab sellest omajagu tunnistust ka see, et olen oma uue mobiiltelefoniga teinud vaid mõne üksiku ülesvõtte...

Niiet, rõõm on mul tõdeda, et sisuliselt tegin ikka õige otsuse, seda nuputelefoni teed minnes. Kuigi jah, lisamata ei saa jätta seda, et see nuputelefon võiks vähe nupukam olla...

Neljapäev, 13. august 2020

Kui vaid taimetoitlased teaks...

Selle loo eellugu on seesugune, et sain ikka hea kõhutäie naerda, kui leidsin jahupaki pealt info selle kohta, et tegu on taimetoitlastele sobiva tootega. Kuigi jah, esimese hooga tekkis minu peas küsimus, et huvitav, millest seda, päris tavalisena näivat jahu, siis tavaliselt tehakse.

Lugu ise aga sai alguse sellest, kui jalutasin ühe viljapõllu servas, millel kasvav vili tundus minu jaoks liiga lühike olevat (sest kuidagi oli mul selline sisetunne, et viljapõllul on vili vähemalt rinnuni) ja kuna ma pole sellistest teemadest eriti teadlik, siis asusin asja uurima üsna kohe, sest õnneks oli mul põllumees käepärast võtta. Tema siis selgitas mulle, et mõni vili ongi lühikese kõrre otsas, aga mõni teine jälle on pikema kõrre otsas.

Tõdesin siis selle peale, et need kaks viljapõldu olid siiski erinevat sorti vilja põllud ja mõlemal kasvas vili lühikese kõrre otsas. Selle peale ei osanud see põllumees, kes oma põldudel ikka mahedalt kasvatab ja kasutab vanema aja tehnoloogiaid ja masinaid, midagi muud kosta kui et tegu võib olla aretusega.

Aga, kui juba küsimusi tekib, siis elu annab ikka vastused ka. Ja nii siis oligi meil nüüd üheskoos võimalik küsida seda kõike põllumehelt, kes kaasaegses põllumajanduses igapäevaselt toimetab ning sealt saimegi selle vastuse, mis võiks ehk taimetoitlased endast väljagi ajada (või panna neid loobuma jahu söömisest). Tuleb välja, et lisaks sellele, et kaasaegse traktoriga põllul tööd tehes ollakse pigem kaasreisija, sest marsruudid pannakse kõik satelliitide poolt paika ja kogu juhtiminegi käib selle abil, kasutatakse viljakasvatuses ka selliseid regulaatoreid, mis siis, kui viljapea on piisavas küpsusastmes (kõike mõõdetakse ja analüüsitakse pidevalt), peatavad kõrre kasvu.

Reede, 7. august 2020

Päev, mil taipad, et...

Kui on üks asi, millesse ma elus ikka uskunud olen, siis on see armastus...

Praegu saan aru, et see eelmises lauses kirja pandud mõte oleks sellele kirjatükile oluliselt asjakohasem pealkiri. Aga las olla see pealkiri, mis esialgu kirja pandud sai. Sest see oli see esialgne mõte...

Pajatamisele tulev lugu sai alguse sellest, kui leidsin, et ma võin ju oma muusikalisi elamusi-kogemusi laiendada uutele artistidele. Nõnda siis seadsingi oma sammud väikesesse külla, kuulama artisti, kellelt teadsin vaid üht lugu.

Kohapeal selgus, et tegu on tõelise lembelaulikuga - st iga järgmine lugu rääkis aina enam armastusest. Sellest ilusast ja ülevast tundest ja kõigest, mis sellega kaasas käib. Ja kuigi sellised lood ja laulud on mulle ikka ja aina pisarad silma toonud, siis seekord sellist asja ei juhtunud.

Ja nõnda tõdesingi omaette, et kätte on jõudnud see päev, mil olen taibanud seda, missugune illusioon on armastus. Illusioon, millesse mul neil hetkedel, millele imeline muusika taustaks oli, usku ei olnud. Seda ei tahaks ma uskuda, et see tähendab kalestumist või tuimust või sellised hetki, mil tunned, et süda muutub kivikõvaks. Ma tõesti loodan, et see pole nii... 

Sest, mis elu see ilma armastuseta ikka oleks? Ja praegu, neid ridu kirja pannes, vaatavad mulle vastu kaks faktorit - mõranenud empaatiavõime ja kustunud usk armastusse. Nii lihtsalt on, kui võtta isiklikult, kui minna isiklikuks. Aga eks südamega süüdatud sädemed vast viivadki taoliste tagajärgedeni.

PS Ja taaskord veendusin ma selles, et muusikat tuleb kuulata elavas ettekandes. Ja mõnel juhul, nii kurb, kui see ka pole, tuleb jääda elava esituse juurde, sest plaadimuusika on siiski vaid plaadimuusika...

Neljapäev, 6. august 2020

Olevikus olemise päev

Kui palju on räägitud
hetkes elamisest,
teadlikust kohalolekust
siin ja praegu...

Kui palju on
pikal eluteel
unistatud tulevikust
ja mõeldud minevikule.

Ja siis korraga on see käes,
olevikus olemise päev,
mil unustusehõlma vajub kõik muu
ja aktsendi paika paneb kasvav kuu.

Esmaspäev, 27. juuli 2020

Õnne peab olema!

See lugu sai alguse neljapäeva õhtul, kui saatsin universumi poole teele ühe soovi. Lihtsalt, sest soov tekkis ja tahe ju oli. Suuremaid lootusi aga sugugi polnud - sest, nagu ikka, on mitmeid faktoreid, mis soovide täitumist mõjutavad (ja realistina saan ma ju hästi aru sellest, mis on võimalik ja mis mitte).

Ja läks aeg edasi, selgus, et soovist sai peaaegu kiusatus, sest asjaolud muutusid ja sobitusid minu sooviga üsna hästi, aga kontekst ja tempo olid sootuks valed. Ainult hull oleks sellises seisus võinud mõelda sellele, et soov tõesti tõeks saada võib.

Aga, eks ma siis sõnastasin oma soovi muutunud aja- ja ruumiraamis ümber, või pigem andsin talle uut hoogu, küll ulakast ja (jumala)vallatust vaatenurgast lähtuvalt, aga ma lihtsalt ei suutnud ennast tagasi hoida (kui juba oli tekkinud väikegi võimalus, et ehk...). Olles ise muidugi ilma igasuguse suurema lootuseta ja saades aru, et kõik see pigem utoopia- ja ulmevaldkonda kuulub.

Ja saabus siis pühapäev, toimetasin omi toimetusi - oli üks imeline merereis, mis vajas tegemist (ja mis sai ka mõnusasti teoks), ja seejärel, et mitte lasta oma elul tühjalt voolata, püüdsin ühendust saada ühe oma sõbraga, et ehk saame midagi ühist ette võtta. Aga sõber mu kõnele ei reageerinud ja mõtlesin, et olgu siis pealegi, kui nii, siis nii (hilisel õhtutunnil selgus, et sõber oli täiesti ootamatult teiste plaanidega hõivatud).

Saabus õhtune aeg ja mõtlesin, et kaen, mida mu kirjakasti ütleb, kas sisaldab ehk mingeid sõnumeid. See üllatus, mis kirjakastis mind ootas, oli nii ootamatu, et ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Neljapäevaseõhtusest utoopilisest soovist oli saamas reaalsus, nii loetud minutite pärast, kui kõik klapib.

Ja kõik klappiski, soov täitus, utoopilisest unistusest sai reaalsus. Ime sündis ja õnne oli selle kõige juures ikka meeletult. Ning taaskord sain tõdeda: kui mõni plaan läheb untsu, siis ei tasu kurvastada, sest universumil võivad oma toimetuste seas olla sootuks suuremad ja tähtsamad plaanid välja mõeldud.

Suur tänu, elu, et julgustad ja toetad!

Pühapäev, 26. juuli 2020

Pildikesi pilvealusest pärastlõunast

Taevas oli hall, tuul ulus ja pilvedest pudenes pisaraid. Seisin sadamakail ja ootasin.

Silm libises üle mere ja seal oli üks valge laev parajasti sadama poole teel. Ja mõtted liikusid mitme punkti vahel - üks mees, üks muusikapala (millega seonduvalt ma sealsamas kohaski tol hetkel olin) ja analoogse laeva kaptenisild ühel jaanuariõhtul. Mõtlesin ikka neid mõtteid, mis mul aeg-ajalt ikka on - kuidas läheb, kuidas kulgeb käänuline elutee, kas elu on jätkuvalt nagu hernes ja lõpuks on kõik asjad veerenud ühte pimedasse kohta...


Ja peagi leidsid ka minu silmisse tee pisarad. Mõtlesin oma koha peale siin maailmas, selle peale kuivõrd keeruline on leida ühist koosolemise aega sõpradega. Ja see kõik tegi kurvaks... Kõigil on oma elu, mõtlesin ma siis, kiired ja tegusad päevad, olemine ja elamine. Püüdsin mõista ja aru saada, aga pisaraid minu silmist see mõte viia ei suutnud. Ja nagu öeldakse, tuleb endal ära tunda lasta kõik tunded, mis tundmist vajavad - nõnda ma siis suplesin (või pigem hulpisin) seal oma tunde.

Aga siis tegin väikese mõttemuutuse ja lõin selja sirgu. Ma ju ometi ootasin üht oma sõpra, selle üle oli mul ju hea meel - et sõbral oli aega minu jaoks, et leidsime selle ühise toimetamise võimaluse.

Peagi jõudis mu sõber kohale ja läksime siis kontserdile, mis oli meie kokkusaamise plaan. Rahvast oli juba omajagu kogunenud, aga meiegi jaoks jagu kohta. Leidsime selle tagareas ja see sobis meile mõlemale väga hästi.

Siis saabus aeg, mil sõber jagas minuga oma "suurimat" uudist - oli mulle juba enne telefonis rääkinud sellest, et tal on üks seesugune varuks. Et ta on saanud kutse politseisse ja kuidas see kutsega seotud asi siis kulges. Eks kui ikka oled osaline "asjas" (mis siis, et tahtmatult), siis pole pääsu, tuleb politseisse ütlusi andma minna.

Mul oli vaid omalt poolt jagada seda kogemust, kui mu autosse oli sisse murtud ja kui ma siis politseile avalduse tegin (elektrooniliselt, sest laupäevaõhtu puhul arvati politsei juhtimiskeskusest, et neil on patrullid kõige muuga nii hõivatud, et saaksid meie juurde tulla alles mitme tunni pärast, mistõtu soovitati kasutada internetiavarustes avanevaid võimalusi) ja kuidas mind siis pärast ülekuulamisele kutsuti - päris kummastav oli kogemus, et selliseid mõisteid kasutatakse kannatanutega vestlemise puhul.

Aga üldiselt sain aru sellest olukorrast, milles mu sõber on - et kõik on ebameeldiv ja räpane, midagi, millega kokku puutuda ei sooviks. Ja tundus, et politsei ei ole seda asja ka kuidagi paremaks, ilusamaks, meeldivamaks teinud. Kuigi jah, kõige selle leidmine antud loost nõuaks muidugi meeletut pingutust.


Peagi algas siis kontsert ja mu parem silm hakkas nutma. Ei saanud isegi aru, miks, aga pisarad voolasid, lihtsalt, kontrollimatult. Mida lugu edasi, seda ohtramalt. On ikka mehi, kes mu nutma suudavad panna. Selle peale tuleb mulle meelde, et üks noor saarlane, kellega olen elus vaid kolmel korral kokku puutunud ja neist kahel korral on ta mulle mõjunud niimoodi, et olen meeletult nutta lahmanud. Isegi teadmata miks, isegi aru saamata, kustkohast need pisarad sedasi alguse on saanud.

Üsna varsti avastasin, et meie ees istuv naisterahvas on näppupidi oma nutitelefonis ja mõtlesin, et missugune mälestus talle sellest kontserdist siis jääb või missuguse elamuse ta saab, kui kogu tähelepanu on helendaval ekraanil. Aga eks sain ka aru, et mõne inimese jaoks ongi see, mis toimub tema nutividina sees, kõige kõrgem prioriteet.

Laupäev, 25. juuli 2020

Kohusetundest...

See lugu tuli justkui iseenesest, kuigi sellesuunalised kogemused on mu eluteelt ikka ja aina läbi lipsanud.

Kohusetunne, mis inimeste elusid suunab (minu oma kaasa arvatud), on ikka meeletu ja viimane nädal on pakkunud mulle kaht vaadet selles valguses.

Esimene lugu on ühest vanaprouast, kes oli haiglaravil. Ja kellel oli siis see suur mure, et tal on kommunaalmaksud maksmata. Mure oli nõnda suur, et ta lasi endast korraks haiglast kojugi tuua, et maksuasjad korda saaksid. Sest kohusetunne kihutas takka.

Teine lugu on ühest mu sõbrast, kellel on praegu puhkus. Ja puhkus on formaalselt olnud juba mitmeid nädalaid. Ja kuigi on olnud puhkus, siis on ta päris aktiivselt tegelenud tööasjadega. Lisaks sellele, kui ta kirjeldas oma puhkuse viimase nädala, st järgmise nädala plaane, siis oskasin vaid sisemiselt tõdeda, et töö on ka puhkuse ajal kõrgeim prioriteet.

Kolmas lugu, veidi kaugemast ajast, on veel ühest vanaprouast, keda ma aeg-ajalt ikka aitan. Temalgi on minu abi vaja igasuguste seesuguste asjade tarvis, mis on vaja võimalikult kiiresti korda ajada, joone peale saada.

Ja see kõik, ma sain aru, et on seotud kohusetundega, sellega, et tahetakse, et asjad oleksid korras. Eks ma ise kannatan ka mõnikord selle (liigse) kohusetunde all, aga kuidagi on ikka hea tunne, kui kõik asjad korda saavad ja saab mõelda vaid meeldivatele asjadele, tegeleda vaid lustimise ja nautimisega.


Reede, 24. juuli 2020

Tahaks ainult...

... mõnuleda, mõnuleda ja veelkord mõnuleda.

Seesugune oli mõte mu peas ühel kenal suvehommikul. Sel hommikul, kui mitmeid päevi oli juba igasuguseid vahvaid asju tehtud ja välja mõeldud (küll pulmas ja sünnipäeval käidud, küll pulmaettevalmistustes osaletud ja aega iseenda vajaduste rahuldamise tarvis võetud). Sel hommikul, mil mind ootas vikatiga niitmise koolitus ja sellele järgnev loomaaiakülastus, edasisest elukavast vaatasid vastu Hiiumaareis, lemmikspordialaga tegelemine ja hülgevaatlusretk.

Nõnda siis leidsingi, et olen juba üsna palju mõnuleda saanud, aga ikka oli see tunne, et tahan veel. Nõnda ma siis jätkasingi samal kursil: mõnuledes, veel mõnuledes ja veelgi enam mõnuledes.


Kui kõik klapib

Kui kõik klapib:
soovid,
vaated,
proovid,
saated.

Kui kõik klapib:
(hingeline) rikkus,
rikutus,
(füüsiline) pikkus,
pikutus.

Kui kõik klapib:
sõnast süttib säde,
mõttest mõminaga mõnu,
lõppu oodata ei läbe,
väljenduseks puudu tuleb sõnu.

Pühapäev, 12. juuli 2020

Elu on imeliselt helde

On õhtu, raamat nõuab lugemist. Sest mõnikord on nii põnev, et ei saa raamatut käest ära panna. Ja nõnda saabubki viimane lehekülg, mis peagi otsa saab, ja sulgen raamatu... Kell on näitamas juba esimest öötundi.

Edasine loogiline käik on ju selline, et tuleb ennast magama sättida. Aga kuna praegu on helkivate ööpilvede aeg ja varem sel õhtul olin taevasse vaadates näinud, et taevas on selge, siis heidan pilgu aknast välja, lootuses, et ehk näidatakse midagi, mis on vaatamist väärt.

Ja mida ma näen? Terve taevas särab.

Hiljem sellele hetkele tagasi mõeldes saan aru, et elu on mu vastu ikka väga helde, sest ei pruugi ju minu aknast näha olla just seda juppi taevalaotusest, kus helkivaid ööpilvi pakutakse, aga täpselt seal nad siis olidki ja särasid ja mulle silma hakkasid.

Edasi on kõik juba selge - riided selga (ikka soojemat sorti (peapeal pähe, kindad tasku), sest ilmaennustus on selleks ööks ennustanud 10 kraadi kanti sooja), kaamerakott üle kontrollida (et kõik vajalik ikka kaasas on, õnneks on mul teadmine, et kaamera aku on laetud, st see lubab pilte teha küll) ja kaasa haarata, kodust välja, autorooli ja "pildistamispaika".

Kõige selle keskel jõuan veel mõelda, et tuul on ju maha vaikinud, mis tähendab, et pildistamiskohaks peaks saama valida kohaliku järve, sealt pealt peaks peegeldust saama küll. Seda ei jõua ma suurt mõelda, et ka sealt kohast, kust järvele ligi saab, need pilved ka ikka nähtavad oleks.

Terve tee sõidan ja imetlen taevast. Õnneks on kõik nii selgelt näha, et mingit suuremat pingutust see ei nõua ja nõnda saan rahulikult roolida randa.

Kohapeal selgub, et kõik on täiuslik - vaatenurk ja peegeldus ja see ime, mida taevas pakutakse. Õnn on veel ka see, et kohale jõuan öö kõige pimedamal ajal. Aga pimedusest on asi kaugel, sest terve laotus on helkivaid ööpilvi täis ja sellest on öö nii valge, et mingist pimedusest rääkida ei saa (vastukaaluks tuleb meelde eelmise laupäeva öö vastu pühapäeva, mil sai Munalaiult koju sõidetud ja sadav vihm muutis öö nii mustaks, et mitte midagi polnud näha).


Ja nõnda ma siis vaimustusest kiljungi, mõttes muidugi, sest üldiselt toimetan vaikselt seda imeliste vaadete ülesvõtmist. Õnneks on mul üks kaaslane, kelle olen telefoni otsa saanud - saates talle eelnevalt sõnumi, keset ööd (normaalsed inimesed ju nii teevadki, et keset ööd kirjutavad teistele inimestele): "Loodetavasti Sa ei maga, sest see, mis õues toimub, on mega!" ja saades vastuse, et jah, on ikka üleval, jah, on pilte tegemas - ja kellele saan siis oma vaimustust välja kiljuda, kellega saan emotsioone jagada.

Lobiseme veidi ja samal ajal muudkui vajutan ikka kaameranuppe ka - seaded on kenasti paigas ja ülesvõtteid tuleb hulgi. Ja tingimused on suhteliselt suurepärased - st mingeid piiripealseid seadeid pole vaja, sest valgust on piisavalt - terve taevas ju särab...

Ja kui siis kõne lõpetan ja selle kõigega edasi toimetan, saan üsna varsti aru, et mulle tehakse looduse poolt üsna suur kompliment. Ranna ääres on pardimamma oma poegadega mõnusasti koha sisse võtnud ja mind usaldatakse nii palju, et see, kuidas ma statiiviga ja kaameraga mööda randa edasi-tagasi saalin, ikka parimaid vaatenurki otsides, loetakse tavapäraseks tegevuseks ja nemad naudivad öist aega sealsamas minu läheduses (eks ma ikka püüdsin neile mitte väga lähedale minna ja mitte väga palju müra ka tekitada, aga mingid hääled ju ikka tekivad, selle vastu ei saa, kasvõi liiva krudin jalgade all või kaamera tehtav klõps, kui järjekordne pilt tegemisele tuleb):


Ja kui on võimalus selliseid imelisi ja erilisi hetki kogeda, siis on ikka päris "normaalne" see, et võib tõdeda, et elu on imeliselt helde!

Laupäev, 11. juuli 2020

Seksida võib!

See on ju ammugi teada, et ma loogikageenius olen. Aga viimasel ajal on kuidagi kehvavõitu need "suurepärased" loogilised järeldused, milleni mul õnnestub jõuda. Või pigem, ei ole neid vaimusähvatusi nii palju olnud, kui mõnel teisel ajal.

Kuid, kui on pikk paus olnud, siis seda enam on võimalik rõõmustada selle üle, kui mõni seesugune geniaalsusehetk saabub.

Nõnda ma siis olingi üsna positiivselt üllatunud, kui minu peas tekkis loogikajada, milleni annab ikka jõuda.

Sattusid minu silma alla koroonaviiruse levimise tingimuste kirjeldused ja siis korraga hakkaski aju tööle. Lõik, mis silma jäi, oli seesugune: "15 minuti jooksul lähemal kui 2 meetrit". Eks ma olin seda osa sellest kõigest ka varemalt lugenud, aga seos tekkis alles nüüd, sest korraga meenus mulle Paulo Coelho raamat "Üksteist minutit", kus räägiti sellest, et keskmine seksuaalvahekord kestab 11 minutit.

Ja palun väga, loogikaahel oligi loodud - ehk siis, vaatamata koroonahirmule, seksida ikka võib, kui selleks kõigeks kulub see, ühes ilukirjanduslikus teoses välja toodud keskmine.

Aga eks koroonaaeg ja sellega kaasnenud reeglid ja selgitused on tegelikult üks üsna rikkalik allikas loogikageeniuste jaoks. Näiteks mulle meeldib uus väljend "kontakttund". Varemalt ei osanud selle pealegi tulla, et see, kui inimestega suhtled, on kuidagi kontaktis olemisega seotud.

Reede, 10. juuli 2020

Uus lemmikmodell

Vaatasin läbi oma rabast tehtud pilte ja taipasin, et olen endalegi märkamatult saanud endale uue lemmikmodelli.


Tavaliselt peaksid modellid ikka olema pikad ja sihvakad.



Aga minu uus lemmikmodell on täpselt selline, nagu olema peab, just rabakeskkonnas sobilik: kõver ja kidur, kuid üsna selgesti silmahakkav...

Eks ma leidsin tegelikult tol rabaööl ka teised lemmikmodellid - neiks oli üks kaskedepaar:

Miks ainult lastele?

Hakkasin mina täna mingi hetkeemotsiooni ajel vaatama endale kummikuid, loomulikult internetipoest. Ja lappasin siis ühe- ja teistsuguseid pilte kummikutest, kui korraga tabas mind mõte: "Miks te ainult lastele teete selliseid vahvaid ja toredaid kummikuid?"



Tunne selle asja juures oli see, et nii ilusad kummikud olid need, mis olid laste suurustega, aga kui suurusnumbrid juba hakkasid vedama täiskasvanute suunas, olid valikus olevad kummikud ikka suhteliselt näotud ja inetud. Oli küll nö stiilikummikuid, aga needki polnud just kõige kaunima disainiga.


Nõnda ma siis hakkasingi mõtlema, et mine tea, kas see on mingi eriti spetsiifiline asi, et täiskasvanute jaoks peavad asjad eelkõike olema praktilised. Aga kuhu jääb siis ilumeel?

Helded haldjad

Mul on ju veel üks lugu pajatada, sellest, mis juhtus öisel rabaretkel...

Eks pilditegijad teavad seda lugu, kuidas on ikka vajadusel vaja ka kõhuli visata, kui ikka parimaid kaadreid taga aetakse. Nõnda siis tekkis minulgi seesugune vajadus, laudteele ennast kõhuli pikali ajada. Sinnasamasse, laudtee peale, tuli muidugi paigutada ka kaamerakott.

Sahmerdasin, mis ma sahmerdasin, aga ühel hetkel sain aru, et olen ennast laudteele selliselt pikali visanud, et kaamerakott on jalgade juures ja et see jäigi jalgadele jalgu, sest kostis selline heli, et kaamerakott läks kummuli ja üks objektiiv veeres sealt välja. Ja loomulikult laudtee pealt maha, sest laudteed on rabas ju teadagi ebastabiilsed pinnad.

Peast käis selle peale läbi mõte: nüüd olengi temast ilma. Teine mõte oli: appi, ma pole tahtnud ju keskkonnareostustu korraldada. Muutsin siis enda asendit ja hakkasin olukorda uurima. Tuli välja, et välja oli veerenud mu kõikse parem objektiiv ja juba jõudsin mõelda, et sellest oleks mul küll maru kahju ilma jääda. Aga kui ennast niipalju liigutatud sain, et kokkumiskoht silma hakkas, nägin, et mätas oli objektiivi kenasti enda embusesse võtnud.


Tänasin haldjaid ja kohalikke vaime ette ja taha - et nad nõnda lahked ja hoolivad olid, et ei võtnud minu objektiivi endale, vaid ikka andsid ta mulle kenasti tagasi.

Sahmerdasin siis aga samas kohas edasi ja järgmisena leidis tee laudteelt minema ühe objektiivi eesmine kork - seekord oli esimene mõte see, et appi, ma ju sugugi ei soovi reostada seda kaunist paika. Aga ka selline paramatuse tunne - et kui läks, siis läks. Ja mõtlesin, et oligi see kork selline kipakas, niikuinii oli õige kork juba mõni aeg tagasi kuhugi kaduma läinud ja see praegunegi oli vaid teise objektiivi pealt võetud asendamaks senist.

Kuid, kui siis ilma erilise lootuseta heitsin pilgu sinnakanti, kuhu see kork kukkus, leidsin, et ka see oli kenasti mätta peale maandunud, küll sellise peale, mis osaliselt vee all oli, aga siiski niimoodi, et ma sellegi korgi kätte sain.


Nõnda siis tänasin veelkord kohalikke haldjaid ja vaime, et nad nõnda eriliselt lahked ja hoolitsevad olid. Ja eks ma lisaks sellele, et ma "täisvarustusega" rabast välja tulin, olin rõõmus ka selle üle, et keskkond jäi minust ka puutumatuna maha!